„Kõrged teed“ Itaalia ja Austria vahel


„Kõrged teed“ Itaalia ja Austria vahel
DolomiididTravelitaly.com

Dolomiitides mägimatkates viivad erilistesse paikadesse enam kui sajandivanused rajad ja tunnelid. Adrenaliidi ja supervaateid käis otsimas seiklussportlasest IT-mees Marko Külaots.

Dolomiidid on heaks stardipakuks neile, kel mägedekirg kõhus kripeldamas, kuid konkreetset plaani pole. Pikkadeks jalgsimatkadeks mõeldud rajad on korras, märgistatud ja kaadristatud, ole vaid mees ja matka! Dolomiitide Alta Via’d (kõrged teed – toim) pole asjata maailmakuulsad – ohkama võtavad lumised nõlvad, järsakud, kuristike põhjades peituvad smaragdrohelised järved ja romantilised aasad. Oru põhjas higistad nagu kuumas katlas, tippudes lükkad kindad kätte ja sikutad mütsi silmini, et jäine tuul kõrvu peast ei puhuks.

Alta Via 1 on kui giid, mis juhatab kätte Dolomiitide eredaimad aarded. Saad imetleda Marmolada lumiseid nõlvu, Civetta sakilisi ahelikke ja Pelmo hiiglaslik massiiv ripub piltlikult öeldes otse kohvilaua kohal. Uskumatuid vaateid pakuvad ka väljaulatuvad järsakud maaliliste järvede ääres, näiteks Croda del Becco lumine tipp jääb kenasti maailma kauneimate järvede hulka arvatud Braiesi järvega kohakuti. Mõnusat närvikõdi tekitab Lagozuoi järve kohal praktiliselt püstloodis allapoole serpentiinitav kitsuke tee. Lahtisel kruusal ei tea kunagi päris täpselt, kuhu su samm peatuma jääb... päris äge adrenaliinilaks! Ilm on külm, aga alla jõudes on tunne ikka nii palav, et karastav suplus kristallselges ja krõbekülmas mägijärves on väga teretulnud värskendus.

Seotud lood:

Kaardilt leiab tihti mitu erinevat rajavalikut. Eestist pärit metsaelanikel on mõistlik vältida teelõike, mis kulgevad 2100m allpool – need on liiga sarnased meie koduse metsaga. Ülalpool enam puudemassiivi pole ja vaated on oluliselt vägevamad.

Hea mõte on kaasa pakkida julgestusvarustus järsemate tõusude tarvis. Alta Via 1 julmemad lõigud on külma närvi omanikele ka julgestuseta läbitavad, kuid rajalt hargneb igal sammul tõelist närvikõdi pakkuvaid 1. Maailmasõja aegseid otseteid Via Ferratasid (raudseid teid -- toim, mis viivad matkaselli sinna, kuhu ükski normaalne rada ei küündi. See kilo-paar lisavarustust tasub adrenaliiniküttidel tingimata kaasa pakkida! Olgugi rajad vanad, on mäekülgi mööda kulgevad trossid kindlad ja kontrollitud nagu seikluspargis. Itaalias on „raudseid teid“ raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse kokku 82 – avastamisrõõmu siin jätkub!

Omamoodi põnevust võimaldab 1.Maailmasõja aegsete sõjatunnelite läbimine. Lagozuoi mäkke on neid uuristatud tervelt kilomeetri jagu; järske, pimedaid ja kitsaid, siin seal katmas põrandat jääkoorik. Ilma pealampideta on selliste käikude läbimine võimatu ning ega madalad, külma õhkavad koopad ülearu ligitõmbavana ei mõju. Kogemus on aga põnev - nii pikka tunnelit, mida oleks võimalus läbida, igal sammul ette ei jää.

Maaväliselt ilusaid vaateid pakub kõrgel kaljunukil rippuv Nuvolau platvorm. Vaatadki sõna otseses mõttes maailmale ülevalt alla, pilved on kuskil kaugel allpool, mäetipud neist ninapidi uhkelt väljas, päikesetõusud ja loogangud kõigis maailma värvides. Siinsamas tipus tegi loodus meile ka kenasti selgeks, kes siin boss on. Selle aja jooksul, mil sai selge vaate jäädvustamiseks kaamerat toomas käidud, kerkis ei-tea-kust paks uduvatt ja mähkis kogu ümbruse endasse. Nii et istud keset klimpi ja ei mingit vaadet! Omamoodi lahe oli ka paksu uduvalli kohal rippuda, kujutan ette et maailma lõpp, kui see kusagil asub, võiks välja näha umbes samamoodi.

Ööbimiseks leidub piisavalt mägimajakesi – saad ise valida, kui pika retke päevaga välja vead. Arvestama peab, et iga hütt toimetab omasoodu, ühtset süsteemi pole, kõigiga tuleb eraldi suhelda ja kindlasti enne hooaja algust kohad broneerida. Hea mõte on enne reisi liituda CAI, ehk Club Alpine Italiaga. See on välismaalastele avatud ja tagab poole soodsama öömaja, mis reisieelarvet tuntavalt kärbib. Magamiskotte kaasa tarida vaja pole, kuid isiklik matkalina on enamasti kohustuslik. Igal majal on oma tempel ja külalisteraamat, nii saab kaasa korjata vahetuid mälestusi ja genereerida reisilogi. Lahe ju, kui kusagil maailma matkastatistikas taas mõni eestlane figureerib.

Mägihütid asuvad sageli autoga ligipääsematutes kohtades ja teed sinna on järsu tõusuga, kuid võrratud vaated peale tundidepikkust ronimist tunduvad õiglase preemiana. Nagu ka suur kann külma Austria õlut. Dolomiidid jäävad kenasti veini-ja õllekultuuride käesurumiskohta, nii on mõlemad väga head. Kann või pokaal käib mägedes spordiga kenasti kokku, isegi mäestikujooksjad tegid hütist möödudes õlle ja kihutasid seejärel reipalt edasi. Köögikultuur on samuti tasemel – mitmekäigulised õhtueined on maitsvad ja toitvad, üksnes polenta söömist tasub varakult harjutada, et see imelik ollus vajalikul hetkel ikka kõrist alla läheks.

Päevarütm käib looduse taktis, ärgatakse vara, hiljemalt 7 on kõik juba hommikueine kallal ja 8st maja tühi ja kõik matkajad juba mäel. Küllap kuuluvad mõnusad õhtuveinid, mille eest järgmisel hommikul indulgentse maksta ei tule, lihtsalt mäestikuõhu maagia juurde.

Majutuskohad on erinevad ja üldjuhul väga askeetlikud – dormitoorium võib olla 12-kohaline või suurem. Eelis on varem saabujatel, kes saavad hõivata aknapoolsed narid. Saapad jäetakse õnneks küll eraldi ruumi, kuid muheda matkaseltskonna aroomibukett võib siiski üsna hingematvaks kujuneda. Seltskond on aga väga sõbralik. „Kes on piisavalt hullud, et mäe otsa tulla, on juba vennad ja õed,“ tundub olevat rahvusvaheline salajane moto. Lagozuoi hütis elasid eesti matkasellidega rõõmsalt koos Austraalia, Prantsusmaa, Ungari, Inglise, Saksa, Itaalia, Iisraeli ja USA matkajad ning kõik said kõigist aru.

Mõnes paigas on võimalik saada ka privaatne toakene kahekohalise nariga. „Aga see on lisatasu eest,“ märgib majaperenaine hauatagusel häälel. Vahetame pilke ja otsustame selle riski siiski võtta. Selgub, et jõle lisamaks on tervelt 2 eurot nägu, niisiis väga teretulnud valik eestlastele.

Suhtlemine on reeglina meeldiv. Inglise keelest on abi, kuid alati ei piisa. Dolomiidid asuvad Itaalia-Autria aladel, mis viimase sõjaga on suht meelevaldselt kahe riigi vahel ära jaotatud. Kakskeelses kandis räägitaks itaalia ja saksa keelt, kui nendest kumbki on käpas, oled kindlasti mäel. Sõltuvalt sellest, kes hütti majandavad, erinesid hoiakud väga. Itaallastel on ülevoolav suhtlemisstiil, ülikülluslikud eined ja ääretu paindlikkus kallite külaliste suhtes. Sakslastel on ranged reeglid, millest tuleb kinni pidada ja üle ühe naeratuse per nägu ette nähtud pole. Iga meetrit seinapinda täidavad sildid, mida tohib ja mida mitte. „Söögitoas lahti riietumine keelatud!“ ja muu vältimatult eluksvajalik teave samas stiilis. Esimene kord ehk imestad, edaspidi liigitub see juba matkahuumori valdkonda ja veab suu muigele.

Puhkusereisilt naastes kohtasin mõndagi tuttavat, kes silmad suureks ajas ja imestas: „Mis te tegite seal? Lihtsalt käisite iga päev, hommikust õhtuni?!“ Küsimuses kumises kaasa kahtlev toon stiilis no-see-ei-saanud-küll-kuigi-tore-olla. Aga põhimõtteliselt just nii see tõepoolest on! Enamasti võtad tõusu, nii et pulss laes või teed järsku laskumist, iga sammu korralikult paika pannes, et mitte alla sadada. Sõbranna Kristina oli iga kord jube õnnelik, kui mõne karmima mäe otsast eluga alla sai. Ega elu väikestel rõõmudel muidu maitset ei tunnegi, kui vahepeal end mugavustsoonist välja ei viska.