Kuidas ma rahata reisile läksin, 14. osa: raske on lahkuda Belo Horizontest

 (3)
Kuidas ma rahata reisile läksin, 14. osa: raske on lahkuda Belo Horizontest
Hobustel João maakodus.Foto: João

Kolmapäeva hommikul, päev enne Belo Horizontest lahkumist oli Maria mulle postkasti kirja saatnud, kus ta teatas, et algatas sõprade seas bussipileti jaoks rahakogumise.

See oli väga ootamatu üllatus, millega läksin kohe kaasa.

Maria Navarro: "So Elza, I`m doing with my friends like a crowdfounding but smaller, each one is going to give a little bit of money to buy you a ticket of a bus to go to Goias or Mato Grosso... because I know if you go over there by bus and than there you ask for carona to another place, is going to be so much more easy!!! So, can you wait until saturday?"

Vastasin: "Are you for real? OmG! Am I still dreaming or what? Of course I can wait! Mato Grosso would be like a jackpot!"

Ehk siis loomulikult ma ootan, Mato Grosso on nagu jackpot.

Hetkel, laupäeva hilistel õhtutundidel olen endiselt Belo Horizontes. Päeval käisin järjekordsel üritusel, mis on praktiliselt igapäevaseks tavaks kujunenud. Seekordne üritus oli Maria sõbranna lahkumispidu.

Seebijalgpall. Foto: Elsa Saks
Seotud lood:

Lahkusin peolt veidi varem, et enne pühapäevast lahkumist kott pakkida ja mõned muud toimetused teha. Nimelt ei olnud ma Marialt toetuste osas miskit kuulnud ning aeg hakkab vaikselt peale suruma (viisa kestab kuni 18. septembrini). Mul on suur soov enne Brasiiliast lahkumist avastada Pantanali, mis on Mato Grosso do Sul´i osariigis. 1700 kilomeetri pikkune teekond sinna võtab aga hääletades vähemalt 3-7 päeva aega.

Ütlesin Mariale, et kodus näeme. Veidi hiljem kuulsin, et ta oli bussipileti ostuprojekti kaasanud ka oma onu Antonio, kellega ma 2 nädalat tagasi koos pulmas käisin. Kõiki rõõmustav uudis oli see, et hetkeks on kogutud vähemalt 300 reaisi, mille eest saaksin osta pileti otse Corumbasse.

Corumba on Boliivia piirist vaid mõne kilomeetri kaugusel, kust saaksin paadiretkega ka otse Pantanali avastama minna.

Mind ajab juba naerma, kuidas Maria ja Ciro (tema peika) mulle igapäevaselt uusi ideid söödavad, mis lükkab lahkumise aina rohkem edasi. Hea näide selle kohta on mõned tunnid tagasi olnud vestlus.

Ciro: “Mul on kolmapäeval sünnipäev ning ma pean seda järgmisel nädalavahetusel koos oma lahkumispeoga. Kuna sul on piletiraha taskus, siis äkki sa jääksid veel üheks nädalaks.”

Tõsi mis tõsi. Bussiga saaksin oma soovitud sihtpunkti 24 tunniga. Tundub, et Belo Horizontes jääb mu peatumiskohaks kogunisti kolmeks nädalaks.

Nagu tavaks saanud, kuulen ma alati küsimust “Millal ja kuhu edasi?”. Mu vastuseks on siis “Its like predicting weather!” (ehk tegu on nagu ilmaennustamisega).

Käes on magustoidu aeg. Foto: Elsa Saks

Belo Horizontes oldud peaaegu kahe nädala jooksul olen ma sama hea kui iga päev Maria sõpradega tutvunud – seda kas ühise söögilaua taga või kohalikus baaris, kus mängitakse alati sambat. Õhtusöögid, millest pooled on valmistatud Liibaboni köögist, on olnud suusulavad! Toitu on tehtud nii palju, et sellest saaks kõhu täis klassitäis lapsi.

Eile tuli Antonio Porto Segurost nädalaks tööasjus siia ning viis mu koos oma pruudiga Jaapani restorani õhtusöögile. Kirjeldamatult head maitseelamused olid - ja värske kala.

Hobused maakodus. Foto: Elsa Saks

Nädalavahetusel sain ka peale tohutult pikka pausi taas hobuse selga. Olin João, Maria parima sõbra maakodus, kus võtsime hobused ja ratsutasime hea vaate nägemiseks kõrgeimasse punkti. Nende maalapp keset mäeahelikku oli päris pirakas ning vaade oli fantastiline. Õnneks oli mu hobune super-rahulik. Paar korda võttis kaloppides harjumatult kiire tempo, mis sai kohe maha pidurdatud.

Maakodus. Foto: Elsa Saks

Peale Caraivast lahkumist otsustasin ma alkoholile lõplikult ei öelda. Varasem väikeses koguses tarbimine - kuu jooksul 1-2 korda - on nüüdseks vaid vee ja mahlaga asendatud. Ütlesin varem ei ka karastusjookidele, mis on tegelikult meelemürk mu ajule ja kehale. Need ei ole aga ainukesed muudatused, mida olen viimase aasta jooksul reisides rakendanud.

Eelmise aasta lõpust olen tahtnud mediteerimist praktiseerida. Aga mitmel erineval põhjusel lükkus see pidevalt edasi. Nüüdseks on meditatsioon üks mu päeva osa, mille rakendasin oma ellu alles kuu aega tagasi. Rutiin ses osas on veidi kõikuv, aga tean, et see loksub ajapikku paika.

Liibanoni toit. Foto: Elsa Saks

Toitumise osas tahaksin ka mõned kardinaalsed muudatused teha, aga see on veidi keerulisem teema. Üks põhiline põhjus on fakt, et ma armastan süüa ka kaloririkkaid ning nullise toiteväärtusega toite, mis on kehale rämps. Vaene seedimissüsteem. Siinkohal ei räägi ma kiirtoidukettidest (nt McDonalds), millest olen juba aastaid eemale hoidnud.

Teiseks keeruliseks põhjuseks muutuste tegemisel on rahata reisimisviis, kus ma ei saa ega tohi olla väga valiv. Väga oluline on olla tänulik iga pakutud kõhukinnituse eest. Kui mulle aga antakse valida, siis teen valiku alati tervislikuma toidu suunas.

Ja kui jutt sujuvalt juba tervislike eluviiside juurde läks, siis toon välja ka selle, et ma ei ole suitsetaja. Pole kunagi olnud. Mõned nimetasid mind aga tossajaks, sest Eestis olles oli mu suureks armastuseks veisipiip, mis sai nädalas vähemalt kord üles seatud.

Enamus rändureid on arvatavasti kokku puutunud inimestega, kes igapäevaliselt marihuaanat tarbivad. Mulle pakutakse maailma erinevates paikades pidevalt kanepit. Enamjaolt hoian sellest eemale, sest pikemas perspektiivis ei ole see ju ajule just hea stiimul.

Paar päeva tagasi alustasin ka oma keeleõpinguid. Varem olen tüüpsõnasid ja fraase jooksvalt õppinud, aga nüüd võtan asja veidi tõsisemalt. Valisin mõnda aega, kas õppida hispaania või portugali keelt. Langetasin otsuse hispaania keele kasuks, sest kõik riigid Kesk- ja Lõuna-Ameerikas rääkivad seda keelt ning brasiillased saavad ka hispaania keelest aru. Mul on mõlema keele jaoks alla laetud head audio- ja e-raamatud.