Kuus tundi Brüsselis ehk säästupeatus Euroopa pealinnas

 (3)
Brüsseli tänavamuusikud
Foto: Kersti Järve

Brüssel on suurte vastuolude linn. See pole vaid hunnitu luksus rikkaliku arhitektuuriga, aga ka kesklinna piiril asuvad korrastamata majad, mille aknad on laudadega kinni löödud.

Kohvikutes istuvad turistid, kerjavad inimesed, tänavamuusikud – kõik see kuulub linna igapäevaellu.

Lennujaamast linna

Kui alustada Brüsseli reisi või vahepeatuse planeerimist, siis tuleb arvestada, milline lennujaam valitud lennukompaniid teenindab. Brüsseli lennujaam (BRU) on peamine rahvusvaheline lennujaam ning asub ligi 15 km kesklinnast eemal. Linna sõita on sealt kõige mugavam rongiga, mis väljub otse lennujaama alt. Pilet maksab alla seitsme euro. Teine lennujaam Charleroi (CRL) asub umbes 45 minuti sõidu kaugusel kesklinnast ja seda teenidavad eraldi bussid. Pilet bussist ostes on üle 17 euro (internetist eelnevalt 14 eurot). Loomulikult on võimalik võtta tavaline buss ning sõita sellega Charleroi raudteejaama. Sealt edasi rongiga, kuid rahaline võit puudub. Ajakadu on suurem. Mõlemast lennujaamast kesklinna jõudmiseks on kõige lihtsam sõita Brussel Midi raudteejaama (Gare du Midi või Zuidstation). Charleroist lähevad bussid just sinna.

Kesklinnalähedane liiklus. Foto: Kersti Järve

Transport linnas maksab 2,50 eurot, kui osta bussijuhi käest ja kehtib ühe tunni kõikidel transpordiliikidel, kaasa arvatud metroo.

Nagu Balti jaam

Brussel Midi raudteejaamas tekkis lausa kodune tunne, sest ümbrus ja liikuv rahvas meenutas suures osas meie Balti jaama. Saabudes pidin raudteejaamas veetma mõned tunnid, et reisida järgmisesse sihtpunkti. Selle aja jooksul õnnestus mul näha nii kohalikku põhjakihti kui politseinike ja turvatöötajate tegemisi. Kuna jõudsin jaama hilisel kellaajal, siis esimese asjana ostsin öökassast pileti Luxembourgi rongile. Minu küsimuse peale, et kas on mõttet ümbruskonnas mõned tunnid jalutada ja aega veeta ehmus kassiir väga ning soovitas tungivalt mitte väljuda öökassa nägemisulatusest. Ettekäändeks tõi ta turvalisuse. Piisavalt väsinuna jälgisingi tema nõuannet. Tõesti, sinna kassa ümbrusesse kogunes lõpuks igasugust seltskonda.

Brüsseli politseinikud. Foto: Kersti Järve

Raudteejaama koloriitsemast seltskonnast võib aga kirjeldada järgmiselt: jalgrattaga ja tõlla moodi järelkäruga „kassipapa“; tumeda nahavärviga nooremas keskeas naine, kes pidas ennast dirigendiks. Vahetult enne kella kahte ilmusid aga turvatöötajad, kes kontrollisid inimeste pileteid ning varahommikuste piletitega reisijad said raudtejaama ööbima jääda. Ülejäänud saadeti välja. Mõned päevad hiljem olin Brüsselis tagasi ning sain siis tutvuda ka raudteejaama ohtlikuks tunnistatud ümbrusega. Tõesti liikus seal igasuguseid inimesi. Kui ma väljas pingile toetudes kotist kaamerat otsisin, istus kohe mu kõrvale süüdimatu näoga erinevaid aroome levitav ilmselt asotsiaal. Ka tuleb osata mööda astuda tänavatel vedelevast prahist.

Üks turistilik vaatamisväärsus ka

Brüssel Midi raudteejaamast on umbes kümneminutiline jalutuskäik Grand Place´ile ehk Brüsseli peaväljakule. See oma lokkavas uhkuses väärib kindlasti vaatamist! Lisaks on seal üks väheseid võimalusi kasutada tasuta internetti. Platsil asuvast turismiinfo büroost saab küsida WiFi võrku sisselogimiseks vajalikud andmed. Terve Grand Place on internetiga kaetud, ent kiirus jätab soovida.

Ühistransport hakkab linnas tööle peale 5:00 hommikul. Juhul, kui jääb aega ka ööbimispaika otsida, tuleks sellega arvestada. Mina usaldasin liialt broneerimisüsteemi ning pidin lõpuks leppima pika jalgsimatkaga, et olla õigel ajal lennujaamas. Varahommikusel teekonnal kohtasin vormis turvatöötajat, kes lahkelt nõustus suunda näitama ning soovitas siiski sõita mõni peatus edasi esimese trammiga ning siis istuda ümber metroorongile. Selleks hetkeks, kui taipasin, et tubli turvatöötaja on ise ka segaduses, kuhu ta minema peab, olin jõudnud veel kaugemale raudteejaamast. Hommikul kell pool viis Brüsselis ainult ühistranspordi kaardigainimtühjal tänaval ja loetud tunnid lennukini oli päris hirmuäratav olla. Sarnastes olukordades tuleb leida lähim hotell (võimalikult soliidne), teha uksekellaga äratus administraatorile ning küsida teejuhatust. Hotellide administraatorid ja portjeed on mind nii mitmeski kriitilises olukorras aidanud. Minu meelest üks olulisemaid ameteid, milleta oleks võõras linnas raske. Näiteks saab nende käest tasuta linnakaarte, mis turisminfopunktis maksavad raha.

Stalingradi avenüü. Foto: Kersti Järve

Brüssel võlus mind oma vastuoludega. Inimesed olid abivalmis, aga suurlinnale omaselt kiirustavad. Nad näisid teadvat pelgalt neid asju ja kohti, mis omasid tähtsust nende elus. Selle taga ei maksa otsida pahatahlikust, vaid inimesed on oma muredes kinni ning linn on suur ja kogu infot hallata tundub võimatu.

Brüssel on koht, kuhu ma kindlasti uuesti tahan minna, et õppida tundma selle linna kõrvatänavaid, inimesi ning paiku, mis tavaliselt jäävad turisti vaateväljast eemale. Ka „pissiv poiss“ jäi seekord nägemata.