Kopenhaagen - roheline ja rõõmus, jagamiseks kõigiga
See on Kopenhaagen, Euroopa üks rohelisemaid pealinnu ja uuringute järgi ka maailma üks õnnelikemate elanikega linnu.
Järjest kasvava inimeste (ja prügi ja autode jne) hulgaga Kopenhaageni juhtidel on olnud rida väljakutseid, et luua see kultuuri, parkide, sallivuse ja toimiva arhitektuuri suurepärane liit. Mitte ainult linnajuhid ja arhitektid pole saanud veeta pikki tööaastaid sellega tegeledes - on mõnevõrra üllatav kuulda, kui kaugele ettevaatav linnastrateeg oli Taani kuningas Christian IV.
Tulemus on see, et kui vanasti tähendas puhkus roheluses metsa või mere äärde sõitmist, siis nüüd tähendab see, vähemalt Euroopas, lendu Kopenhaagenisse.
Kopenhaageni külaline tunneb end võrdväärselt õnnelikuna kohalikega. Sest jagamine on Kopenhaageni tänavune märksõna. Taanlased on ära õppinud lihtsa tõsiasja, et miljonilinnas – mida Kopenhaagen on, ehkki see jalgrataste ja parkide rohkus seda kohe uskuda ei luba - on jagamine ainus, mis aitab vähendada tarbamist ja säästa keskkonda. Ja nad pole kitsid ka oma teadmisi ja kogemusi jagama. Õnnelikuks olemist ei õpita Kopenhaagenis konverentsisaalis, pange mugavad kingad jalga ja minge lihtsalt linna jalutama!
Kopenhaagenisse lennates tulekski kohvrit pakkida mitte nagu konverentsile minnes (isegi kui see on tegelik eesmärk) vaid pigem nagu pikemale piknikule sõites, ilmaprognoose usaldamata.
Suurem osa päevadest möödub parkides ja kanalite ääres – kus koos jalgratturitega võib mööda vihiseda ka jahedam tuulehoog ning pargipuid kastma tulla mõni süngem vihmapilv. Kopenhaagenis ei tule sellepärast veel kellelgi tuppakolimise mõtet. Väljas on lihtsalt niivõrd palju parem. Ja seda ka ametlikult, vähemalt siis, kui teie väljavalitud park on Superkilen.
Superkilen on kilomeetripikkune Kopenhaageni kesklinnas asuv linnapark, mille 2012. aastal Ameerika Arhitektide Instituut (The American Institute of Architects) hindas maailma parimaks avalikuks ruumiks. Park koosneb kolmest erinevate värvidega tähistatud alast, kus punane märgib nüüdisaegset linnaelu kohvikute ja muusikabaaridega, must ala kutsub purskkaevu äärde, grillialale ja jalutusradadele, pakkudes pinda mõnusaks äraolemiseks. Roheline ala ongi sõna otseses mõttes roheline ala, mille mägine, puude ja põõsastega kaetud maapind sobib suurepäraselt piknike pidamiseks ja lemmikloomadega jalutamiseks. Kuninglik elu, mida külalistega lahkelt jagatakse.
Queen, kel küll Taani kuningliku perekonnaga mingit seost polnud, laulis juba enne jalgrataste kultuslikuks sõiduvahendiks saamist prohvetlikult: “I want to ride my bicycle, bicycle, bicycle! ” ja Kopenhaagenis liikudes süveneb kahtlus, et talle jagasid inspiratsiooni selleks looks just taanlased.
Rohkem kui kolmandik linna elanikest kasutab sõiduvahendina jalgratast – miks ei peaks seda tegema siis ka teie? Kopenhaagenis on rohkem ratta- kui autorendifirmasid ja ka enamus hotelle on kasutamiseks jalgrattad hankinud. Kohalikud tõesti armastavad oma rattaid ja nende populaarsusel ei ole tänaseks enam midagi pistmist autohindade ja röögatute maksudega. Kui USA president Bill Clinton 1997. aastal Taani pealinna külastas, ei kingitud talle mõne disainiklassiku tooli, Anderseni muinasjuttude eriväljaannet või kuulsat Royal Copenhageni serviisi (ja isegi kui maailma parim restoran Noma oleks sel ajal juba tegutsenud, ei oleks teda ilmselt ka sinna viidud).
Clintonile kingiti jalgratas.
Jalgratas ei ahelda teid uurima ainult Kopenhaageni südalinna. Alates 2010. aastas on metroos spetsiaalsed vagunid ratastega reisijatele ja igal aastal kasvavad rongid nende vagunite võrra jälle pisut pikemaks. Ja kui muidu peab tunnistama, et elu Kopenhaagenis pole kõige odavam, siis vähemalt ratas reisib rongis täiesti tasuta.
Just sellised ideed, mis mitmel pool maailmas võiks tunduda täiesti hullumeelsed, tõid linnale Euroopa Komisjoni maineka Euroopa rohelise pealinna auhinna (ja ka eesmärk saada aastaks 2025 maailma esimeseks süsinikneutraalseks linnaks).
Aga eesmärke Kopenhaagenil jätkub ning need ei ole seotud vaid liikluse ja õhusaaste vähendamisega. Kahtlemata muudavad ka need linnakeskkonna meeldivamaks, aga õnnelikuks olemiseks on vaja ikkagi käegakatsutavamaid asju, nõustuvad ilmselt kõik.
Kui linna pargid ja rattateed olid juba maailma tipparhitektide ja linnaplaneerijate tähelepanu püüdnud, käis kanalitest uuristatud Kopenhaagenis ikka veel tihe kaubalaevade liiklus ja veeäärsed alad polnud kuigi atraktiivsed ei kohalikele ega turistidele.
Kopenhaageni viimase kümnendi suureks väljakutseks on olnud kanaliteäärsete tänavate ja alade kunagisest laevamagistraalist pisut teistusguseks avalikuks ruumiks muutmiseks. Tänapäeva hiiglaslikud kaubalaevad ei mahu enam Kopenhaageni kitsastele kanalitele ja, nagu mitmel pool mujalgi sadamalinnades, jäid kümmekond aastat tagasi Kopenhaageni südalinna kaid ja laohooned tühjaks, eksootiliseks, põnevaks ja ka mõnevõrra ohtlikuks maastikuks. Selle kõige linnaelanike kasuks tööle panek turvalise ja helge ajaveetmispaigana on õnnestunud jalutusteede, kohvikute, muuseumite ja kontserdisaalide abiga. Andke veel pisut aega ja Kopenhaageni varbaidpidi vees seisev ooperimaja on sama kuulus kui Sidney oma.
Linnale kingituseks valminud ooperimaja on üks ehituskuludelt kallimaid ühiskondlikult kasutatavaid hooneid Euroopas ja avati 2005. aastal, esimese märgina muutuvatest kanaliäärsetest.
Sihvaka varikatuse ja kumera klaasfassaadiga hoone suurepärane paiknemine vee läheduses paneb õhtusel ajal tulede süttides veepinna peegelduses särama. Hoone sisemus on ehitatud tasapinnaliselt, selle keskmeks on suur auditorium, mis mahutab kuni 1700 inimest. Ent publikut kanali kallastel, kes kaamerad ja telefonid peos tulede süttimist ootavad, on igal õhtul veelgi rohkem.
See on pilt on üks paremaid suveniire, mis endale Kopenhaagenist kaasa tuua, lisaks sületäiele õnnele ja rohelistele mõtetele.
