Kihutame Vitaliga 160 km/h ja kaks korda teelt välja

 (8)
Astrahan
Astrahan

On vaja jõuda miilitsasse, et passivargusest teatada.

20.päev: Kuidas sõita Moskvasse saatkonda, kui passita rongipiletit ei müüda?

00:01 Lootes, et päike tõuseb nelja ja poole viie vahel hommikul, otsustame otsida mõne kuuri või midagi, kus saaks katusele ronida ja magada. Ehk mõni kõrgem koht, kus loomad ei saaks üllatada. Ainuke koht, mis polnud otse laterna all, oli vana kivist bussipeatus. Moskva bussist sai seni kaasas kantud väikest fliistekki, mis seni oli nuhtlus, aga nüüd tundub täielik jackpot. Taevas on selge ja meie ümber laiutab miljonivaade. Hea tuju hakkab juba esimese tunni möödudes kaduma. Üle lendab lennuk ja Skip vannub, et ta ei hädalda enam kunagi, et lennukis on halb ja ebamugav tukastada.

01:30 hüppan katuselt alla ja kekslen mööda tänavat ringi, et saada sisse soe ja minna uuesti tukastama. Juba varsti on külm jälle võimutsemas. Kuna soojad riided on ilusti kenasti Eestis tõmban jalgadele ümber kilekoti, et kaitsta tuule eest. Koti põhjast saab välja kooritud kåteråtik mis annab paariks minutiks jumaliku tunde aga siis vallutab külm ja niiskus ka selle. Teen veel tänaval mõned kiiremad tiirud. Skip minuga ei liitu ja kannatab katusel, aga see peamiselt tänu tema valutavate kätele ja ribidele , mis meenutavad klubi trepist alla kukkumist. Ilmateade pidas paika ja 04:14 hakkab koitma valgust. Hüppame mõlemad rõõmust katuselt alla nagu lapsed. Üritan hommikusöögiks kotist saada kätte paar niisket präänikut. Teen Annikale värisevate kätega veel video meie kahekorruselisest majast ja ongi aku läbi. Naerame veel öö üle ja asume liikuma.

Õnneks on suund teada. Üsna varsti võtab meid peale üks kohalik buss ja viib meid edasi 60 km. Nähes teed on heameel, et ei hakanud öösel seda rada jalutama. Täielik tühjus igas neljas suunas. Mõnda aega hiljem võtab meid peale (Toyota Landcruiser) länkari Vitali. Saame temaga linna nimega Astrahan. Kuulanud ära meie viimase seikluse, teeb ta kiirelt Lukoilis peatuse ja toob meile kuumad kohvid. Taevalik. Räägime taas reisimisest. Vitali arvab, et julge ettevotmine, aga soovitab vältida Aserbaidžaani piirialasid. Pärit on ta Kiievist, elab Moskvas ja Türgi on tema lemmik puhkuseveetmise paik. Isegi maja sinna soetatud. Ühtlasi on Vitali ka esimene, kes teadis Anne Veskit!
Ta polnud muidugi kindel, kas Veski eestlane on, kuna Baltikumile polnud ta väga suurt tähtsust pööranud seni. Aga hoolimata sellest teadis ta ka Tõnis Mäge ja Jaak Joalat. Mõni hetk hiljem jääb 160 km tunnis kihutavale Vitalile ühes kurvis jalgu Lada. Vitali kaotab juhitavuse ja sõidab teelt välja ja tagasi teele- ning siis uuesti teisele poole välja. Viisakalt ja närvi minemata ta vabandab ja jätkab sõidustiili muutmata. Mulle tundub et too Lada-vend, kes jalgu jäi, värises kõige rohkem. Muidugi ka meie. Püüan uurida, mis tööd ta teeb, aga peale selle, et Moskvas väike firma on, ei saa suurt midagi rohkemat teada. Vitali otsustab ta meid linna ära visata, ehkki ta enda suund on pisut teine. Oleme kohal natuke enne kümmet.

Edasi vaja miilitsas passijama registreerida. Enne teeme McDonald'sis kiired eined. Raha on alles 16 eurot. Teatame ka saatkonda, et selline seis. Kuigi sealne eestlasest tädi püüab olla sõbralik, siis inimene, kes satub siin üksi hätta ongi hädas. Kui sind ikka täiesti tühjaks tehakse ja saatkond raiub vastu, et tule Moskvasse, siis tahaks nad ikka pikalt saata. Isegi rongipiletit pikaks sõiduks ei saa ju ilma dokumendita osta! Meie kuulus ID kaart on asi, millega võib saiale šokolaadikreemi määrida. Et i saaks täpi, sajab lakkamatut vihma. Kas meeskond laguneb, teekond kätkeb või mis täpselt saab veel ei tea. Hetkel istun üksi Radisson hotelli fuajees, laen Akusid ja kribab omi mõtteid. Skip läks kahe sõbraliku töötajaga miilitsa jaoskonda asju ajama. Kell on 15:15 ja endiselt valitseb teadmatus. Kohtasime täna ka esimesi Eestlasi siin hotelli fuajees kahjuks jäi vestlus väga napi sonaliseks. Tegemist oli lenduritega ja nad olid parasjagu järgmisele lennule kiirustamas.
Ööseks jääme linna. Võtame vastu otsuses minna edasi eraldi. Skip tagasi Eesti ja mina kavatsen õnne katsetada sisenemisel Azerbaidžaani.
Astrahan. Mida see linn kujutab endast? Ei teagi, aga väga veider linn on, kus ilus ja kole käivad kõrvuti. Ühel pool teed võib elada rikkur ja teisel pool täielik rott. Täpselt sama vaatepilt avaneb ka tänavatel.
Üle poole linna mattunud pimedusse. Meie hostelis on siiski valgus olemas. Priiskasime. Öö maksab 300 rubla nägu.
Raske tee seljataga, on uni täna kerge tulema.