Kuidas ma rahata reisile läksin, 2. osa: jalgpalli MM-i seni Malaisias suurelt ekraanilt jälgimas

 (13)
Kuidas ma rahata reisile läksin, 2. osa: jalgpalli MM-i seni Malaisias suurelt ekraanilt jälgimas
Foto: Elsa Saks

Märtsi lõpus rahata reisile läinud Elsa on jõudnud Malaisia lennujaama, kust otsib võimalust Brasiiliasse jalgpalli MM-ile minekuks.

Päevad enne Jalgapalli MMi algust otsustasin suunduda Singapurist Malaisiasse, leida sealt suure ekraaniga rahvarohke koha, vaadata jalgpalli MM-i avamängu ning suunduda edasi mõnele avastusretkele, eemale suurlinnadest.

Olin juba minekuks valmis, kott pakitud ja puha, kui sain ootamatu e-kirja vanalt klassiõelt, umbes sellise sisuga: "Jõudsin Singapuri ning soovin sind näha."

Nii saigi selgeks, et vaatan kauaoodatud MMi avamängu Singapuris oma Malai perekonna juures ning enne suurt lahtilööki teen sõbrannaga jalutuskäigu Singapuri linnatänavail ja kirjutan artikli Reisijuht.ee-le, mis on suht-koht mu mugavustsoonist väljaastumine, aga samas uus ja huvitav väljakutse.

Nimelt ei ole ma just nobe artiklite kirjutaja, kuigi olen juba aastaid blogi pidanud. Kui olen kirjutamise soonel, siis ei tundu see protsess nii aja- ja energiakulukas ning kõik läheb kordades ladusamalt.

Mu väljakutse peamiseks eemärgiks on aga tutvustada inimestele rahata reisimist, mis on kilomeetrite kaugusel kerjamisest, avardada inimeste maailmavaadet ning inspireerida ja motiveerida inimesi läbi oma ettevõtmiste.

Alati leidub inimesi, kes kritiseerivad taolisi julgeid ja hullumeelseid ettevõtmisi ning projekteerivad oma väärtushinnangud teistele pimesi peale. Igal inimesel on õigus oma arvamusele ning ma hindan kõrgelt iga tagasisidet, olgu see positiivne või negatiivne.

Seotud lood:

Samas leian, et ühiskonnas on liiga palju kannatust, kurtmist, kritiseerimist ja inimeste pealiskaudset hindamist, mis ei tee kellegi elu õndsamaks ega aita kaasa eesmärkide täitumisele.

Peale tundidepikkust artikli kirjutamist suutsin selles kajastada vaid väga väikse osa oma 2,5 aasta pikkusest reisist. Ja kui pildid loole valitud, võtsin aja maha ning veetsin õhtu, mis kujunes mu viimaseks Jamali perekonnaga, kelle lahkus ja hoolitsus oli meeliülendav. Nende kahetoaline kodu, übritsetud kuuest naisest, oli mu baasiks enneolematud 3,5 nädalat. Enne Lia kutse vastuvõtmist sain veel külmetuse, mis väljus nädala möödudes kontrolli alt. Nii ma võtsin elus esimest korda antibiootikume, mis oli alguses üsna vastukarva. Olen läbi elu olnud terve kui purikas – maksimaalselt nädalapikkune külmetus ja ei ühtegi lastehaigust. Õnneks oli mul aega ja ka koht, kus end ravida, samal ajal üles ehitada vahetuskaubana kokkulepitud veebilehed ja teha kõik endast olenev, et Brasiilia ei jääks lihtsalt unistuseks.

Olen kindel, et kahe nädala pikkune haigus sai tuule tiibadesse ka kuhjunud lubadustest ja kokkulepetest, mis olin võtnud eesmärgiks ära teha. Oli stressirohke periood, mil ehitasin vahetuskaubana kolm veebilehte, olin kirjavahetuses enam kui 40 firmaga, kirjutasin sponsorlustaotlusi ja kõigele lisaks andsin kehale puhkust ning võtsin osa kohaliku perekonna tegemistest.

Seda lugu kirjutades aga istun ma kott-toolis Malaisia lennujaamas suure laiekraaniga teleka ees ning ootan põnevusega Inglismaa–Itaalia vahelise mängu algust. Öine Hispaania–Hollandi mäng oli igatahes finaali vääriline!

Mu plaan oli alguses hääletada end laupäeva hommikuks Malaisiasse, et üllatada oma lähedast sõbrannat Kuala Lumpuri lennujaamas ammuoodatud kalliga. Reedehommikune lahkumisplaan kukkus aga läbi, kui Lia elukaaslane teatas rahuloleva näoga, et soetas mulle lennupileti. Olin sõnatu ja ülimalt tänulik, aga veidi ka kurb, et piiriületusega seotud põnevus kadus. Piletiostu põhjusena toodi välja vägivallajuhtumid Johor Bahrus, mis on Singapuri külje all olev Malaisia suurlinn. Too olukord on ehtne näide massimeedia mõjust ühiskonnale – alateadlik hirmu süstimine ning selle pealesurumine. Mäletan, kui avalikustasin soovi Brasiiliasse sõita ning sain esimese tunni jooksul kirja, et ma peaks otsust tõsisemalt kaaluma, sest sealne kuritegevus olla maailma kõrgeim ning statistika kohaselt on kõiki kohalikke vähemalt kord elus tulirelvaga ähvardatud.

Miks me otsime olukordadest negatiivsust ning keskendume liigselt sellele?

Mida rohkem negatiivsetele asjade keskendud, seda rohkem sa neid endale tõmbad, tundub mulle. Jah, kuritegevus eksisteerib ja ma võtan selle teadmiseks, aga ma ei lase sellel hirmul end juhtida. Ma ei saaks reisida ilma rahata ja loota inimeste lahkusele, kui ma näen iga nurga taga ohtu. Nii ei jõua ka tavaelus kuigi kaugele. Positiivne ellusuhtumine on edasiviiv jõud. Kui ma ümbritseks end negatiivsete mõtete ja elustiiliga, siis ma ei elaks ka täisväärtuslikku elu ning oleksin pidevalt hirmu all.

HitchWiki kohaselt, mis on hääletajate oluline infoallikas, on Malaisia üks maailma parimaid ja turvalisemaid hääletamispaiku. Kogenud hääletajana usaldan HitchWiki allikaid, sest riigid, kus olen pöidlaküüti juba praktiseerinud, peegeldavad seal oleva info korrektsust.

Kahjuks ei õnnestunud mul aga sõbrannat kohata, sest ootasin teda mingil x põhjusel vales terminalis. See oli päris osav prohmakas. Siinkohal peitun vabandades magamatuse taha. Meel oli kurb ja silm läks korraks märjaks, kui peale kahetunniseid pingutusi pidi leppima reaalsusega, et kohtume mõni teine kord.

Lennujaama saabudes logisin e-postkasti ning nägin südantsoojendavaid kirju Jamali perekonnalt. Aqil, 8-aastane Lia poeg, oli ärgates mind kohe otsima hakanud ning küsinud „Ema, kus Pinky on?“. Lia vastas: „Ta läks koju“, mille peale Aqil tegi „Huuuuh?“ ja torises. Lia ema, kes ei räägi sõnakestki inglise keelt, oli väga liigutatud mu minekust ning murelik, et mis edasi saab.

Malaisias lennujaama suurelt ekraanilt jalgpalli MM-i vaatamas. Foto: Elsa Saks

Esimeses kirjas tehtud üleskutse peale on toetuste summa Brasiisiasse sõiduks küündinud hetkel 610 euroni. Suured tänud kõikidele lahketele inimestele! Tegin otsuse, et kui neljapäeva hommikuks ei ole piletiraha (1000 eurot) veel koos, siis lahkun oma armsaks saanud Kuala Lumpuri lennujaamast ja suundun hoopis Malaisia avarustesse ning annetan rahad SA Perekodule, mis koondas 2012. aastal Viljandi lastekodud ühe katuse alla.

Olen teinud selle kolme kuu jooksul alates märtsist suuri samme rahata reisimisel, et leida tasuta transport (vahetustasuks töö laeval/jahil vms) või sponsor, kes on huvitatud siduma end inspireeriva teekonnaga, millest läbi ajakirjanduse ka kasu lõigata. Raha küsimine seisab küll mu reisi algsete põhimõtete vastu, aga taipasin siin kiirelt, et tegu on viimse õlekõrrega Kuala Lumpurist Sao Paulosse jõudmisel.