Bangkokis Laura ja Margus pikemalt ei peatunud, sest reisi lõpus oli niikuinii plaanis sinna tagasi jõuda. Bangkoki järel suuruselt teise linna Tais Chiang Maisse jõudes oli hea alustada traditsioonilise turistina paketireisist. Igal pool leidub palju vaatamisväärsusi, aga paljud atraktsioonid on mõeldud turistide kiireks lõbustamiseks. Näiteks ülalolev video elevantide jalgpallist või lühike sõit härjarakendiga.

Omapärane ja pakettreisi üks huvitavamaid kohti oli Long Necki nn pikakaelaliste küla, kus naistele pannakse alates 5. eluaastast kaela rauast rõngad, mida ei saa eemaldada. Iga 2-3 aasta tagant saab naisterahvas neid rõngaid juurde, kuni kael venib ebatavaliselt pikaks. Longneckide küla on tegelikult muutunud üsna turistikas: iga kord, kui nende poole vaatasid, nad juba hüüdsid, et osta nüüd ka midagi.

Tai-Laose piirilt pärast väikest turistide koorimist tuk-tuki juhtide poolt algas pikk jõereis ja järgmises peatuses kaks päeva hiljem võis juba tutvuda kohaliku tualetikultuuriga, mis on Aasias teistsugune kui meie oleme harjunud nägema:



Aina sügavamale Laose külaellu sukeldudes sai mängida kohalike lastega ja lõpuks jõuti ka kohalikku koolitundi. Kooliruumid olid lihtsas laudadega üle löödud hütis.

Aastavahetus tabas Margust ja Laurat peaaegu et eestlaste keskel - Filipiinide paradiisisaar Boracay on koduks paljudele Eesti surfaritele ning suur hulk eestlasi, kes sinna kunagi on sattunud, tulevad saarele ikka ja jälle tagasi. Kohalik eestlaste sõber Bong - surfar ja baariomanik avaski eestlaste jaoks baari, millel lehvib uhkelt Eesti lipp ja ühel õhtul laulis ta eestlastele laulu Savisaarest. Aga verivorstid jäid filipiinlase jaoks ikkagi imelikuks vaatamata sellele, et muidu talle Eestis käia meeldib.

Peale kärarikast aastavahetust Boracayl otsustas Margus proovida kohalikku delikatessi - Baluti. Tavaliselt saab valida, kas soovid viieteist- kuni üheksateistpäevast muna.

Muna kooritakse ära ning süüakse soola ja äädikakastmega. See näeb kooritult välja väga jube. Kui seda mitte vaadata ja selle peale mitte mõelda, siis võib balut isegi maitsta, sest sarnaneb tavalisele keedetud munale.

Margus proovis ka, aga tema jaoks polnud see siiski suurem asi söök:


Rikas Brunei on väikeriik Borneo saare põhjakaldal, kus elab vaid veidi üle 400 tuhande inimese. Laura ja Margus tegid viisa lõppedes põike sellesse pisiriiki, mille puhul on tegemist ühe riigiga neist vähestest, mis on veel väiksemad kui Eesti. Samas on tegemist pika ajalooga riigiga, mille jäljed ulatuvad tagasi 7. sajandisse.

Suurbritannia ülemvõimu alt vabaneti 1984. aastal. Tänu nafta- ja gaasitööstusele on Brunei rikkuselt piirkonna teine riik Singapuri järel. Rikkus ja puhtus valitses igal pool, turiste oli aga vähe ja need vähesed on hoopis kohalike jaoks vaatamisväärsus.

Tänavad on Bruneis väga puhtad ja kõikjal võib märgata silte, kus tuuakse välja trahvid inimestele, kes reostavad. Prügi mahaviskamise eest ootab trahv alates 1000 B$ ja teistkordne trahv võib olla juba 3000 B$ (1700 eurot). Tundub, et neid seadusi siin austatakse väga, sest tänavad tõepoolest läigivad puhtusest.


Kuid uusaastad polnud veel lõppenud, Hong Kongi jõudsid Aasia-reisijad Hiina uusaastaks. Siis on Hiinas liikvel isegi rohkem rahvast kui meie uusaasta paiku. See tähendab muudetud bussipeatusi ja sõidugraafikuid, majutus on neli korda kallim kui tavaliselt, kohalikke turiste on oi kui palju ja vaatamisväärsustele on järjekord mitu tundi.

Näiteks Victoria Peaki külastuse järjekorras pidi ootama kuni 3 tundi.

Hiinas on keelatud Facebook, Twitter, Youtube ja palju muud, samuti on siinmaal keeratud upload ehk üleslaadimine miinimumi peale. Väidetavalt sellepärast ,et ajakirjanikud ei saaks Hiina kohta infot ja videosid üles laadida. Kui soovid internetikohvikus kasutada arvutit ja midagi üles laadida, siis seda saab teha vaid Hiina kodanik ja peab ette näitama kohaliku ID kaardi.


Chengdu on suurlinn, kus elab üle 14 miljoni inimese ja 83 pandat. Siia tullaksegi tavaliselt sealsete kuulsate pandade pärast. Chengdu Researh Base of Giant Pandas ehk maailma kuulsaim pandade uurimiskeskus on võitnud palju auhindu.

Hiidpandade põhitoiduks on bambus, mida süüakse kuni 14 kg päevas. Keskmised hiidpandad kaaluvad kuni 160 kg.

Panda on väga haruldane loom ka sellepärast, et sündides on ta 1000 korda väiksem kui ta ema.

Keskuses saab peale hiidpandade ja nende beebide näha ka ka punaseid pandasid, kes meenutavad natuke kasse ja kaaluvad kuni 6 kg.


Tiger leaping Gorge oli laura ja Marguse arvates nende reisi üks vingemaid loodusealmusi. Üle tüki aja võis valgeid turiste täis bussis end juba täitsa koduselt tunda.

Tiger Leaping Gorge on 15 km pikkune kanjon, millel asuvad kolme erineva kõrgusega vaatepunkti: Alumine, Keskmine ja Ülemine. Samuti peetakse seda ka maailma üheks ilusaimaks ja sügavaimaks kuruks. Oru põhjas kulgevast jõest mäetipuni on suurim kõrguste vahe 3790 meetrit. Kohanimi tuleneb legendist, kus tiiger üritas pääseda jahimehe käest, hüpates kivi pealt üle jõe.

Mida rohkem allapoole jõuda, seda enam vajub suu lahti, sest need vaated, mis avanevad, on peadpööritavalt võimsad. Raske on kirjeldada, kui ilus see kõik on, nendib Laura.


Viimane Hiina ime, mis Laura ja Marguse reisile jäi, on Shanghai, mis oli reisi ajal küll enamuse ajast uttu mähkunud ja pilvelõhkujate tipud ilmutasid end vaid korraks pilvede vahelt.

Linnasüdames asuvas ärirajoonis on pilvelõhkujate kontsentratsioon eriti suur ja sinna kerkib ka maailma kõrgeimaid hooneid. Laura ja Margus käisid ära Shanghai World Financial Centeris, mida nimetatakse ka "pudeliavajaks" selle hoone sarnase kuju pärast.

"Pudeliavaja" tippu sajandale korrusele on võimalik sõita 15 euro eest.

Üks olulisemaid kohti Shanghais on The Bund (ülaloleval videol), kus on kõige rohkem liikumist ja sealt avaneb ka vaade üle jõe ärirajooni pilvelõhkujatele.

Shanghais on kõik palju lihtsam, sest kohalikud räägivad üsna palju inglise keelt ja enamus teenindajaid saavad ka aru. Isegi tänavasildid ja metroo on inglise keeles.

Kui võrrelda Hiinas reisimist näiteks Taiga, siis Hiina on turistile oluliselt raskem maa. Tais on kohalikud ammu turistidega harjunud ning nad oskavad võõramaalastega ümber käia. Kõik on tehtud lihtsaks ja loogiliseks. Aga Hiinas on teistmoodi: kõik on põhiliselt pühendanud end kohaliku turismi teenindamisele. Siin pole midagi imestada, sest kohalikud reisijad ületavad valgete turiste hulga enam-vähem tuhandekordselt.


Räägitakse, et Tai kõige ilusamad tüdrukud on mehed. Ja nii ongi, meenutab Laura, sest Pattayas liigub väga palju nn ladyboy´sid ehk transvestiite. Mõned neist on nii ilusad, et tõesti on raske uskuda, et tegelikult on tegemist meestega. Iluoperatsioonid on teinud oma töö.

"Ka meil juhtus üks naljaks lugu, kui kõndisime Margusega rannapromenaadil ja jäime sinna korraks seisma," meenutab Laura. "Margus läks meile jooki tooma üle tee poest ja siis muidugi see juhtuski: seisin seal üksi ja vaatasin mere poole, kui järsku kuulsin hindu aksendiga meest ütlemas mulle "hello". Teadagi, ümber pöörates küsis ta kohe "how much". Hakkasin kõvasti naerma, mis pani ta kohmetuma ja tekitas segadust. Ütlesin talle, et ootan oma kaaslast ja olen hoopis turist."

Siis hakkas vanahärral veidi piinlik ja ta hakkas kiirelt vabandama, et siin pidavat liikuma väga palju vene prostituute ja keegi ei tohiks siin niimoodi üksi seista, sest rannapromenaad ongi prostituutide koht.

Kuid päris niisama ta asja ei jätnud ja küsis lõpetuseks igaks juhuks, et äkki ikkagi sooviks temaga näiteks õhtusöögile minna.

Peale seda viimast ettepanekut oli Margus juba tagasi ja võrgutajal hakkas äraminekuga kiire.

Pattaya on seksturistide paradiis. Kui väljas on valge ja päike sillerdab muretult, tundub kõik nii tagasihoidlik ja süütu. Aga niipea, kui päike loojub ja hakkab hämaraks minema, muutub linn nagu mingiks teiseks planeediks, kus algab isemoodi patuelu.

Terve selle reisi peale lendasid Laura ja Margus kokku 22 korda ja need lennud läksid maksma 2130 eurot inimese kohta. 100 päeva majutust ühele inimesele läks maksma 1300 eurot.