Kaunis saar - ainult nimi on hirmus kole

 (7)
Kaunis saar - ainult nimi on hirmus kole
Mafia saarWikimedia

Mafia ei tähenda ainult kurikuulsat organisatsiooni Itaaliast. Samanimelisel tillukesel saarel Zanzibarist pisut lõunas elab ametlikel andmetel umbes 40 000 inimest, kirjutab Mae Merusk Eesti Ekspressi Kohvris.

Tansaania rannikust 25 kilomeetri kaugusel olevale Mafiale pääsemiseks on kaks varianti: väikelennuk või siis puust laevuke, mida kasutavad põhiliselt kohalikud elanikud. Laev väljub korra päevas - enam- vähem siis, kui heaks arvab - ja sellest mahajäämine tähendab järgmise päeva ootamist sadamas, kus pole majutusasutusi. Seega eelistasin lennukit - sõit saarele Dar Es Salaamist saarele võttis aega pisut üle poole tunni.

Hotellid ja muud suuremad majutusasutused puuduvad ka saarel. Pea-asulas ("pealinnaks" oleks seda ehk palju nimetada) Kilindonis leidub paar väiksemat majutuskohta, kuid kogu turism koondub Utendesse. Külla sisenemisel kasseeritakse välismaalastelt 20 dollarit päeva kohta, kuna ööbite looduskaitsealasse jääval territooriumil. See tundus küll tavalise väljapressimisena, aga raha sai makstud ja uhke templiga paber kinnitas, et võin nädalakese Utende külas veeta.

Seotud lood:

Elamiseks on võimalik rentida lodge - ehk siis uhkemat tüüpi puhkemajake, millede hinnad suhteliselt soolased, või siis väiksem bungalow. Valisin kokkuhoiu mõttes viimase, mis oli isegi oma dushiruumigaduširuumiga. Ainuke viga asja juures oli see, et palmilehtedest katusest surus ennast läbi kogu väiksem fauna, mis kes sealkandis elutses, ja seega käis öösel onnis hiirte pidu, kes olid endale plaani võtnud minu küspsisetagavara hävitamisehävitada. Kui ma küpsised kotiga lakke riputasin ja nad neid enam kätte ei saanud, siis lõbustasid nad ennast end lihtsalt minu kreemipudelite veeretamisega mööda vannituba ja prügikasti sisu laiali tassimisega. Ära söödi ka küünal, mis oli lauale jäetud võimalike elektrikatkestuste puhuks. Seevastu gekod käitusid rahulikult ja aupaklikult ning aitasid minu toakest putukatest vabana hoida.

Hommik algas mõõnaga. Ookean taandus silmapiiri taha ja rannas laiutasid mangroovid. Seega ei olnud ujumisest juttugi. 5 Viie dollari eest sai päevaks laenutada suhteliselt roostes ja piduriteta jalgratta ning see tundus mulle kõige õigema vahendina, et sõita Kilindonisse ja seal natuke ringi vaadata. Läbida oli vaja aga 15 kilomeetrit liivast teed ja see läks väga vaevaliselt. Päike paistis lagipähe ja veepudel sai juba poole reisi peal tühjaks. Lõpuks Kilindonisse jõudnud, sain oma veetagavara täiendada, vaatasin natuke ringi ja suundusin sadamasse, mis tundus kõige rahvarohkem ja elavam paik olevat. Kalapüük oli täies hoos, paadid muudkui tulid ning rannaliival, kus olid ametis peamiselt naised, käis nii kala puhastamine, grillimine , kuivatamine ja kui ka müümine. Kõik, mis kalast üle jäi ja süüa ei kõlvanud, visati sinnasamasse rannale maha, aga kohe olid platsis mitmesugused merelinnud, kes jäägid hea meelega omale nokka kogusid. Nahk oli seljas märg, ookean sealsamas, aga vette minekuks ei olnud kalasadam just kõige meeldivam koht. Kõndisin mõnisada meetrit edasi, kuid enda lahtiriietamine vetteminekuks tundus kuidagi kummaline. Kõik kohalikud, kes sadamas laevadega ametis, olid riietega vees. Kuna mul polnud plaanis sisse viia uuendusi kilindonilaste rannakultuuri uuendusi sisse viia, siis otsustasin käituda samamoodi:, läksin kõige kõigi riietega vette ja ligunesin pisut, et ülekuumenenud organismi jahutada. Kaks meest üritasid mulle küll kala müüa, aga keegi muu üksildast suplejat ei tüüdanud. Veest väljas, olid riided kümne minutiga taas kuivad.

Saarel elatakse palmilehtedest ja savist onnides, mõnedel üksikutel on tugevamad kivimajad. Terve Mafial oleku ajal ei näinud ma ühtegi televiisorit ning kuna internett oli samuti väga raskesti kättesaadav, siis olin nädala nagu maailmast ära lõigatud. Mida omasid agaKüll aga oli peaagu kõik kõigil saareelanikud, oli agael mobiiltelefon. Mobiilside on odav ning mõttekas on ka endale teha sealoleku ajaks osta kohalik kõnekaart, millega on Euroopasse helistadminea hulga soodsam, kui Euroopa kaarte kasutades.

Süüa tehakse väljas onnide ees ja kus midagi küpsemas või keemas, sealt võidsaab tavaliselt ka endale söögipoolist kaasa osta. Põhisöögiks Põhitoit on muidugi kala ja mereannid, mida on piiramatult käes. Ka merekaitseala olemasolu ei seganud kohalikel spinningut loopimast, sellal kui mina maskiga korallrahul veealust maailma avastamas käisin. Spinningu otsa oli jäänud üks suur ja tige kala, kes küll lõpuks põgenema pääses, olles aga ära närinud landi, mida mulle kahetsusega näidati. Kohe tehti aga äri, vilistati lähemale üks puust väljavoolitud kanuu, kus sees neli öömusta kalurit (üks nendest katsus salaja näpuga mitu korda minu kätt ja itsitas omaette!), ja osteti ilusad kuldkollased siniste triipudega kalad. Need oleksid küll sobinud paremini akvaariumisse kui pannile ...

Üks aAtraktsioon, millega Mafia saar uhkeldab, on aga võimalus ujuda ookeanis koos vaalhaidega. Tegemist on kuni 12,5 meetrit pikkade täpiliste hiiglastega. Et neid kohata, tuli sõita väikese paadiga saare rannikust päris kaugele ja varsti oligi veest näha hai seljauime. Mask pähe, lestad jalga ja kiiresti vette. Seda hetke ei unusta ma kunagi - tundsina ennastend tõelise könnina nii kuningliku olevuse kõrval tõelise könnina. Kala ujus rahulikult, aga juba tema saba vaatamine pani mõtlema, et piisaks tal sellega vaid korra äiata ja minu loodusvaatlused lõppeksid kindlasti haiglatoas. Nägime kolme vaalhaid ning kõigi nendega käisin ma kka vee all lähemalt tutvust tegemas, kuni viimane neist lõpuks aeglaselt oma hiidsuure pea minu poole pööras, mis pani mind eriti kiireid ujumisliigutusi tegema ning paati tagasi ronima. Arvasin, et selleks korraks ehk aitab ka.

Mitmel pool saarel, külade läheduses olid suurte puude all varjus kohalikud noormehed päris viisakate, kuid tundmatut marki mootorratastega. Ma ei saanud algul aru, mis on nende otstarve või miks nad seal kõik kogunevad, aga siis selgus, et tegemist on omamoodi taksodega, mis sind tasu eest ühest kohast teise sõidutavad. Kohalikud kutsusid neid tuk-tuk´kideks. Lisaks mootorratastele oli võimalik liigelda juba varem mainitud jalgrattaga, kolmerattalise kabiiniga käruga, mis tegutses samuti takso põhimõttel, või siis kohaliku liinibussi dalla-dalla´ 'ga. See viimane oli kõige odavam variant, aga läks ja tuli, kuna millal ise heaks arvas, ning sinna sisse pidid mahtuma ilmtingimata kõik, kes sellega sõita soovisid, lisaks kõikvõimalikud kotid ja pambud. Autosid on väga vähe ning need küsisid valge inimese sõidutamise eest kallimat hinda kui seda küsitakse Euroopas.

Utende külast kõige kaugemas saaretipus Ras Mkumbi´s asub majakas, mida kirjelduste kohaselt pidid ümbritsema metsad, kus võib kohata ahve,. Lisaks lisaks reklaamiti jõehobustede vaatlust kohalikus järves. Tegin siis küla peal juttu, et tahaks teha ühe pika päeva,ga külastada majakat, kohalikke külasid ja ehk ka jõehobusid vaadata. Kohe otsitigi välja kellegi sugulane, kellel oli mootorratas, ja kes sai aru mõnest inglise keelsest sõnast ning lubas 40 dollari eest mulle järgmisel päeval kõiki neid imesid näidata. Kaup koos. Järgmisel hommikul kokkulepitud ajal asusime teele. Saarel puuduvad täielikult asfaltteed, kruusa- ja liivateed on küll suhteliselt kõvaks sõidetud, aga kohati leidub neis suuri auke, mis mille on põhjustatud põhjustanud vihmade ja pisemadte maalihete pooltked. Tee ääres on üksikud külad. Vahetevahel oli tee tänu teetöödele tõttu hoopis kinni ja ümbersõit käis metsa all ja põllu peal. Inimesed lehvitasid viisakalt ja mina lehvitasin viisakalt vastu. Jõudnud Ras Mkumb´i asulasse, kust läks tee majakani, peatas meid üks koolivormis poiss, kes teatas, et turistidele on külla sissesõit tasuline, kirjutas mulle uhke tsehki tšeki ja olin taas paari dollari võrra vaesem,. Küla küla sellevõrra rikkam. Kui jõudsime metsateele, siis nägime tänu teejuhi tähelepanelikkusele ka paarii ahvi, seda tänu minu teejuhi tähelepanelikkusele, aga tänu kuumale ilmale oli enamus enamik neist pidas kuuma ilma tõttu kusagil lõunapausi pidamas. Majaka juures ootas meid majakavaht oma naisega, kes teatas, et ma pean tingimata ka majaka otsas ära käima, sest sealt avaneb imeline vaade. Ka sSee sai ära tehtud ja majaka logiraamatusse on nüüd kirjas minu nimi, et olen seda külastanud. Majakavaht üritas veel ka ahve metsast välja meelitada, valades neile vett väikesesse renni vett, kus nad tavaliselt pidid joomas käima, aga tundus, et vesi seekord ahve ei huvitanud. Tagasiteel tegime peatuse ühes väikeses asulas, kust ostsime ühe dollari eest söögiks 4 neli üliküpset mangot ning külarahvas käis mind salaja piilumas. Küla asus otse valgel liivarannal. Milline avarus, ei ühtegi hotelli ega turisti, kaugemal vaid kohalikud kalamehed oma paatide juures toimetamas. Ja millised karbid rannas! Kogusin kiiruga mõned endale kotti, saadetuna kohalike arusaamatutest pilkudest (hiljem leidsin oma külas mererannas jalutades "prügihunniku", mis koosnes kaldalt kokku kogutud ja minema visatud suurtest merekarpidest ...). Oleksin tahtnud natuke iseseisvalt ringi jalutada, aga minu saatja oli minu eest vist ka vastutama pandud ega lasknud mind hetkekski silmist. Ees ootas viimane osa päevast - järv koos jõehobudstega. Ega juht ka kindel ei olnud, kus see järv asub, ning küsis mitu korda teed. Autotee lõppes hoopis ära, algasid liivakünkad ja metsarajad, jäime mitu korda liiva sisse kinni, aga poiss oli visa. Lõpuks jõudsimegi järve äärde, parkisime ratta ja otsisime läbi metsa teed, et randa pääseda. Järv ei olnud väga suur, roostepruuni ning lausa palava veega. Sealsamas pesi üks mami pesu, kes teatas, et nii palava ilmaga jõehobusid näha ei ole, nad on vee all ... No isegi kui vee all, siis mingi aeg nadllalgi peavad nad ometi hingamas käima? Igatahes jõehobud jäid meil nägemata, olid nad siis vee all või kus iganes. Küll sain ma aga taaskord kõige kõigi riietega supelda järves, kuis väidetavalt OLID jõehobud!

Olin ennastd pisut üle hinnanud ning üle 100 kilomeetri pikkune reis kuuma päikese all, mööda pidevalt tolmavat teed oli mu päris läbi võtnud. Ka minu teejuht teatas, et enam ei jaksa, ime küll ... Õnneks ei olnud kiivri kandmine kohustuslik, muidu ma oleks lihtsalt keema läinud. See, et õhtuti koju jõudes olin tolmust tumehall, oli juba regulaarne tavaline ning iga päev käisin riietega dushi duši all, sest need olid kui ihu külge kinnitunud. Maha pestud tolmukorra alt ilmus päevavalgele päikesest põlenud nahk.

Saarelt tagasi mandrile tulekuks oli mul lennukipilet juba broneeritud, aga ma ei suutnud ikkagi peast saada eelpoolmainitud laevasõitu, mis tundus ahvatleva ja eksootilisena. Otsustasin proovida. Tühistasin lennupileti ja ostsin umbes 10 eurot maksva pileti mandrile, Nymisatisse.

Laev pidi väljuma hommikul kell 6, aga nagu kõik, jäi ka see väljumine oma tubli pool tundi hiljaks. Kõigepealt tuli kõige oma kompsudega minna läbi vee väikesele paadile, mis reisijad siis suurema laevukese juurde sõidutas. Kuna laeva saamiseks puudus redel või muu taoline moodustis, siisronisid agaramad ronisid minule arusaamatut tehnikat kasutades mööda laeva seina üles ning nõrgemaid eksemplare nagu mina lihtsalt vinnati pardale. Vinnajad nägid minuga kurja vaeva, sest ma ei ole just kerget sorti. Rahva hulgast kostis rahulolematut üminat "mzungo, mzungo" ja keegi upitas minu tagapoolt paadi ääre suunas, mille tulemusenanii et mul õnnestus endnast üle parda laeva sisemusse saada. Laev oli lihtne puust ehitis, puust pinkide ja väikse lavatsiga, kus agaramad kohe platsi võtsid. Pinkidest populaarsem koht oli laeva põrand, kuhu pikali visati, ja nii kui laev ankru hiivas, magas kogu reisijaskond nagu üks mees.

Natuke rannast eelmale sõitnud, kerkis veest tuttav täpiline selg terava uimega - vaalhai tahtis ka näha, mis paat see selline seal sõidab.

Reis kestis viis tundi ning kuna ma laevapõrandal pikutada ei soovinud, siis istusin ja vaatasin inimesi. Põrandal magas ausat und üks noor ema, kellel oli kaasas kaks last. Tüdruk suurem, ehk nii paariaastane, poiss aga ei osanud veel kõndidagi ja roomas maas ema ümber ringi ning segas tema und. Et lapsest rahu saada, võttis ema ühe rinna pluusikaelusest välja ning laps käis aeg- ajalt seda imemas ning ja vahelduseks näris ühte kinga, mille sealtsamast laevapõrandalt leidis.

Kui hommikul väljudes päike veel ei kõrvetanud, siis päeva peale läks ilm väga kuumaks, ning kõik kolisid katuse alla ning olemine läks üsna kitsaks. Lõpuks muutus muidu eresinine ookeanivesi üha pruunikamaks ja sogasemaks, ja seemis oli märk sellest, et olime jõudnud Rufiji jõe deltasse. Edasi jätkus sõit juba mööda jõge kuni Nymisati sadamani. Sadam kujutas endast üksteise otsa veeretatud kive ja betoonplaate, mida mööda sai laevast kindlale maale minna. Kusagilt laeva sisemusest saabus ka minu kott, mudane ja märg. Aga olin ise samasugune, seega vahet polnud. Sadamas tuli endnast võidelda bussi peale, millega sai sõita Mbagala- nimelisse asulasse, kus on suurem bussijaam ning sealt sellest üles otsida buss, mis läks Dar Es Salaami. Sain sellega ka hakkama. Kuna bussi suruti tunduvalt rohkem inimesi, kui see mahutada suutis, siis sai Suur Valge Naine aukoha juhi kõrval ning istumise alla anti isegi midagi padjataolist. Alles sõidu ajal sai selgeks, et mõnikõmmend mõnikümmend sentimeetrit minu istmikust allpool oli bussil mootor, mis kiirgas kuumust, tuline päike kõrvetas läbi esiklaasi ja nagu sellest veel küll ei oleks olnud, oli minu taha ennast istuma sättinud matsakas neegrinaine, kes oma selja mugavasti vastu minu oma toetas ning tema poolt välja kiirgatud soojus oli ka kaunis märkimisväärne. Dar Es Salaami jõudes olin oma tavalises olekus: higine, kleepuv ja väga tõmmu nahale kinnitaunud tolmust ja liivast.

Mafia saar on mul aga siiani silmade ees. Kellele ei meeldi tüüpilised turistipaigad, kes armastab (veel puutumata) loodust, pole väga nõudlik ööbimis- - ja söömistingimuste suhtes ning tahab veeta ühe rahuliku, värvikireva ja huvitava puhkuse, siis sellele on saar just õigeks sihtpunktiks.