Lihvimata teemant Fernando de Noronha


Lihvimata teemant Fernando de Noronha
Fernando de NoronhaMae Lender/Go Reisiajakiri

„Ideaalne külaline on see, kes lendab üle saare
ja viskab rahapaki alla.“ Nii on öelnud tundmatu klassik Eesti kauneima saare kohta. Nali või tõsi, kuid rohkem kui Hiiumaa kohta kehtib see hoopis Fernando de Noronha puhul.

Fernando de Noronha on Atlandi ookeanis asuva samanimelise 21 saarest koosne­
va saarestiku suurim ja ainus asustatud saar. Meie Kihnust vaevu suurem saareke jääb Brasiilia rannikust 354 kilomeetri kaugusele ja külalised jõuavadki enamasti vaid siia. Napp tunnike õhusõitu Natalist või Recifest teeb selle mugavalt kättesaa­ davaks, kaunid paradiisirannad, millest paar­kolm on järjepidevalt Brasiilia kaunimate randade edetabelite esiotsas, loovad ideaalse taustsüsteemi imeliseks puhkuseks. Väärtust lisab ka tõsiasi, et Fernando de Noronha ei ole pika turismi­ ajalooga – see on olnud vangide pagenda­ mise sihtkohaks (vangla suleti lõplikult 1957. aastal), enamik vange viidi saarelt ära siiski juba 1942. aastal, mil saarestik muu­ deti föderaalterritooriumiks. Alates 1988. aastast on piirkond taas Pernambuco osa­ riigi haldusalas ja 2001. aastal UNESCO maailmapärandi loodusväärtuste nimis­ tusse lisamine on andnud külalistevoole vaid hoogu. Tänasel päeval elatubki saar peamiselt turismindusest.
Ent need rõõmud on kõigest üks osa para­ diisisaarest. Kõik keelud vaid ahvatlevad
– see tähendab, et päevas lubatud 460 kü­ lalist tekitavad suure nõudluse, mistõttu kannatab teeninduskultuur ja majutus­ ja toitlustusasutuste poolt pakutav kvaliteet ning muidugi vohab igasugune väärinfor­ matsioon, mille levitamise eest keegi ei vastuta. Vanajumala seljataga olles on kõik lubatud.

Fernando de Noronha Mae Lender/Go Reisiajakiri
Seotud lood:

Saarele sukelduma
Meie saarekülastuse peamine eesmärk on sukeldumine. Sukeldumisklubisid on saarel kolm, sarnaselt Mandri­Brasiiliaga ei ole ka siin pingutatud inglise kui rahvus­ vahelise suhtluskeele oskajate leidmisega. Viimaks saab valitud klubi, mis vaevub vastama ja seda muidugi meile mõiste­ tavas keeles. Algus on ilus, kuid ekslikku eelinfot liigub nii internetis kui ka klubi kaudu. Esimene desinformatsioon puu­ dutab keskkonna­ ja rahvuspargimakse
– kõik peaks olema korda aetud mandril, enne lennukile asumist. Seetõttu punnita­ me nabad paigast juba Maarjamaal olles, üritades orienteeruda portugalikeelsetes ankeetides ning Brasiilias viibides maksete tegemises (tõsi, tänu sellele saame väärt kogemusi pangakontorites). Tegelikkuses võib keskkonnamaksu maksta ka saarel maandudes, järjekorrad on sama pikad eelnevalt maksnutega (2016. aastal on päe­ vahind 51 riaali). Sukeldumise ja mitmesse randa sissepääsu eeltingimuseks on rah­ vuspargi passi omamine (130 riaali), mille ostmiseks on saarel õige mitu võimalust.
Järgmine probleem, mida siiski päris tõsi­ selt ei suuda uskuda, puudutab öömajade kitsikust. Kuigi saarele pääseb loetud arv inimesi, siis pousada’sid ehk külalistemaju ikka jagub. Muidugi ei ole need eriti uhked, nn delfiinimärgi kandjateks liigituvate hulgas on enamus ühe delfiini väärilised lihtsad külalistemajad, kõrgema kategoo­ ria omi võib sootuks ühe käe sõrmedelüles lugeda. Rahvusvahelised hotelliketid või muidu suured ja paljude teenustega hotellid puuduvad siin üldse.
Kolmandaks – sularaha. Saame mitmelt poolt teada, et saarel on tõsine probleem kaardimaksetega, mistõttu peaksime nii sukeldumised, öömaja kui ka söögid­joo­ gid maksma sularahas. Kaks sularaha­ automaati, millel ootuspärane omadus kõige ebasobivamal hetkel tühjeneda, on lennujaamas ja TAMAR­projekti keskuses (merikilpkonnade kaitsmiseks algatatud liikumine). See tähendab, et kogu eelne­ va nädala Brasiilias seigeldes võimleme ühtlasi ka sularahaautomaatide juures kupüüride väljameelitamisega (Brasiilias on mingid eriskummalised limiidid, mis on kaardiomaniku jaoks jumalused). Te­ gelikkus näitab, et kuigi wifiga on stabiil­ selt raskusi, siis kaardimaksed toimivad paljudes kohtades ja lõppeks oleme oma sularahaga hädas nagu kass poegadega (loe: tasahilju kaob osa meie toas olevast sularahast kõige kaduviku teed).

„Rohelise“ defitsiit
Brasiilia geograafilist asukohta ja klimaa­ tilisi tingimusi arvestades võiks eeldada, et millega iganes seal probleeme tekib, siis ainus kindel teema on toit. Esimesel õhtul söögikohas maandudes tabab meid kummastav teade kelnerilt, kes teatab, et „rohelist“ praadide juurde ei ole. Ilmselt ebaõnnestunud kohavalik, on esimene mõte... millest saab truu saatja paljudeks järgnevateks õhtuteks – värsket rohelist kraami lihtsalt ei ole mitte kuskil enamiku ajast meie nädalasel saarel viibimisest. Toidupoodides (muidugi pole nendega saarel priisata) näeme isegi vaatepilti,
kus nagu meil nõukaajal laiutavad tühjad kastid, mida ei vaevuta isegi eemaldama
– kord nädalas saabub ju ometigi kauba­ päev, mil vähene värske kraam ka saarele laekub. Õnneks on meie seltskonnas tublisid varustajaid, kelle toas leidub häda­ vajalikku laimi caipirinha’de jaoks, kui see linnabaarides juba lõppenud on, või kuiva ja saiarikka hommikusöögi kõrvale päike­
seküpseid tomateid, kui saarel neid enam pole. Gurmaanidel siia väga asja ei ole, see on nüüd selge. Kui võtta arvesse pakutav valik, kvaliteet, atmosfäär ja teenindus, siis soovitada julgeks sadamas asuvat resto­ rani Mergulhao, mille külastamise võiks sättida päikeseloojangu ajaks.

Fernando de Noronha Mae Lender/Go Reisiajakiri

Äärmuslikult läbipaistev vesi
Kui kõige muuga siin saarel on nagu on, siis sukeldumisklubi on üle keskmise korralik. On võimalik suhelda inglise keeles, sukeldumiskeskuses on olemas kõik tarvilik ning mis peamine – laevad ja varustus on igati heal tasemel. Kuidagi on nad suutnud erinevalt teistest teenindaja­ test siiski sukeldumispersonaliks värvata meeldivad ja head suhtlejad.
Siinsete vete peamiseks väärtuseks on äärmuslikult hea nähtavus – aprillist novembrini koguni kuni 50 meetrit ning veetemperatuur 26–28 oC aasta ringi. Ka sukeldumiskohti on ümber saare mitukümmend, pakkudes adrenaliini nii algajale kui ka kogenud sukeldujale. On laevavrakid ja koopad, tugevad hoovused driftimiseks, veealune mägi ja vertikaal­ ne kaljusein, mida mööda sukelduda. Jaanuarist märtsini on lainetus aga võrdle­ misi tugev, nii et merehaigus kimbutab ka tugevamaid sukeldujaid.
Vee all võib silmast silma kohata mitut rai­ liiki (täpikrai, kotkasrai, hiid­sarvikrai jt), rohelist angerjat, mureene, muidugi mitut liiki haisid, merikilpkonni jpt, sukeldu­ mispausidel pakuvad silmailu laeva ümber lõbutsevad delfiiniparved.
Siinsete haidega on sukeldujatel olnud head suhted kuni möödunud aasta det­ sembrikuuni, mil registreeriti esimene hairünnak Fernando de Noronhal. Märtsi­ kuus igatahes on raid, haid ja merikilpkon­ nad meeldivad veealused kaaslased ning ühtegi suutäit ohverdust ei nõua. Väikesed haipojad sulistavad, pealtnäha rõõmsalt ja täis kõhuga, Sueste rannas ujujate vahel ja kõigil on elu ilus.

Paradiisirannad
Fernando de Noronhast rääkides peab lisaks looduskaitsele ja sukeldumisele, mille poolest saar kuulus on, kõnelema
ka paradiisirandadest. Tänavu, aga nii on see olnud vist pea igal aastal, valiti Sancho rand taas TripAdvisoris külastajate poolt antud hinnete põhjal maailma kaunei­ mate randade edetabelisse. Rand on seda igati väärt: algus on paljutõotav, kõnnime mööda mugavat rada, avanevad imelised vaated, kõik on võrratu. Kuidas aga jõuda sinna superrannale oma jalaga kohale, kui see asub mitukümmend meetrit allpool? Eks ikka kitsa ja tilkuva kaljulõhe kaudu, kuhu on paigutatud püstloodis kaheosa­ line redel. Arvestades kuumas higistavaid käsi ja paljudel naistel varbavahedesse lükatud plätusid, saab see allaronimine olema võrdlemisi vaevaline, mispärast paar päeva hiljem leian end „Sancho­li­ haste“ õnneliku omanikuna. See­eest on rannas tõeliselt rahulik ja privaatne, ei mingeid rahvamasse.
Kuigi ega neid masse saarel peale Sueste ranna mujal suurt ei näegi. On mitu vahvat liivaranda, mis peaaegu inimtühjad – saarekülaliste arvu piiramine ja randade rohkus kannab vilja. Snorgeldamiseks
ja kilpkonnadega koos ujumiseks ongi kõige sobilikumad rannad Sueste, Porcos ja Leão. Nautimaks looduslikke basseine Atalaia rannal, peaks aga eelnevalt aja broneerima. Nii et sellest omanäolisest kogemusest jäime meie kahjuks ilma. Delfiinide jälgimiseks on samuti olemas kindel rand, kuhu hommikul ja õhtul sammud seada – Golfinhos. Eelnimetatud rannad moodustavad aga vaid murdosa kõigist imeilusatest randadest Fernando de Noronhal. Ülejäänud on tegelikult sama ilusad, lihtsalt neil ei ole mingit muud lisaväärtust.

Vaikuse, rahu ja ilu saar
Pooltühjadele randadele aitab kaasa ka saarele iseloomulik asustuse koondumi­ ne tsentrisse. Erinevalt paljudest teistest lõunamaistest saartest elavad siinsed kohalikud ja majutavad ka saabunud külalised saare keskosas kulgeva peamise maantee lähe­ duses, seevastu rannas või selle vahetus ligiduses hoonestust eriti ei ole. Seega on iga randa minek veidi nagu omaette ettevõtmine
– bagil, jalgrattal või sadama ja Sueste vahel kurseeriva bussiga (ainus bussimarsruut, muide). Mitmesse randa suletakse õhtul sissepääs sootuks, et mitte häirida seal elavaid loomi ja linde.
Viimane põhimõte kehtib üldiselt kogu saare kohta. See ongi vaikuse, rahu ja ilu saar, kus ööelu lööb hilistel õhtutundidel korraks keema vaid saare keskuses Vila dos Remédioses, kuid see vaibub peagi, sest sukeldujad ja surfarid asuvad varavalges taas tegudele. Eks see üks omamoodi lihvimata teemant ole. Mater­ jali on seal rohkem kui rubla eest, kuid selle eksponeerimisega
ei näe absoluutselt mitte keegi vaeva. Huviline tuleb niisamagi kohale, maksab, mis vaja, ja kannatab kõik väikesed ebameeldi­ vused vaikides ära – looduse ilu korvab kõik selle, mis inimtege­ vuses puudu jääb.