Kuidas ma rahata reisile läksin, 4. osa: olengi Sao Paulos!

 (27)
Kuidas ma rahata reisile läksin, 4. osa: olengi Sao Paulos!
Jalgpallitsoon Sao Paulo lennujaamas.Foto: Elsa Saks

Elsa sai Delfi ja Reisijuhi lugejate abiga kokku ihaldatud lennupileti raha, et jõuda Aasiast Brasiiliasse. Nüüd jätkuvad seiklused juba Sao Paulo lennujaamas.

Tundub, et mind kisub ikka nende lennujaamade poole. Kuala Lumpuri (KL) lennujaamas veedetud 6 päeva ei olnud ilmselgelt piisav. Nimelt löön artikli kirjutamise hetkel aega surnuks Sao Paulo Guarulhose lennujaamas ja seda ühel väga lihtsal põhjusel – mu kott jäeti USAsse maha. Mul pole peale 46-tunnist reisi ei vahetusriideid ega tosse, mis mind siin jahedas kliimas soojas hoiaksid. Ja kui mul isegi oleks seljakott käepärast, siis seisaksin sellest hoolimata uue väljakutse ees – organiseerida ilmastikuoludele vastavad riided või minna lihtsamat teed: kotid selga ja põhja poole punuma, soojajahile.

Tundub ikka päris enneolematu, et viibisin KL lennujaamas peaegu nädala, mis tõi mulle aega-ajalt meelde filmi The Terminal, kus Tom Hanksi poolt kehastatud peategelane oli limbos – ta ei saanud kodumaal toimuvate rahutuste tõttu USAsse sisenda ega kodumaale lennata. Mu olukord oli muidugi tunduvalt roosilisem ning üks põnevamaid elamusi mu elus.

Mälestussein kadunud Malaisia lennukile. Foto: Elsa Saks
Seotud lood:

Arvasin, et olen lennujaamas maksimaalselt 2-3 päeva, mille jooksul selgub, kas lendan edasi Brasiiliasse või jätkan Malaisias.

Mind köitis koheselt fakt, et mõlema lennujaama terminalis olid üles seatud jalgapallinurgad koos suure ekraaniga, kus avanes võimalus näha kõikide MM mängude otseülekandeid. Arvata on, et veetsin enamuse ajast MM tsoonis! Magasin ka suure osa mängudest maha, sest ülekandeajad ei olnud just inimlikel aegadel – esimene mäng algas 12 öösel, järgmine 3 öösel ning viimane 6 varahommikul.

Mu päevad-ööd olid ning on endiselt päris sassis. Paar päeva veel ja siis peaks režiimi paika saama. Oi, kui hädasti ma vajan head sügavat und, mis laeks mu patareid jälle täis.

Lisaks jalgapallile kirjutasin artikleid, kogusin vajalikku informatisooni Aasia rännakute jätkamiseks, jälgisin toetuste kulgu ja, kui energiat üle jät, siis leidsin ka aega sotsialiseerumiseks.

Pesu kuivatamine. Foto: Elsa Saks

Teisel päeval kohtasin Hollandi noorpaari, kelle teadmised lennujaamaelust ja -olust olid väga informatiivsed. Nagu nad uhkelt hooplesid: "me oleme lennujaama territooriumi paar korda läbi kamminud". Tänu nende teadmistepagasile sain ka sooja dušši mõnusid nautida ning seda lennujaama hotelli SPAs, kuhu me läksime kell 1 öösel. Jalutasime sisse ja tegime näo, nagu oleksime hotelli külalised.

Energiavarude täiendamine oli niivõrd edukas, et sain enamjaolt endale menüüst ise toite valida. Langetasin valikud tervislike toitude suunas.

Söök Nandos. Foto: Elsa Saks

Kolmapäeval otsustasin, et aitab – tuleb edasi liikuda. Tegin endaga vaikimisi kokkuleppe, et kui neljapäeva hommikuks ei ole toetuste summa küündinud Brasiilia lennupileti hinnani (sest muud moodi kui lennukiga üle Vaikse ookeani saada polnud võimalik), siis lähen Malaisiasse ja annetan kogunenud summa lastekodule.

Ööl vastu tähtsat hommikut avatasin, et puudu on vaid 100 eurot. Kaalusin oma võimalusi, kuidas puuduolev osa tundidega kokku saada. Peast lipsas läbi mitu mõtet, millest jäi pinnale läbirääkimine lennufirmadega.

Nii ma sammusingi neljapäeva hommikul lennufirmade kontoritesse ja uurisin erinevaid võimalusi, peamiselt puuduoleva osa katmist läbi soodustuste. Emirates, Malaysian Airlines ja Qatar Airways tegid pingutusi, et mind mingis osas aidata, kas info või soodsamate piletitega, aga lõppkokkuvõttes sain neilt hoopis väga huvitavat nänni – pidžaama, söögitalongid, kirjutusvahendeid.

Ajal, kui mul oli pikk jutuajamine Airport Authority’iga, kelle alla kuulub Termial 1 ja lennujaama hotell Sama-Sama, võttis Liisa Austraaliast minuga Skype´i teel ühendust ja uuris, kui palju mul veel puudu on.

Viisin ta numbrimaailmaga kurssi, mille peale ta kostis, et teeb kohe ka omapoolse toetuse ja seda puuduoleva summa ulatuses. Vau. Ja nii oligi tund hiljem broneering õhtusele lennule olemas.

Läksin kella nelja ajal check-ini ja sain teada, et mu broneering oli siiski tühistatud ning ma ei saa sellele lennule. Peale olukorra uurimist tegin uue broneeringu, mis sai koheselt ka kinnituse ning selleks hetkeks oli selge, et veedan viimase öö lennujaamas. Siis aga võtan suuna kesköise lennuga Tokyosse, et sealt edasi Sao Paulosse lennata.

Esimesele pingutusele tuli kohe lisa, kui Tokyosse minev lend nihkus peaegu 6 tunni võrra edasi. Nimelt täitus enamus lennukist Jaapani koolilastega ajal, mil me oleksime pidanud graafiku järgi õhtu tõusma. Mitmed lapsed hingeldasid ja värisesid lennukisse astudes, osad ei suutnud omal jalul isegi kõndida. Veerand tundi hiljem selgus, et probleemiks ei ole lennukartus, vaid kliima. Lapsed olid vedelikupuuduses.

Lend Tokyosse enne... Foto: Elsa Saks

Oli hetki, kui tundus, et tegu on kaosega. Uurisin stjuuardilt, et kas nad on miskit sellist oma karjääri jooksul näinud. Nii 17 aasta kui ka 30 aasta pikkuse karjääriga stjuuardid ütlesid, et see on nende esimene juhtum. Lennul olnud 250st reisijast - 25 äriklassis ja ülejäänud 225 turistiklassis - olid 208 õpilased.

Pool tundi hiljem otsustati pardale kutsuda arst, kes saabus tund peale väljakutset. Peale mitme lapse ümberpaigutamist ühelt istmelt teisele kuulutati neli last lennukõlbmatuks ning nad saadeti lennukist ratastooliga välja.

Tundus, et 2,5 tundi hiljem oli olukord normaliseerunud ning tekkis võimalus õhku tõusta, aga ei.

Selgus, et pilootide lennutunnid on niivõrd kahanenud, et ei tohi enam lendu tõusta, vajalik oli ka piloodivahetus. Kõik saadeti lennukist välja ning lennuaeg planeeriti juba uude graafikusse.

Kui oli aeg taas kord õhku tõusta, siis selgus, et lendame Tokyosse pooltühja lennukiga – pardale tuli vaid 20 õpilast, ülejäänud tunnistati lennukõlbmatuks. 250-st kohast sai täidetud vaid 62, nii saingi endale viiese istmerea, kus sai jalad sirgu ajada.

...ja lend Tokyosse pärast. Foto: Elsa Saks

Tokyos sain teada, et USA-sse sisenemiseks on vaja ESTAt (14 dollarit), mis annab sulle loa USA pinnale astuda. Õnneks oli mul see raha olemas ning kõik läks lihtsalt. Isegi peavalu tekitanud tagasilennupilet, mille otsimisega nägin KL lennujaamas kurja vaeva ja kulutasin üle 2 tunni, sai ka Unitedi meeskonnale ette näidatud ning nende poolt aktsepteeritud. Kasutasin KLM Dutch Airlinesi broneerimise keskkonda, kus broneeringu vormistamine, erinevalt teistest firmadest, oli tasuta ja kehtis rekordilised 24 tundi.

Sao Paulosse jõudsin pühapäeva hommikul, planeeritud graafikust paar tundi hiljem. Olen pikast reisist ülimalt kurnatud, keha on säästureziimil. Jään peaaegu igas asendis magama, mis on mõnes olukorras päris tragikoomiline vaade.

USAst Sao Paulosse jõudes asusin pagasijahile, aga mida ei ole, on pagas. Läksin kadunud pagasi järjekorda ja sain teda kurva tõe, et mu seljakott jäeti lennukilt maha ning see on USAs.

Anti lootust, et saan seljakoti kätte 1-2 päeva jooksul. Pöidlad pihku, et seljakott jõuab kohale kibekiirelt. Mul on aga vaja hädasti oma soojad riided kotist kätte saada, sest siinne kliima on võrreldes Aasiaga ikka väga külm! Plätude ja särgiga õue minek ei tule kohe kindlalt kõne alla, ma külmun koheselt purikaks.

Jalgpallitsoon Sao Paulo lennujaamas. Foto: Elsa Saks

Mulle ei ole endiselt kohale jõudnud, et olengi lõpuks Brasiilias, kuhu saamiseks tegin kolme kuu jooksul suuri jõupingutusi, mis kandsid lõpuks vilja. Uskumatu. Mis ma ikka öelda oskan – elu on LILL.

Suurimad tänud kõikidele lahketele toetajatele! Teie panus mu unistuse täitumisse oli kirjeldamatu!
Nüüd aga korraks numbrite maailma. Toetuste üldsumma oli 1137,06 eurot, millest lennupiletile kulus 1017,94 eurot ja USA transiitviisale ESTA 14 dollarit, mis teeb ülejäägi summaks 109 eurot. Nagu lubatud, kannan selle SA Perekodu arveldusarvele.

A4 tänukiri minu toetajatele. Kliki suuremaks! Foto: Elsa Saks