Kuidas ma rahata reisile läksin, 6. osa: lahkus pole veel maailmast kuhugi kadunud

 (10)
Kuidas ma rahata reisile läksin, 6. osa: lahkus pole veel maailmast kuhugi kadunud
Headusest rääkiv perekond: Evan, Aline ja Saga.Foto: Elsa Saks

Juunis oma rännakutest Reisijuhis blogima hakanud Elsa on ületanud juba mitu ületamatuna näinud takistust. Seekordses osas jõudis ta Sao Paulost hääletades teise samasuguse maailmaränduri juurde, kellega koos tõdeti: lahkust on maailmas veel palju alles.

Esimest intervjuud Globole andes kuulsin Brasiilia tüdrukust Aline Campbellist, kes reisis aastal 2013 kolm kuud Euroopas ilma igasuguse raha ja krediitkaardita. Ajakirjanik uuris, kas olen huvitatud temaga kohtumisest. Jagas mulle kontaktid ja nii ma võtsingi temaga ühendust.

Juba mõned päevad hiljem asusin teele Paraty poole, kus Aline pesitseb oma elukaaslase ja kuulsa koeraga Sagaga. Paraty on vapustavalt ilus ja suur rannikuäärne küla Sao Paulo ning Rio de Janeiro vahel. Eestis nimetaksime me sellist kohta linnaks, sest seal elab üle 36 tuhande inimese.

Paraty meenutas mulle oma arhidektuuri ja munakivitänavate poolest Tallinna vanalinna, mida ma armastan! Suurim erisus seisnes selles, et siin kasutatakse julgelt värve – iga ehitis on omanäoline ja kõik sulandub kunstiliselt ühte. Armas turismisihtkoht.

Kui Rio lähistele satute, siis võiks kindlalt aega võtta, et sellest värvilisest külast läbi käia.

Teekond algas hääletades. Mu võõrtustaja Sao Paulos Fernando sõidutas mu suurele maanteele ning otsis mulle bensiinijaamast transpordi.

Esimene lahke veokijuht. Foto: Elsa Saks
Seotud lood:

Peale mitme juhiga rääkimist sain ühe veoauto peale. Juhiks oli noor Brasiilia mees, kes rääkis vaid portugali keeles. Sama stseen kordus järgmises peatuskohas: veoautojuht otsis mulle oma sihtkohta jõudmiseks sõiduvahendi täpselt sama mustri järgi.

Mõlema juhiga oli ka väike segadus. Nad rääkisid midagi, aga ma ei saanud sõnakestki aru. Tavapärane keelebärjäär. Nii ma üritasin neilt kehakeeles küsida, et kas tegu on lõpppunktiga. Olin oma arust väga osav, aga sellest hoolimata ei saanud nad mitte miskit aru.

Teine lahke veokijuht. Foto: Elsa Saks

Mõlemad juhid olid siiski väga abivalmid ja andsid endast parima, et ma ikka uue sõiduvahendi peale saaks. Üks neist krabas bensiinijaamas õlekõrrest, kui kassiir oma tahvelarvutiga Google´i tõlke kasutusele võttis. Teine andis mulle väljudes 20 reaisi, et ma endale õhtusöögi osta saaks. Väga südantsoojendav käitumine mõlemalt. Keelebärjäär ei ole siiski takistuseks, sest minu arust teeb see asjalood veel põnevamaks ja kohati isegi tragikoomiliseks.

Hääletamine on alati nii põnev ja seikluslik, et laseb mul veelgi spontaalsem olla, kui ma juba olen.

Brasiilias on siiski hääletamine väga tabu

Kõik kardavad väga vägivalda, sest massimeedia on inimestesse korralikud kartused ja eelarvamused sisendanud ilma, et nad ise sellest teadlikud oleksid, millest see hirm sündis. Ma ei ole enamus oma elust telekat vaadanud ega uudiseid lugenud. Tegu on minu isikliku arvamuse järgi liigse hirmu süstimisega, mis talletatakse inimeste alateadvusesse.

Mitmes maailmajaos arvatakse, et massimõrvarid armastavad reisida ning nad on alati maanteel valmis hääletajaid peale võtma. Ma ei tea, kust selline tõdemus tuleb. Brasiilias on see eriti tugevalt välja löönud. Jah, selliseid asju on juhtunud, aga tegelikult räägime me väga väikesest tõenäosusest. Ma usaldan alati oma sissetunnet ning teen lähtuvalt sellele otsuseid, kas usaldan olukorda, mille parasjagu valin.

Esimese öö peatusin bensiinijaama parklas, kus mul lubati võrkkiik üles seda ning rahulikult varajaste hommikutundideni lukustatud alas magusat und nautida. Enne unemaale minekut võtsin ka õhtusöögi kõrvalolevas restoranis. Tavapärase toiduküsimise asemel otsustasin kasutada veoautojuhi antud raha, mis ei läinudki lõppkokkuvõttes kasutusele. Nimelt maksma minnes ütles restorani töötaja: "It´s complimentary, on us" (see on tasuta, meie kulul). Ma ei olnud neile oma reisist midagi rääkinudki ning seega oli see suureks üllatuseks. Külvasin ta üle suure kalliga.

Ööseks siiski jäin paigale, sest ei soovinud pimeduses edasi reisida. Pimedas hääletamine on ohtlik. Minu arust on see teadlikult end ohtlikku olukorda sokutamine ning ma usun, et olen piisavalt nutikas, et sellistest olukordadest eemale hoida.

Ärkasin 13-kraadises hommikuhämaruses. Nimelt olin läbi öö vähemalt tunnis korra üles ärganud. Uuh - veidi jahe isegi soojustatud võrkkiige, magamiskoti ja soojade riietega.

Põrnikate pealinn

Kella üheksa ajal olin jõudnud juba Cunha külla, mida nimetatakse maailma "põrnikate" (Volkswagen Beetle) pealinnaks. See vanakooli mudel, milledest linn kubises, on mu üks lemmikautosid. Külapiiril sain küüti Alexilt, kes omab suur maalililist maatükki sealsamas naabruses. Suureks üllatuseks oli tema inglise keel perfektne ja ilma tuntava aktsendita.

Ta viiski mu oma maakoju, millega tal on suurejoonelised ja fantastilised plaanid: nimelt tahab ta rajada tasuta spirituaalset peatumiskohta igale soovijale keset looduskaunist mäestikku.

Sõitsime peateelt maha keerates pikalt metsavahelisel teel. Korraks tabasin end mõttelt, et kuhu ta mu nüüd viib. Nimelt ei olnud meil sellest juttugi, et ma ta maakodu vaatama lähen. Arvasin, et olime ühisel arusaamisel, et jätkan oma hääletamist pöördepunktist. Aga saatusel olid teised plaanid - vaatasime Argentiina ja Šveitsi vahelist jalgpalli MM mängu ja rääkisime väga huvitavatel teemadel pikki tunde.

Alex ja tema Eco Lodge. Foto: Elsa Saks

Peatusin seal ühe öö. Üles ärgates ootas mind köögis tervislik ja väga maitsev hommikusöök, suus sulav.

Lõuna ajal aga võtsimegi üheskoos juba suuna Paraty küla poole, kuhu pidin jõudma. Tal endal ei olnud mingeid plaane Paratysse minna, aga tedagi köitis mõte teha midagi spontaalset ja kohtuda kuulsa Aline´iga.

Nii me võtsimegi ette ligi 30 kilomeetri pikkuse teekonna, millest pool teed oli renoveerimisel – tohutult suured augud pidid kunagi kaduma ja üles-alla looklev mägine tee siledamaks saama.

Maalilisi vaateid nautides jõudsimegi lõpuks Paraty turismikülas asuvasse Aline´i koju, mis oli rannast vaid mõne minuti kaugusel väga ilusas neljapereelamus.

Kuulus rahata reisija

Aline sai Brasiilia meedias tuntuks peale oma Euroopa reisi. Selle aasta alguses oli ta aga teinud Brasiilia hääletamisretke koos oma äsja soetatud koera Sagaga. Mitmekuuse seikluse ajal kajastati tema retke nii telekas kui ka ajakirjanduses.

Aline edastab läbi oma reisimise ja projekti Open Doors / Portas Abertas väga lihtsat, aga tugevat kõrvuskajavat sõnumit – usalda maailma, tee head ja ela vähesega (Trust in the world, do good and live with less).

Aline´i, Evani ja Saga näol on tegu väga õnneliku ja väga armsa perekonnaga. Nad elavad ülimalt minimalistlikku elu. Näiteks Aline´i riietekapp koosneb vähem kui kümnest riideesemest. Lisaks sellele on 3 paari jalanõusid ja mõned hügieenitarbed. Kogu ta elu mahuks mu 75-liitrisesse kotti ära ja ruumi jääks ülegi.

Siiski ei kutsu ta inimesi elama samasugust elu, jätmaks kõik, mis seni on olnud. Aline paneb pigem inimesi mõtlema, et kas neil on vaja nii palju asju, millest nad enamust ei kasuta.

Me kumbki ei taha ega ürita inimestele tõestada, et maailmas saab elada ilma rahata. Kaugeltki mitte. Kanname endaga sõnumit, et maailmas on rohkem headust, kui inimesed seda usuvad olevat. Aline usub inimeste lahkusesse ja positiivsesse energiasse. Ma jagan temaga sama uskumust. Mulle meeldib sisendada inimestesse lootust ning inspireerida neid tegema suuri tegusid, kasvõi läbi mu ettevõttevõtmiste.

Olen viimaste kuude jooksul avastanud, et minusuguseid maailmarändureid on mitmeid, kellest enamus kannavad endaga ilusat sõnumit ning avardavad seeläbi reisimisega paljude inimeste silmaringi. Me oleme üks ning kõiki tuleks kohelda samaväärselt.