Kuidas osta parimat kaamelit


Kuidas osta parimat kaamelit
Kaameliturg.Foto: Silvia Pärmann

Kunagisest kõrbelaevast on saanud tänapäeval staatusesümbol ja pitsakate, koges Silvia Pärmann Abu Dhabi emiraadi Al-Aini turul kaamelit valimas käies.

Madalat mörinat oli kuulda juba mitu minutit enne, kui kaamelid keskpäevakuumusest virvendavas ja liivatolmuses õhus materialiseerusid.

Kuid tegelikult oli see, mis materialiseerus, kaos. Hinnapakkumisi röökivad mehed, ennast osavalt aedikutest välja vingerdanud kaamelid, kaupa toovad ja viivad autod.

Üks kaamel suutis siiski ka sellest segadusest esile tõusta. Oli selgelt kuulda, et ta ei tahtnud ronida oma uue omaniku auto kasti, ning algas kaamelikaupmeeste jaoks ilmselt sama tüütuseni leierdatud performance, kui seda on “Viimne reliikvia” eestlastele. Ainult et hobuste asemel püherdasid liivas kaamelid ja blondi Ingrida Andrina asemel lehvis ringi paar mustadesse abaya’desse ja jilbab’idesse rüütatud naist, kes ilmselgelt teadsid paremini, kuidas nende mehed umbes 400 kilo kaaluva looma autosse peaks saama, ja väljendasid seda häälekalt.

“Jalla! Jalla!” kisas kümmekond meest oma teooriat järgides neist üle ja kaamel kisendas veel kõige kõvemini nende peade kohal, kui teda aedikust Toyota poole tiriti. “Mine!”

“See on väga hea kaamel,”märkis äsja minu sõbraks hakanud kaamelite kokkuostjast Mohammad, kes vaatemängu kergelt igavledes paarkümmend meetrit ­eemalt jälgis.

Seotud lood:

Mulle selgeks teha, mille järgi väga hea kaameli – ja veel sellelt disantsilt – ära tunneb, pidas ta ilmselgelt üsna lootusetuks missiooniks. Hea looma hinnaklass sai aga üsna kiirelt paika: umbes nelja-aastane tilluke kaamelitüdruk, kes meist parasjagu mööda lonkis, võis maksta kuni 7000 dirhamit (umbes 1500 eurot), kuid lõpuks alistunud ja autokastis möriseva täiskasvanud eluka eest pidi uus omanik välja käima ilmselt kaks korda nii palju. Ning see oli veel väga odavalt saadud.

Kõrged hinnad ei tähenda, et kauplemine turul loid oleks. 1,5tunnise autosõidu kaugusel nii Dubaist kui Abu Dhabi linnast, kus kõigi elu tundub ­mööduvat lipukirja “minu mall, minu maailm” all, on Al-Aini turg lihtsalt natuke teise profiiliga šoppajate paradiis. See turg on Araabia Ühendemiraatide suurim ja hinnatuim, sinna tullakse äri ajama ka naaberriik Omaanist ja isegi Sudaanist ning see tegutseb päikesetõusust loojanguni seitsmel päeval nädalas.

Naftast rikkas riigis ei sõltu isegi beduiinid enam kaamelitest, pigem on kaamel midagi, mis on lihtsalt “nice to have”, nagu selgitas Mohhammad. Kümmekond aastat kokkuostjana tegutsenud mees ei kurtnud, et järjest kiiremate autode pealetulekuga lärmakas, sülitav ja suhteliselt kontrollimatu kaamel vähem populaarne oleks kui varem.

Suurem osa kaameleid jätkab pärast turult lahkumist elu meelelahutusäris – ehkki aedikute kaupa on turul ka häid piimakaameleid ja neid, keda aretuse eesmärgil oma karja tahetakse.

Niisamuti, nagu osa autosid on taksod ja teised saavad kihutada Abu Dhabi Yasi saare vormelirajal, võib ka kaamel leida ennast tassimas suurt ja päikesest roosat turisti või tuisata võiduajamisel, millest olulisimad toimuvad Al-Aini turust paari­kümne kilomeetri kaugusel asuval rajal iga päev oktoobrist märtsini.

Võidusõidukaameli elu on nagu vormelistaaril, nii enne kui pärast sõitu võib ta kindel olla, et teda poputatakse värske piima ja parimate datlitega, mida ilmselt omanik isegi süüa ei raatsi.

Enne naftat Araabia poolsaare kullaks olnud datlid on elu lahutamatuks osaks ka kaamelite sellel, küll palju väiksemal osal, kes leiab end kiire kihutamise asemel aeglaselt praadimas Abu Dhabi glamuurses restoranimaailmas.

Pärast kaamelit tulevad kohv – järjest sagedamini on selleks camelcino, rammusa kaamelipiimaga valmistatud cappuccino – ja datlid ning sööjate mõnus mörin kõlab kõrvus veel mitu minutit pärast seda, kui nad oma luksusautodes öösse on kadunud.

Kaameliturg. Silvia Pärmann