Kuu ja pilve­lõhkujate kumas


Kuu ja pilve­lõhkujate kumas
Virgunu: Troonimas Lantau üle saare. (Christian Veske)

Christian Veske võtab ette pildirohke reisi läbi oma lapsepõlvearmastuse.

Nõnda pilkane öö.
Tuule laulus on tuska ja ängi.
Armusädemeid pilluvad siiski mu sängi
jaaniussid, kes hullavad kasteses luhas.
Piinad endale hoian,
neid teistele maha ei müü!
Seljas südaöö külmust
mul küütleb türkiisidest rüü.
Juba surm tuleb,
jäine ja kuupaistepuhas
Pu Songling
“Libarebased ja kooljad”

See, esimest korda nõukogude ajal eesti keelde tõlgitud raamat, kust need värsiread pärit, pani mind Hiinat armastama juba siis, kui ma seal veel ise käinudki ei olnud. Laps olles lugesin libarebastest, kooljatest ja teistest müütilistest olenditest ning kujutlesin end elama Hiinasse. Esimest korda aga sain sinna alles kakskümmend aastat hiljem, naiivselt lootes enda ees silmata maailma, mida tundsin lapsepõlves loetud raamatu ning hiljem loetud Konfutsiuse ja Laozi tekstide kaudu. Kuigi ma ei leidnud eest seda maad, mida olin lapsena endale ette kujutanud, sattusin juba tol esimesel korral Hiina salapärase veetluse kütkesse, nii et järjepidevalt tunnetan seda võimsat kutset, millele allun meeleldi ja mis mind on Hiinasse mitmel korral tagasi viinud.

Seotud lood:

Nüüdseks aga olen hakanud tajuma Hiinas ja tema inimestes seda, millest on kirjutatud Libarebaste raamatus. Olen hakanud mõistma, et kuigi elukeskkond on tänapäeval tundmatuseni muutunud, on Hiinas siiski midagi olemuslikult sarnast sellega, millest lapsena lugesin.

Sedakorda sõitsin ma Guanxi provintsi Lõuna-Hiinas, mis on kuulus oma maagilise maastiku poolest Guilini ja Yangshuo linnade kandis. Neid mägesid, mille vahel voolab Li jõgi, on kujutatud ka Hiina 20jüaanisel ning see maastik on olnud aineseks paljudele Hiina kunstnikele. Kahjuks toob aga sageli tuntus kaasa ka kõrgemad hinnad. Võrreldes mõne muu Hiina piirkonnaga on hinnavahe kohati kahekordne, kuid igapäevaseid rahamuresid paneb unustama ajaränd fantastilistes külakestes, mis, olles sageli ümbritsetud bambusesaludest, on pillutatud punnidena kõrguvate mägede vahele. Selline külast külasse ekslemine mööda pisikesi radu, ümbritsetuna põldudel valitsevast rahust, on vahest üks meeldivamaid tegevusi Yangshuos. Loomulikult on piirkonnas ka hulk turistidele mõeldud punkte (Kuumägi, koobastik, kus sees kuumaveeallikas, mõned templid jms), kuid need on enamasti ülearendatud ning loomulikkusest on asi kaugel.

Küladest veidi väljas, reeglina mägede jalamil, asuvad tavaliselt lahkunute hauaplatsid, mis sageli on pooleldi võssa kasvanud. Õhtuhämaruses jalutades, saatjaks vaid tuule sahin bambustes ning mõned üksikud öölinnuhääled, võib aru saada, mispärast hiinlased hauaplatse pidasid kõhedusttekitavateks ning miks need on andnud ainest lugudele surnute hingedest, kes pole rahu saanud.

Teiseks pikemaks peatuskohaks sai sedakorda Hongkong, linn, mille nimigi juba tekitab seoseid kõrghoonete, tehnoloogiliste saavutuste ja rahaga. Tõepoolest, Hongkong on aukartustäratav oma neoonvalguse ja pilvelõhkujate segasummas, kuid arvata, et see ongi kogu Hongkong, on vale. Hongkongi erihalduspiirkond koosneb mitmetest pisikestest saartest ja piirkonnast mandri-Hiinas. Vaid poole tunni tee kaugusel Hongkongi saare saginast asuvad rohelusse uppuvad Lamma ja Lantau saared. Viimane on kuulus maailma suurima väljas oleva Buddha kuju poolest, kuhu viib Aasia pikim köisraudtee.

Hongkong on suurepärane koht lastega reisimiseks, kuna põnevaid muuseume ja parke, kuhu lastega minna, on palju. Kindlasti avaldab muljet ka igaõhtune maailma suurim valgusmäng Symphony of Lights, kuhu on kaasatud mõlemal pool Hongkongi väina 44 kõrghoonet.

Kuid kogu Hongkongi keskuse sagina juures on ka seal tunda eht-hiinalikku stoilisust, oma elu võtmist sellisena, nagu see on, vürtsitades seda külluslike söömaaegadega ning teejoomisega.