Kolm nädalat seljakotiga Hiinas: kapitalism areneb jõudsalt ka punalippude all


Kolm nädalat seljakotiga Hiinas: kapitalism areneb jõudsalt ka punalippude all
Naxi (kohaliku vähemusrahvuse) värvikas esindaja.FOTO: Kai-Helin Cooper

Kolmenädalane seljakotireis Hiinas aitab selgeks õppida pantomiimi, et teed küsides või apteegis hakkama saada. Samuti saab ülevaate maailma rikkaimast ja vaeseimast elust, mida Hiinas võib leida lausa naabertänavatelt.

Läbisime sõbrannaga teekonna riigi pealinnast Pekingist Hiina lõunaossa Yunnani provintsi, jõudes välja sealsesse pealinna Kunmingi. Vahepeatused olid veel üsna riigi keskosas asuvates Shaanxi ja Sichuani provintsides.

Pealinnas Pekingis said muidugi üle vaadatud ka linna põhilised vaatamisväärsused – näiteks Tiananmeni väljak ja Keelatud Linn ning otse loomulikult võtsime ette ka turnimisretke Hiina müürile. Selleks tuleb aga Pekingist välja sõita ning valida mõni müürijupp. Mõned neist on turistide jaoks populaarsemad kui teised.

Pantomiim ja peenikesed tähed

Kohe peale riiki saabumist tabas meid aga üsna oodatult keeleprobleem. Nimelt ei leidnud me oma reisil eriti kedagi, kes võõrkeeli räägiks, isegi enamikes hotellides mitte, ja kui ise kohalikku keelt ei mõista, siis enda arusaadavaks tegemiseks tuleb kasutada muid võtteid.

Olime reisile ettenägelikult kaasa võtnud Lonely Planeti hiina keele vestmiku, mis mitmel korral hädast välja aitas – aga just asjassepuutuvate väljendite hiinlastele lugeda andmisel, sest ise nende hääldada püüdmine lõppes reeglina arusaamatu ilmega hiinlase näos.

Seotud lood:

Meie aga hämmastusime korduvalt, kui hea silmanägemine neil kohalikel on. Nad suutsid vaevata ja kiiresti lugeda raamatus olevaid kirbukirjas hieroglüüfe. Reisi lõpuks omandasime aga üsna vilunud pantomiimikunstnike oskused, mis ei jätnud hätta ei apteegist rohtu ostes ega võõrastemajas hommikusööki pool tundi varasemaks tellides.

„Praeliha tulemuseta“ olümpia moodi

Keelebarjäär kimbutas muidugi ka söögikohtades, kus toitude nimed olid hiinakeelsed või siis pakuti piltmenüüsid, kuid ka sellega astusime paaril korral ämbrisse. Roa pilt ja tegelik toit ei olnud omavahel päris otseses seoses. Kuid Pekingi mitmed söögikohad on tänu 2008. aasta süveolümpiamängudele siiski saanud inglisekeelsed menüüd, kuid samas teevad need mõnikord olukorra veel segasemaks. Mida küll arvata toitudest nimega “prae sealiha ilma tulemuseta” või “talvine seen väetab karja keetmist”?

Olümpiamängudega seostub kaudselt ka Pekingi Laoshe teemaja külastus – seintel olid mitmete tähtsate külaliste fotod ning kesksel kohal hakkas silma foto Andrus Ansipist, keda olümpiamänge külastades oli teemajas võõrustatud. Teetseremoonia ise oli vaatemänguline segu Sichuani ooperist ning traditsioonilistest teevalmistamise võtetest. Kõrvale pakuti Hiina rohelist teed ning snäkke.

Kesk-Hiina turistilõksud

Kui lõuna poole kulgeda, siis maksab kiusatusele järgi anda ja külastada ka Shaanxi ja Sichuani provintside turistilõkse. Tõeliste turistide kombel käisimegi Xi’an-is uudistamas kuulsaid terrakotasõdalasi, Leshan’is aga maailma suurimat Buddha kuju, mis on kaljusse raiutud ja millel kõrgust 71 meetrit ning Chengdu’s käisime ära ka hiidpandakasvanduses. 

Chengdu pandakasvanduse paarikuine inkubaatoripanda. FOTO: Kai-Helin Cooper

Noorim nähtud panda oli ühekuune inkubaatorikasvandik.

Väikesed Tallinna-suurused „külad“

Yunnani provintsi jõudnuna peatusime ka mitmes väiksemas kohas, näiteks provintsi edelaosas Lijiang’is, mille puitarhitektuuriga vanalinn on UNESCO maailmapärandisse arvatud. Sinna sattusime, olles teel matkama Lijiang’ist 60 km põhja pool asuvasse hunnitute vaadetega Tiigrihüppe kurusse.

Tiigrihüppe kuru. FOTO: Kai-Helin Cooper

Väiksus on Hiinas muidugi suhteline mõiste: ka niiöelda pisikeses asulas võib kokkuvõttes ikkagi elada 400 000 elanikku ja keskmine linn on juba Eesti rahvaarvuga samas suurusjärgus.

Samuti väisasime Yunnani provintsis Kunmingist lõunas asuvas Jianshui linnas üht Hiina suurimat Konfuutsiuse templit ning sealt omakorda lõunas asuvas Xinjie’s kuulsaid ja imeilusaid Yuanyang’i riisiterrasse. Viimaste tõeline efekt tuleb kindlasti paremini välja talvel, kui põllud on kaetud veega, aga ka suvised vaated ei jätnud külmaks.

Yuanyang'i riisiterrassid. FOTO: Kai-Helin Cooper

Mägine Yunnani provints on kuulus teekasvatuspiirkond ning seal elab mitmeid vähemusrahvusi: Lijiang’i kandis näiteks nakhid ja Xinjie’s hanid, kelle prouade-preilide traditsioonilised värvilised rõivaid on igati imetlusväärsed.

Tänaseks on Hiina leevendanud oma ainult ühelapselisi perekondi lubavat poliitikat, kuid sel ajal, kui “ühe lapse reegel” oli täisjõus, see muide vähemusrahvustele ei kehtinud ning väikeseid rahvarõivis jõnglasi oli meie reisi ajal mitmel pool päris palju näha.

Öörahu rongis saabub elektri kadumisega

Reisisime Hiinas nii rongide-bussidega kui ka pikemaid vahemaasid siselendudega. Viimastega annab oluliselt teeloleku aega kokku hoida ning kohalikelt veebisaitidelt soetatavate piletite hind ei pruugi reisikuupäeva lähenedes mitte kasvada, vaid hoopis kahaneda.

Rongid-bussid pakuvad see-eest suuremaid elamusi ja kokkupuudet päris Hiinaga.

Meie mõlemad rongireisid olid nn öörongiga, mis võib siiski kõlada veidi ekslikult, kuna esimene rongisõit Pekingist Xi’an´i “tunne oma kodumaad“ rongiga võttis kokku pea ööpäeva. Magamisvagunites on aga mugavusi piisavalt: lõpmatutes ridades kolmekordseid kõvasid narisid, igas vagunis ka kuumaveeaparaat, kust saab vett nii tee kui kiirnuudlite jaoks. Viimastega maiustavad ka hiinlased ise heameelega, kuigi võiks arvata, et kiirnuudlid nende menüüs aukohal ei ole. Lisaks muidugi “Lenini jalajälgedega” peldik ja kraanikauss.

Parimad narikohad on alumised või äärmisel juhul keskmised, ülemistel pole lihtsalt ruumi. Põrandaaseme omanikul tuleb aga arvestada, et tema voodis võivad tahta istuda ka kõrgematele narikohtadele pileti ostnud kaasreisijad. Samuti võib otsa saada nii kuumaveeboileri vesi kui ka käte- ja hambapesuvesi kraanist. Öörahu algab aga õhtul kümne-üheteistkümne paiku – siis lülitatakse magamisvagunitest elekter välja.

Nähtud lennu- ja rongijaamad tunduvad kõik olevat üsna tasemel ja arenenud. Nii-öelda suvalise linna rongijaam teeb Balti jaamale juba silmad ette ning ega Tallinna Lennart Meri lennujaamalgi, kuigi muidu igati tipp-topp korras, millegi üle väga palju uhkustada polegi.

Mao Zedongi kaarte tagumas

Mida kaugemale Pekingist, seda vähemaks jäi punalippe. Samas on pea kõigis asulais keskväljakul kohustuslik Mao Zedong’i kuju ning turistinännina on igal nurgal võimalik osta viisnurgaga nokatsit või misiganes atribuutikat Mao pildiga. Ostsime meiegi Mao Zedongi mängukaardid ning Leshani Buddha-kuju juures järjekorras vaatamisjärge oodates linnade põletamist mängides saime jäädvustatud mitmete siseturistide perekonnaalbumitesse.

Leshani kalju-Buddha. FOTO: Kai-Helin Cooper

Lääne turist on vaatamisväärsus ilma Mao Zedongi kaartidetagi ning meist klõpsutati reisi jooksul palju fotosid. Üks sõbralik härra veetis sellega rongis pikemalt aega ning näitas tehtud pilte mullegi.

Hiinas paistab siseturism lokkavat – välisturiste on kindlasti ka omajagu, kuid need kaovad siseturistide hordidesse lihtsalt ära. Isiklikust kogemusest võin kinnitada, et oma kaaslase rahvasummast ülesleidmisel ei pruugi teinekord suurt abi olla isegi tema blondist peanupust. Kogu sealne rahvarohkus paneb lihtsalt silme eest virvendama.

Vastuolude maa – kommunism ja kapitalism kõrvuti

Hiina on väga vastuoluline. Kõrvuti eksisteerivad kommunism ja kapitalism, ülim rikkus ja ülim vaesus. Igasse võimalikku ja võimatussegi kohta on keegi üles seadnud kaupluse-söögikoha-müügileti, pilvelõhkujate ja luksusbutiikide kõrvaltänavas on traditsiooniline hutong-allee, kus teedel ei pruugi olla katet ning WC-d jagatakse terve tänava elanikega.

Tavahiinlane liigselt ei peenutse: avalik krooksumine ja mahasülitamine pole haruldane.

Asulates on suurt rõhku pandud haljastusele, kindlasti on kuskil mõni kaunis park teemajaga ning linnaväljakutel või sealsamas parkides toimub õhtuti taidlus. Küll tantsitakse tangot, tehakse midagi aeroobikalaadset või lustitakse ringtantsuga. Hommikuti on aga võimalus tai-chi’d harrastada.

Hiina kinnine ühiskond ei lase ligi paljudele lääne inimesele igapäevastele netilehekülgedele ja suhtlusvõrgustikele, kuid kohalikel on selleks omad valitsuse kontrollitavad saidid. Hiinas elavale välismaalasele või turistile tuuakse kohalik propaganda aga lausa inglise keeles koju kätte.

Meil oli võimalus küllastumiseni vaadata CCTV ingliskeelse kanali uudiseid ja reisiaega jäi ka Hiina-Jaapani vaheline Senkaku/Diaoyu saarte omandiküsimuse vaidlus. Poliitikasaate vestlusringis manitsesid Pekingi ülikooli professorid Jaapanit õppima Teise maailmasõja vigadest, kuid samas oli ka kainestavaid hääli, mis kinnitasid, et enamik Jaapani kaupu toodetakse ju Hiinas ning hiinlased võiksid seega Jaapani kaupu boikoteerides ettevaatlikud olla.

Kinnine ühiskond või mitte, kuid lääne turisti suhtutakse üldjuhul hästi ja nagu ennistki mainisin, suure uudishimuga. Hiina on oma vastuolulisuse ja mitmekesisusega kindlasti väga põnev reisisihtkoht.