Kliima Aquidauanas on võrreldes muude juba külastatud kohtadega kuum ja niiske. Soojakraadid küündisid tihti 35ni ning päike paistis otse lagipähe. Ei mingit varjulist kohta, eriti kui vee peal olime.

Sikutasin enne iga jõe- ja järveretke jalga oma pikad termoretuusid ja libistasin selga pusa. Haudusin sõna otseses mõttes neis riietes, kuid need olid mu ainukesed pikad riidehilbud, mis täitsid oma eesmärki – kaitsesid põletava päikese eest.
Päikesevarjuga.

Kõigele lisaks oli ka väga vajalik asi päästevest, mis tõstis temperatuuri lakke. Nii ma siis tõmbasingi retkele kaasa võetud vihmavarju lahti ning istusin uhkelt paadis oma musta sirmi all.

Aquidauana tunnuslauseks on Portal to Pantanal (ehk värav Pantanali). Too neljakümne seitme tuhande elanikuga küla on üks mitmest Pantanali märgala alguspunktist.
Saarmauurijad suunduvad ekspeditsioonile.

Kohtusin Projeto Lontra seltskonnaga, kelle eesmärk on kaardistada hiiglaslike saarmaste asukohad ning teha kõik võimalik väljasuremisohus olevate loomade kaitseks. Lisaks sellele peavad nad ka seminare, millega harivad ka lapsi kohalikes koolides keskkonnakaitse tähtsusest.

Ööbisin projekti tiimiga samas majas, minu valdusse anti üks ruumikas tuba. Mulle meeldis ka nende ühine elutuba, kus olid konksud võrkkiikede riputamiseks, et diivani asemel end mugavalt rippudes sisse sättida.

Kodus olles oli selline mu lemmikasukoht – hea välise kõvaketta peal olevaid seriaale vaadata või raamatut lugeda.

Laupäeval läksimegi esimesele nn saarmajahile. Tolle päeva jooksul kasutasime kokku kahte erinevat paati ning kitsama sissepääsuga kohas vahetasime paadi kanuu vastu.
Kalamees.

Paadi- ja kanuujuhiks oli kogenud kalamees, kes nägi mõnes kohas kurja vaeva, et meid madalatest ja tihedatest kohtadest läbi saaks. Loodus oli mitmes kohas oodatust metsikum. Puud olid täielikult blokeerinud teekonna ning nende ületamiseks pidime end kas tüvede alt läbi libistama või need kuidagi enda teelt kõrvaldama.

Vania, kes mu Aquidauanasse kutsus, oli sõuduvahendi eesotsas GPS-seadme, binokli ja filmikaameraga. Mingi hetk sain binokli ka oma valdusse ning püüdsin ka veidi aidata, mis kujunes aga kohati tragikoomiliseks.
Saarmas Brasiilia märgalalt.

Kui me lõpuks viit suurt saarmast nägime, siis meie tüürimees tegi proovis, et me ikka nende lähedal püsiksime. Mina vaatasin 50 meetri kaugusel olevaid saarmaid läbi pinokli sel ajal, kui Vania neid hoolega filmis.

Vania ütles mõned minutid hiljem, et kas ma saaksin ka binokliga neist pilte teha (ikkagi nutibinokkel). Ütlesin uhkelt, et olen juba mõnda aega neid pildistanud. Veidi hiljem selgus, et neist neljast binoklil olnud nupust vajutasin ma terve selle aja valet nuppu, mis vahetas tegelikult vaid režiimi video ja pilditegemise vahel. Nii ma siis pidingi uuesti alustama, kui osad saarmad olid meie vaateväljast jäädavalt kadunud.

Uurisin ka samal ajal käinud kaardistamise prosessi, et aru saada ja et pilt nende tööst selgem oleks. Arvasin, et nad ka sildistavad saarmaid kuidagi, aga ei. Nad lihtsalt kirjutavad GPS-ist koordinaadid märkmikku, et siis tulevikus samasse asukohta tagasi tulla. Nad käivad igas kohas vähemalt kaks korda kuus.

Pildid ja videod on aga kõige olulisemad! Kogu materjal vaadatakse peale pikka veekogul oldud päeva arvutiekraanilt läbi ning püütakse tuvastada, kas tegu on uue või juba nähtud saarmaga. Tuvastamiseks kasutatakse nende unikaalset kaelamustrit. Igal saarmal pidi olema erinev valge-laiguline ala kaelal, mis aitab neid kindlaks teha.

Mulle tundus, et saarmaste mustri kaadrisse saamine on tükk tegemist ning tihti isegi võimatu. Need kummalised loomad ujuvad 2-15 pealises karjas ning vahel tõstavad oma pea veepinnale. Sel hetkel tuleb loota, et nende kaela esiosa on suunaga sinu poole ning et nad näitavad sulle rohkem, kui lihtsalt oma pead.
Üks takistustest.

Esmaspäeval projekti ametliku paadiga paar tundi ülesvoolu liikudes selgus, et kütus on otsakorral. Peale telefonikõnet ja väikest ooteperioodi toodi meile kütust, aga paadisaaga jätkus. Nii tunnike peale paagi täitmist ütles mootor üles – põlemishaisu ja tossupilvega! Olime paari tunni kaugusel oma väikesest sadamast.

Meie vapper kalamees (ma ei mäleta ta nime, see oli liiga keeruline) aerutas meid tiigist jõe suudmesse tagasi ning hüppas siis paadist välja ja ujus enamuse teekonnast paadiga kodu suunas. Naised - mina ja Vania istusime nagu kuninga kassid paadis.
Paati vedamas.

Mingi hetk otsustasin siiski ka vette hüpata. Vania järgnes meile ning nii me ujusimegi kilomeetreid koos paadiga kodu poole. Õnneks oli teekond allvoolu, mis tegi kõik lihtsamaks.

Esimese retke jooksul kanuus veedetud aeg venis kuidagi liiga pikaks, lausa paaritunniseks. Mu selg anus paremat rühti. Kui sõiduvahendite vahetamisel lõpuks maismaale saime, siis nautisin igat sirutust! See istumine oli mulle veidi vastukarva. Nii ma sättisingi end suhteliselt tihti lamamisasendisse, kui paadi suurus seda lubas.
Kanuus sai läbida kitsamaid kohti.

Nautisin vaikust ja tegin isegi mitu väikest uinakut.

Päev enne lahkumist läksime kahekesi külast 20 kilomeetri kaugusel olevasse farmi, kus veetsime terve hommikupooliku taas järvel. Tol päeval ei näinud ma aga ühtegi saarmast, aga nautisin ikkagi seal oldud ajast iga minutit.

Sain teha ka väikse pilguheite bioloogide töömaastikule. Vania uurimistöö tundub mulle väga lihtne ja lausa meditatiivne. See on nii erinev tööst, mida ma Eestis tegin (rakendusadministraator) - ei mingeid pingeid ega stressi. Sellest hoolimata ei tahaks ma bioloogiks hakata, aga hindan kõrgelt keskkonda, kus Vania töötab.

Kolmapäevast olen aga Corumbas – kohas, mis on juba paar kuud silmapiiril olnud. Temperatuur ja niiskus on küll sarnane Aquidauanaga, aga kohati tundub siin ikka väga lämbe. Peale paariminutist õuesviibimist on nahk juba niiske ning vaid kümneid minuteid hiljem on kogu keha tugevalt higine, kuigi ma ei hakka väga kergelt higistama.

Corumba on kõige populaarsem alguspunkt, kust alustada oma avastusretke Pantanali märgaladele. Paljud brasiillased tulevad siia kalale ning välismaa turistid tulevad lihtsalt veealuse ja -pealse loomariigiga tutvuma. Pantanal on muide maailma suurim troopiline märgala.