Kuidas ma rahata reisile läksin, 15. osa: siiski, hüvasti, Belo Horizonte!

 (4)
Kuidas ma rahata reisile läksin, 15. osa: siiski, hüvasti, Belo Horizonte!
Muusikavideo tegemine: kaadris on meeslaulja.Foto: Elsa Saks

Kõik muutus kiirelt, kui jõudsin peale sündmusterohket päeva koju. Flavia teavitas, et ta vend tuleb teisipäeval perega külla ning uuris, kas ma liigun homme (esmaspäeval) siit edasi. Mõtlesin sekundi ja vastasin jah.

Sündmustes kiiresti edasi rutates teatan rõõmuga, et jõudsin lõpuks peale viiepäevast seiklust Boliivia piirist vaid 300 kilomeetri kaugusel olevasse külla, Aquidauanasse. Peale tunnist jalutuskäiku istun hetkel Projeto Lontra hoonete kinniste uste taga ja ootan Vania Fonsecat. Vania näol on tegu mu Facebooki blogi (Wicked Travels) jälgijaga, kes saatis mulle päevad tagasi küllakutse.

Vania mainis, et võin siia jõudes ühineda nende saarmaotsingutega. Kindel käpp! Eelistan juba aastaid väikseid külasid (suur)linnadele.

Enne siiajõudmist olin paar päeva Campo Grandes, mis on Mato Grosso do Sul´i osariigi pealinn. Hääletamine ei tulnud seekord kõne alla, sest sain Navarro perekonnalt toetuse bussipileti ostuks. Peale 24-tunnist retke ootas mind bussijaamas Couchsurfing.org´i kaugu leitud Rafael Da Rosa, kes sõidutas mu täna linnapiiril olevasse bensiinijaama. Lühikese aja pärast sain uue auto peale, mis viis mu sihtkoha lähistele.

Seotud lood:

Nüüd sündmustes sinna tagasi pöördudes, kust kõik enne pooleli jäi - alustame sellest pühapäevast, mil ärkasin juba kolmandat päeva järjest koputusega uksele. Kohe üldse ei lasta magada! Seekordseks koputajaks oli Ciro, kes uuris, et kas ma olen huvitatud muusikavideo projektis kaasalöömisest.

Ma olin järjekordselt uneuimas ning mitte kõige värskema mõtlemise juures. Mind hoidis tagasi fakt, et nad väljuvad 15 minuti pärast. Mul oli sõna otseses mõttes padi näos, aga otsustasin, et siiski ühinen Ciroga. Enne minekut sain kiire sissejuhatuse ta sõpradest koosnevast bändist Dom Pepo ning muusikavideost “Cabelo” (juuksed).

Volkswageni minibuss tuli meile järele. Foto: Elsa Saks

Meid korjati peale väikese minibussiga. Armas vanakooli Volkswagen, mis on bändi sümboolne sõiduvahend.

Muusikavideo filmiti aga dušširuumis! Ciro pani oma kaamera statiivile ning kutsus esimesena minu kaamera ette.

Oot-oot, kas tõesti mina esimesena? Ma lootsin, et saan mõned stiilinäited teisi vaadates, aga ei.

Enne filmimist seletas bändi naisvokaal Laura Catarina 20-pealisele grupile, mida nad kaamera ees tegema peaksid. Mulle tehti peale seda kiire ülevaade, mis toimuma hakkab.

Kuna laulu nimi on "Juuksed", siis oli ka kogu sisu taandunud juusteni. Bänd tahab muusikavideoga viidata Brasiilia ajaloole, mil tihe juuksepahmakas ei olnud populaarne mingil veidral põhjusel. Vähemalt nii sain ma Ciro jutust aru. Me pidime põhimõtteliselt teesklema, et tulime kontserdi ajal tualetti peegli ette oma juukseid ja nägu korrastama. Ikka need tüüprituaalid, mis on tavaks saanud.

Hüppasin kaamera ette ning sain veel kuhjaga vihjeid ja juhendeid, mida tegema peaksin. Ciro rääkis pidevalt kaamera taga olles, mil muusika kõlas taustaks. Nii ma sasisin oma juukseid, tegin imelikke nägusid, sättisin kulme, laulsin ja tantsisin kaamera ees. Kaader kattis vaid nägu ja juukseid.

Foto: Elsa Saks

Peale oma etteastet hüppasin vanni Ciro kõrvale, kus veetsin enamuse ajast juba teisi jälgides. Mitmetunnisest filmimisest jäi teravamalt meelde Monica etteaste, kus ta kammiga oma kaenlaaluseid karvu kammis. Need olid 3-4 sentimeetri pikkused, mis tänapäeva ühiskonnas on naiste seas kohati tabu, aga ta oli oma kaenlaaluste üle siiski väga uhke.

Väga muljetavaldav on Brasiiliaste armastus juuste vastu – lisaks naistele on ka tohutult paljudel meestel tavapärasest pikemad juuksed või lihtsalt suur juuksepahmakas. Tänavapildis on näha juukseid igast maailmajaost! Paljude Brasiillaste juured ulatuvad kas Portugali või Itaaliasse (pluss muud Euroopa riigid), Jaapanisse, Aafrikasse ning Indiasse.

Peale filmimist avastasin end juhuste kokkulangemisel Laura Catarina kodust, kus tutvusin ta isaga, kelle nimeks on Vander Lee. Sain juba enne Laura juurde jõudmist kutse õhtusele kontserdile, kus Laura pidi oma isaga lava jagama, olles ta taustalaulja. Mõtlesin, et miks mitte liituda. Koduuksest sisse astudes sain kohe kutse ka Vander Leelt.

Vander Lee ja Laura Catarinaga.

Mõned tunnid hiljem leidsin end juba koos Lauraga lava tagant VIP-alast. Väga huvitav ja ootamatu sündmustekäik. Ma kujutasin end lava ees kontserti vaatama, aga lisaks selle õnnestus mul nüüd ka lava taga erinevates sektsioonides ringi liikuda.

Vander Lee naljatas korduvalt, et ma ta oma reisile kaasa võtaks ning ütles mitu korda “Mi Casa, Su Casa” (ehk "minu kodu on sinu kodu"). Tegu on väga armsa ja siira inimesega.

Foto: Elsa Saks

Kontserdi käigus sain teada, et Vander Lee on Brasiilias tunnustatud muusik. Ta jagas lava teise publikumagnetiga – Maria Gaduga. Ta austajaskond on aga tunduvalt suurem, kellest suur osa on geid. Kontsert peegeldas seda selgelt, kui publiku seas liikudes jäi silma suures koguses geipaare.
Kolme aasta jooksul külastatud riikidest on Brasiilia kindlalt kõige geisõbralikum. Nad on aktsepteeritud ning sulanduvad ühiskonda ilma probleemideta, mis on aga mitmes maailma paigas endiselt võimatu.

Lisaks muusikavideo projektile kaasati mind nädal enne seda ka projekti Projeto Beija Flor. Tegu on Maria Navarro ja Ciro Thielmanni projektiga, mis sai alguse 2014. aasta teises kvartalis. Mõte sündis juhuslikust ideest teha portreepilt, lill suus.

Projeto Bejia Flor. Foto: Elsa Saks

Projeto Beija Flor sümboliseerib looduse harmooniat , mis ühendab inimese, lille, värvid ja tekstuuri ühes pildis. Projekt on saanud meediakajastust ning nende pildid on kaunistanud juba ka näitusesaali seinu. Minust tehtud pilt peaks ka varsti päevavalgus nägema.