Kauplemisest Türgis: kümme sammu, kuidas oma kaup odavamalt kätte saada

 (42)
Kauplemisest Türgis: kümme sammu, kuidas oma kaup odavamalt kätte saada
Foto: (CC) Dmgultekin / Wikipedia

Kui tahad raha kokku hoida, siis tavaliselt on mõistlik vältida selliseid poode, kus kauplemist vaja läheb. Neist poodidest, kus kõik hinnad väljas, saab sama kauba enamasti soodsamalt.

Mõnesid asju ei pruugi fikseeritud hindadega poodides aga ollagi, samuti ei tasuks alahinnata kauplemise meelelahutuslikku väärtust.

Kui on tahtmine kasvõi niisama nalja pärast kauplemist proovida, siis palju meelelahutust pakkuv tehnika on selline:

1. Kui oled poes leidnud asja, mida tahad osta, siis mõtle enese jaoks välja hind, mida oleksid selle eest nõus hea meelega maksma.

2. Nüüd esita müüjale toote kohta küsimusi ning viida aega. Küsi, et kas ta teed saaks pakkuda, sul on jube teeisu. Varsti tuuakse teeklaasid ja see on müüja kulul.

3. Olles teeklaasi taga piisavalt müüja aega kulutanud oma küsimuste ja niisama heietamisega, tee viimaks nägu, et sa tegelikult vist ikka sellest asjast eriti huvitatud pole, ning päri seejuures hinda.

4. Hinda kuuldes aseta toode tagasi oma kohale ning asuta end minekule, poetades mokaotsast, et liiga kallis.

5. Kui müüja küsib, et mis hinda sa tahaksid maksta, siis ütle täiesti naeruväärselt madal hind.

6. Müüja hakkab selle peale naerma, sina aga asuta end jällegi minekule. Müüja aga ei saa sind niisama ära lasta. Tõenäoliselt just sel ajal, kui sina tema aega kulutasid, kõndis poest mööda mitu eriti juhmi olemisega turisti, kellele ta kindlalt midagi kalli hinnaga maha oleks suutnud müüa.

Seotud lood:

7. Nüüd viida aega kauplemisega. Tee oma algul väljapakutud totrast hinnast vähehaaval paremaid pakkumisi.

8. Kui mingil hetkel jõuad pakkumistega selle hinnani, mida oled reaalselt valmis maksma, muutu tõsiseks ja ütle, et see on su viimane pakkumine.

9. Kui müüja sellega nõus pole, siis jalutagi minema.

10. Nii 10-15 minuti pärast kõnni nagu juhuslikult jällegi sellest poekesest mööda. Kui su pakutud hind oli veidigi reaalne, siis müüja tuleb uuesti rääkima. Sina jääd oma hinnale loomulikult kindlaks. Teist korda ta sul enam minema jalutada ei lase, saadki kauba soovitud hinnaga. Väga oluline on siinkohal, et esimese sammu juures hinnaga hullusti puusse ei paneks. Umbes 99% turiste eksib siin rängalt.

Tüüpiline näide käekotiga

Päris Louis Vuittoni kott. Foto: (CC) Maegan Tintari / Flickr


Oletame, et soovid turistilõksust osta vinget naiste käekotti kaubamärgiga “Louis Vuitton”. Tegemist on muidugi koopiaga.

Küsid hinda ja vastuseks saad, et asi maksab veidi üle 200 euro, aga just sulle teeb müüja praegu suure ale ja annab selle koti ära 100 euroga.

Mõni inimene mõtleb selle peale nüüd, et kui 70-ga saaks, oleks väga lahe, teine aga on valmis maksma ainult 15 eurot. Tohutu kauplemise ja mõlemapoolse teatritegemise tulemusena kujunebki makstavaks hinnaks olenevalt ostjast 15-80 eurot. Paraku on antud koti tegelik hind 10 eurot ning sellega oleks iga ostja selle ka saanud, kui ainult oleks teadnud.

See, mis müüja mingi toote esialgseks hinnaks ütleb, oleneb otseselt küsijast. Kui küsija paistab müüja pilgu läbi olevat üsna juhm, siis talle öeldaksegi algseks hinnaks üle 200 euro (jutt siis samast tootest, mis oli eelnevas näites). Kui küsija tundub olema veidi teravam, siis räägitakse sama toote puhul alustuseks tavaliselt 20-40 eurost.

Kokkuvõttes taandub kõik teadmistele antud eseme tegelikust väärtusest. Kauplemisoskus on antud kontekstis teisejärguline.

Artikkel on pärilt Türgis eestlaste peamiseks reisisihtkohaks oleva Alanya eestikeelselt veebilehelt Alanya.ee.