Kosmilised kogemused Tartust


Kosmilised kogemused Tartust
Fotod: Alari Rammo

Taasavatud Tartu tähetorn ja Ahhaa keskuse uus maja on igal juhul kaks põhjust külastada suvel massiülikoolilinna ka neil, kes põhimõtteliselt Tallinnast ei lahku. Lisaks saab Tartus ju kenasti majutuda ja süüagi, kusjuures menüüdes on sel suvel ka sääsetõrjevahend ja te ei pea öösel Statoili jooksma.

Kui jätkata linnade võrdlusega, siis kunagine maailma astronoomia tippkeskusi tähetorn ongi nagu Tartu ja pöörane Ahhaa pigem Tallinn: tähetornis saad (eriti pühapäevahommikuse ainsa kundena) tugeva tunde enda väiksusest siin ilmaruumis ja teaduse ajaloos, Ahhaas ülipraktilise laengu, kuidas asjad töötavad ja miks ma seda enne ei teadnud.

Varem muide Ahhaa koduks olnud tähetorn ei pajata vaid sellest, mida on nähtud paarsada aastat Eesti taevas, vaid ka maavärinatest, geodeesiast ja sellest, kuidas tekib aeg. Aega tähetornis tohutult ei kulu, tunni-paariga saab kõik läbi loetud-vaadatud ja leidliku graafikaga interaktiivsed ekraanid kipuvad sageli juntima.

Esimesena tervitavad külastajat 19. sajandist pärit Kuu pinnavormide mudelid ja detailne kuugloobus. Millal te viimati seda keerutasitegi?

Või kas teate, mis on Dollondi passaažiriist, mille putitamine sai 1813. aastal Struve esimeseks töö Toomemäel? Armillaarsfäär? Akromaat? Suuri ja väiksemaid peente nimedega vaskseid ja puiseid vidinaid on muuseumis kõvasti, lastel palju huvitavam kui raamatust lapata.

Teine ruum pajatab, kuidas tekib õige aeg, ja testida saab oma teadmisi universumi ajaloost. Mitte muidugi seda Piibli versiooni. Kolmandas, suurimas toas pakub muuseum ülevaate astrofotograafia ajaloost, mis on ka kena kunstiliik, aga sai 19. sajandi keskpaigas üheks tähistaeva uurimise meetodiks. Hulka asju saab näppida, nagu tänapäeval kombeks, langevaid tähti loendada, gruppidena suurelt seinalt tarkust koguda ja kunstnike valmistatud taevakaardilt tähtkujusid meenutada. Ülevaate lõpeb nõuka-aja põnevuste ja vasksete läikivate aparaatide asemel kiretu halliga. Mäletate, mis on lunoid? Minge uurige järele.

Foto: Alari Rammo

Kui te sisenedes seda juba ei märganud, imetlege lahkudes ukse kõrval asuvat Struve geodeetilist kaart, mis kulges Norrast Ukrainani ja muutis taas kord toonast maailma ning on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Oi, torn ise oleks peagu ununenud. Siiani toimib üleval kupli pööramismehhanism ja restaureeritud Zeissi refraktor (maakeeli teleskoop) näeb oma sajandise vanuse juures välja kui tuttuus!

Kui tähetorn on Tartu tuntud maamärk, lipp lehvib ja puha, siis Tigutorni lähedal asuva Ahhaa keskuse uue maja kõrval seistes ei saa ses kaootilises kvartalis ehk arugi, mis majas peitub, eemalt torkavad aga katusel silma mitmed ümarvormid – ühelgi võimlal, hotellil ega kontorihoonel selliseid ju ei ole. Ahhaa majal ei suutnud Estraveller nimelt ühtki silti tuvastada, peale krundi ajaloost rääkiva tahvli vanadest tellistest uuesti laotud seinal.

Foto: Alari Rammo

Nii et astuge sealt seina tagant sisse, kes ei kavatse alustada halaga, miks piletid nii pagana kallid on. Kui tahate odavalt uusi teadmisi, minge vahtige kusagil talumuuseumis vokke, Ahhaa on aga iga viimast kui senti väärt ega ole rahva harimisel ka ise raha kokku hoidnud. Hoiatada võib ehk vaid neid, kes ei talu suurtel hulkadel ja kiirustel liikuvaid väikesi inimesi – kogu maja nimelt rõkkab vaimustunud lastest, mis tähendab samas, et lastevanemad veedavad seal ühe ütlemata hea päeva. Juba üksi imetabaselt sõbralik ja avatud personal on selline, kelle hoolde sa lausa tahad oma lapsed ses suures majas jätta, atraktsioonidest rääkimata.

Siinkohal võikski punkti panna, sest kui Ahhaa keskust õnnestuks sõnadega kirjeldada, ei oleks sinna minna tarviski. Nii hullumeelne on lihtsalt kõik see füüsika, keemia, eluslooduse ja palju muu arusaadavalt, elegantselt ja moodsalt seletamine. Aga proovime paar sõna ikka kirja panna.

Peegellabürint – ei ole klaustrofoobidele, kuna igas labürindi punktis näed sa peeglist sisse- ja väljapääsu, aga alla kolme eksimise sa sealt välja ei pääse. N-ö maa-aluses laboratooriumis tasub aga ilmselt kaks korda käia. Väikeses liftis kolmelt ekraanilt pakutav teave on nii infotihe, et te ei jõua piisavalt pöörelda, et kõik detailid kätte saada. Seal on nimelt kunstnikud piiramatult möllata saanud, tuues maakera ehituse kujutamise kõrvale palju vahvaid vihjeid maapealsetele nähtustele ja iseendilegi.

Foto: Alari Rammo

Üks isegi AHHAA mõistes ootamatu koht on eluslooduse tuba, kus targad pead on välja mõelnud, et ka sipelgapesa elu ja toimimist saab muuseumis näidada, ja päris mutukatega. Või veealust maailma, kus on laste sõbrad Nemo ja Dory kenasti olemas. Rääkimata inkubaatorist – kui tihti te näete oma silmaga munast kooruvat tibu? Seintel rippuv puhas ilu, kes silte lugeda ei märka, osutub köögiviljade hallituseks, autoriks Heikki Leis. Samas ruumis liigub ja pritsib ka vägev veeagregaat ja taas – kui üks väike poiss suunab veejoa järgmise toru asemel kogemata põrandale ja hirmunult ringi vaatab, ei ohka Ahhaa töötaja Eesti teeninduskultuurile omase piinatud pilguga, vaid hakkab laginal naerma, nagu oleks see maailma naljakaim asi. Ja ei, Ahhaa noored töötajad ei ole välismaalt toodud!

Planetaarium, töötoad, keemiaetendused, Shanghai maja, udumasinad, materjalid, valgus, värvid, helid – loetelu Ahhaa märksõnadest on raske lõpetada. Nagu keskuse juht ütleb, on seal majas iga asi eksponaat. Lisaks avar kohvik, ruumid üritusteks, suur nutikate suveniiride pood ja üksjagu pooleliolevat veel lisandumaski. Novembri alguseni on avatud ka välismaine robotloomaaed. Mindagu!