Kiire pilguheit Caprile - viiekümnendate elegantsist kuulsa sandaalivalmistajani


Kiire pilguheit Caprile - viiekümnendate elegantsist kuulsa sandaalivalmistajani
Salvaotre Pandolfi, kuulus Capri sandaalivalmistaja.Foto: Evelin Ojamets

50ndate ja 60ndate kultussaart Caprit teavad ilmselt kõik. Nii olin ka mina sel suvel üliõnnelik, kui tee viis mind paariks päevaks taas saarele, mis läbi aastate on hiljem kujunenud üheks mu armastatuimaks puhkuse veetmise kohaks.

Kes kord reisipisiku on saanud, see rändaks muidugi lõputult uute huvitavate paikade otsingul, kuid minu jaoks on Capri üks neist kohtadest, kuhu ma alati sooja südamega tagasi pöördun.

Teekond algab Napoli Molo Beverellost

Foto: Evelin Ojamets

Lihtsaim viis saarele jõuda on Napoli reisisadamast Molo Beverellost väljuvate kiirlaevadega. Suvehooajal, mis kestab seal märtsi lõpust novembri alguseni, väljuvad laevad praktiliselt hommikust hilisõhtuni tunniajaliste vahedega. Ühe otsa pilet maksab olenevalt laevafirmast 15-20 eurot. Tavaliselt võib väiksema reisikohvri tasuta pardale võtta, suurema sumadani eest kehtib lisamaks 2 eurot. Sõit Caprile kestab 40-50 minutit.

Seotud lood:

Helesinine valgete majadega paradiis Lõuna-Itaalias on olnud aastakümneid stiili ja luksust hindavate kuulsuste eelistus. Capri on jätnud äratuntava jälje Vahemere moodi, kööki ja elustiili. Saarel olles aeg peatub ning oledki jälle tagasi elegantsetes 50ndates.

Saare sümbol: Faraglionid

Faraglionid. Foto: Evelin Ojamets

Veel enne, kui saar ise täies ilus nähtavale ilmub, kerkivad vaatevälja Faraglioni kaljud, mis on üks Capri sümbolitest. Kel vähegi aega ja kes merehaigust ei pelga, sellel soovitan minna eraldi paadisõidule ümber saare, mis möödub Faraglionidest üsna lähedalt ning külastab ka Capri kuulsaid koopaid: Grotto Biancot, Grotto Verdet ja Grotto Azzurrot. Tõlkes on need valge, roheline ja helesinine koobas ning sealne vesi on täpselt lubatud värvi.

Helesinisesse koopasse küll iga kord veetaseme tõttu ei pääse, seega enne paadisõidu broneerimist tuleks alati üle küsida, kas tegemist tõusu- või mõõnaperioodiga.

Marina Grande ja La Piazzetta

Marina Grande. Foto: Evelin Ojamets

Saarele saabudes maabutakse peasadamas ehk Marina Grandes, mis vaimustab külalisi värviliste majadega sinise mere taustal ning meeleolukate sadamakohvikutega.

Marina Grandest saab Capri keskusesse väikeste oranžide minibussidega, mis sealsete kitsaste teede tõttu on ainsaks ühistranspordivahendiks saarel. Ülimugavalt otse peaväljaku lähedale sõidutab mägiraudtee ehk funicolare.

Capri keskuse ehteks on kellatorniga peaväljak La Piazzetta (tõlkes väljakuke), mis on ümbritsetud kitsukestest poetänavatest, sekka mõni isuäratavalt lõhnav pagariäri, restoran või hotell. Peaväljakult võib igal kellaajal leida külastajaid, kes sealsete välikohvikute mugavates korvtoolides hommikul kohvi ja cornettot, palaval päeval värskendavat külma jooki või sumedatel õhtutundidel aperitivot naudivad.

Minu enda lemmikuks peaväljaku kohvikutest on baar nimega Tiberio, kus meeldivad teenindajad sind alati naeratades vastu võtavad ning aperitiivi kõrvale rohelisi Sitsiilia oliive pakuvad.

Kaljune rannatee: Via Krupp

Randa viib kaljune mägitee - Via Krupp. Foto: Evelin Ojamets

Capril olles algab tüüpiline päev randaminekuga. Parimad rannad asuvad Marina Piccolas ehk saare väikeses sadamas, kuhu keskusest viib mööda saare külge kulgev imekaunite vaadetega kaljurada Via Krupp. Rajatud on see samanimelise Saksa töösturi poolt, kes Caprit väga armastas.

Rannad on kivised, kuid vesi kutsuvalt sinine. Värskendust leiab avatud terrassidega rannakohvikutes külma jooki ja mereande nautides. Saarelt leiab nii tasuta ehk avalikke randu kui ka rannaklubisid, millest kuulsaim on La Canzone del Mare (tõlkes merelaul). Rannaklubid pakuvad hingematvalt kauneid vaateid ja mugavaid varjudega rannatoole, kuid luksuse eest tuleb välja käia ligi 25-30 eurot päevas. Vähemalt üks kord väärib see kindlasti proovimist!

Anacapri ja Axel Munthe vaim

Caprit külastades ei tohiks kindlasti jätta vaatamata saare majakat Punta Carenat, San Giacomo kloostrit sealse kiriku ja võlvitud kloostriõuega ning Anacaprit.

Anacapri on saare kõrgeim piirkond, kus lisaks paljudele elumajadele on kirikuga väike väljak, kohalikku käsitööd pakkuvad poetänavad ning Axel Munthe majamuuseum.

Axel Munthe on ise Caprist raamatuid kirjutanud Rootsi arst, kes oma esmakordsel külastusel saarde niivõrd kiindus, et tegi aastaid tööd ainult selleks, et osta villa Capri saarel. Seal elades võttis ta vastu kuulsaid patsiente kogu Euroopast, teiste seas ka Rootsi kuninganna Victoriat, kellega mõnede allikate andmetel doktorihärral ka armastuslugu oli. Igal juhul jäi Axel Munthe eluarmastuseks Capri saar ning väidetavalt olevat ta surnud, taskus ostetud tagasisõidupilet saarele.

Capri sandaalid

Minu jaoks on Anacapri veel ka selle poolest eriline, et just seal asub kuulsate Capri sandaalide valmistaja, kelle juurde alati sammud sean.

Via Capodimontel tervitab külalisi oma töökojas-poekeses vanameister Salvatore Pandolfi, kes üle 50 aasta on seda ametit pidanud. Soovija võib valida paarikümne erineva mudeli, mitmete talla- ja kontsakõrguse ning lugematute värvitoonide vahel.

Läheb umbes pool tundi ja lahkudki just sinu jalgadega sobitatud sandaalipaariga. Lihtsamad, kuid ehtsast nahast sandaalid maksavad 60-70 eurot, kivikestega kaunistatud mudelid 90-120 eurot ning kui soovid juba hinnalisi Swarovski kristalle oma uusi jalavarje ehtima, tuleb loovutada paarsada eurot.