Katkend reisiraamatust: Poliitmalaaria. Pilk Birmast
Oli jaanuar, kuiv ja soe.
Varahommikune päike oli mikrobussi katuse juba talumatult kuumaks kütnud. Zoya oli ebatavaliselt ärev. Tema tumepruunid silmad vaatasid ainiti aknast mööda vuhisevasse rohelisse džunglisse ning tema laiad huuled olid tugevalt kokku surutud. Mitmetunnise tee vältel istus ta peaaegu liikumatult, vahetades vaid harva mõne sõna oma kolleegiga, Londonis tegutseva Birma demokraatiat toetava organisatsiooni Burma Campaign UK juhi Markiga. Üksnes siis, kui mikrobussi pisikesed rattad kõrvaltee järjekordse löökaugu üles leidsid ning hetkeks kogu seltskonna justkui kaaluta olekus õhku tõstsid, lehvisid ta pikad tumedad juuksed laeni ning sõrmed haarasid istmepolstrist. Sekund hiljem oli ta aga tagasi oma kivistunud asendis ega lasknud ennast reisikaaslaste jutust häirida.
Moei jõe kaldal ootas madalapõhjaline puidust alus, umbes seitse meetrit pikk ja poolteist lai. Külgedele kinnitatud alumiiniumvarrastest moodustunud sõrestikule oli tõmmatud presentkatus, mis varjas suurema osa paadist päikesekiirte ja võõraste pilkude eest. Kui seitsmepealise seltskonnaga paati astusime, tõstis aluse tagaosas istuv kapten kiireks tervituseks vasaku käe, parema käe sõrmed olid juba ümber poriseva mootori juhtkangi surutud.
Minule oli see hariv ja huvitav seiklus.
Mis saakski olla parim viis poolsuletud diktatuuririigis valitseva olukorraga tutvuda, kui salaja piirijõge ületades. Seda teed on kasutanud kümned tuhanded karenid oma koduküladesse naasmiseks, et siis mõne aja pärast taas valitsusvägede eest Tai põgenikelaagritesse pakku minna. Siitkaudu liiguvad ka hädavajalikud kaubad ja varustus veel Karenite Vabastusarmee kontrolli all olevatesse paikadesse ning vastupidises suunas haiged ja haavatud.
Sirutasin käe üle aluse ääre ja lasin vastuvoolu suruva paadi lainetel sõrmedega mängida. Vesi oli karastav, aga eestlasele täiesti ujutav. Mõõtsin silmaga jõe laiust: kaks-kolm Emajõge, kuid vool tundus rahulikum. Kaugelt Himaalaja mägedest alguse saanud läte oli teekonnal kaasa kraapinud liiva ning hallikas veemass ei sillerdanud nagu kodulinna jõgi, vaid justkui surus end raskelt mööda jõesängi edasi.
Jah, sellest saaksin hõlpsasti üle ujuda, ei kahelnud ma enam, ning kujutlesin end juba läbi džungli päästva jõe poole jooksmas ning hüppega vette sukeldudes kiirete tõmmetega Tai kalda poole sumamas. Käkitegu, mis see põgenemine siis ära ei oleks.
Just siis viipas kapten käega ning instruktsiooni kohaselt tegime end paadipõrandal nii väikseks ja nähtamatuks kui võimalik.
Vasaku jõekalda rohelusse mattunud kõrgendiku vahelt paistis valitsusvägede puidust vaatetorni katus ning lehtede vahelt vilksatasid liivakottidest laotud seinad. Zoya sulges silmad, otsekui soovides enda loodud pimeduses saavutada kontrolli olukorra üle ning muutuda nähtamatuks.
Enam ei tundunud üle jõe põgenemine nii lihtne. Ega see ei ole ülikoolilinna jõgi, mis peamiselt liignapsutanud mehepojad endasse neelab. See saab märjaks hauaks haavatud, haigele või kurnatud põgenikule. Või liiga palju varandust kaasa võtta soovijale – olgu neiks siis elutähtsad asjad või perekonna ujumisoskuseta võsukesed. Ja isegi kui vesi, kandam ja jõud on tasakaalus, võib just sellisest tornist lendu lastud tinaplönn teekonna lõpetada.
Aastate jooksul on illegaalse piiriületuse ja kaubanduse korraldamine olnud paljudele peamine sissetulekuallikas. Kohalikud teavad, kust, kunas ja kuidas saab kõige ohutumalt üle ning ujumisvõimete testimise asemel usaldatakse paate või autokummidest ehitatud ujukeid.
Meie laevareis karenite kontrolli all olevasse džunglikülla kulges tavatut teed pidi ja oli turvalisuse kaalutlustel kümneid kordi pikem. Nõnda nagu salakaup käest kätte, nii liikus info piiriäärsete elanike vahel suust suhu, ent nende seas leidus palju Birma valitsusvägede nuhke, kes oleks kahtlasest reisiseltskonnast vajalikele instantsidele teada andnud.
Alles seal, paadiga ühe maailma võikama diktatuuri ning populaarse turismiriigi vahel vett mõõtes mõistsin, kui põhjendatud oli Zoya hirm. Ta oli huntale ohtlikum vastane kui mõni tuhat halvasti relvastatud kareni vabadusvõitlejat, kes kontrollisid kitsukest maariba sellesama jõe ääres. Tema relvaks oli tema ise – tema elu ja saatus, mis andis talle võimaluse mõjutada ühiskondlikku arvamust Ühendkuningriigis ja seega sundida valitsust toetama näiteks Birma-vastaste sanktsioonide karmistamist.
Siin oli ta kaitsetu ning tema kõrvaldamine lihtne. Ta teadis, et hunta kasutaks sobivat juhust kõhklemata, sest nad olid seda juba üritanud: kui ta veel Mae Sotis isa juures elas, oli ta napilt atentaadist pääsenud. Tunduvalt hullemini on läinud paljudel teisitimõtlejatel, kellest tuhanded on tapetud ja tuhanded mädanesid vanglates. Ent ikkagi leidub neid, kes keelduvad olukorraga leppimast.
Meil, Euroopas, kardavad ka inimesed oma seisukohta välja öelda ja süsteemi vastu seista. Kardavad, kuid mitte elu, vaid elujärje pärast. Ollakse küll valmis kõvahäälselt hukka mõistma autoritaarseid režiime ning kirjutama alla järjekordsele vabadusi nõudvale deklaratsioonile, ent mitte asuma võitlusse siis, kui ohtu võib sattuda isiklik heaolu, maine või karjäär. Meie hirmul on omakasu nägu.
Poliitmalaaria. Pilk Birmast. Autor: Silver Meikar. Kirjastus: Go Group AS. Ilmumisaasta: 2013.
