KATKEND REISIRAAMATUST: Minu Reykjavík. Kõik on kaasas


KATKEND REISIRAAMATUST: Minu Reykjavík. Kõik on kaasas
autori foto

Ma üht-teist mäletan sest ajast, kui ma ise veel turist olin. Tavaliselt maanduvad välismaalased Keflavíki lennujaamas ja esimene asi – kohe vaatavad, kust saaks auto rentida.

Turistidel on ettekujutus, et Island on kindlasti selline asustamata põhjamaa, üks vulkaanikraater liustikus ja jääkaru koopas kinni, teid siin ei ole ja inimesi ei ela, toidupoes viina kah ei müüda ja üleüldse.

Autorendifirmad mängivad selle eelarvamuse najal muidugi messiaid. Tegelikult on siin kaunis tsiviliseeritud maa. Käivad bussid, käivad lennukid. Ainult ronge ei käi, selleks kobrutab maapind liiga palju. Bensujaamast saab korralikku kohvi ja turistidele tuuakse kõik kandikul ette, turism on siin võimas tööstusharu.

Kohalikud sõidavad maaliinibussidega vähe, aga need on ka täitsa olemas. Ilusad uued sinikollased, suurte puhaste akendega, kust on lust maastikku vaadata. Bussid sõidavad enamasti mööda ringteed A1, mis jätab Läänefjordid välja. (Liinibusside sõiduplaane näeb siit: straeto.is.)

Turismifirma Reykjavík Excursions bussid viivad aga tühermaa pärlite juurde otse treppi. Nende plaani leiab lehelt re.is, sealt tuleb vaadata Iceland On Your Own sektsiooni. Nende rännubusside võrk katab suure osa saarest, ka üsna käidamatuid ja sõidetamatuid kohti, kuhu rendifirmad oma autosid lõhkuma ei lubagi. Bussid käivad olenevalt marsruudist kas paar korda päevas või paar korda nädalas, saab ennast lasta ühes kohas maha panna, seal ringi vaadata ja siis kas samast või mõnest muust peatuspunktist peale minna. Võib osta passi või üksikuid pileteid. Ma ise ei ole seda süsteemi kasutanud, meil on ämma-äia auto alati võtta olnud, aga tundub toimivat.

Seotud lood:

Veel tasub meeles pidada, et kui telki ei taha seljas tassida, siis siinsetele tähtsamatele matkateedele (ja neist teedest tuleb kinni pidada, muidu võib kõik väga halvasti lõppeda) on rajatud öömajakesed. Neisse võib minna oma magamiskotiga ja tagatud on teatud elementaarsed ööbimistingimused. Millised nimelt ja kas ja kui palju neis ööbimine maksab, sõltub konkreetse rajatise omandivormist. Mõned kuuluvad turismifirmadele, teised aga kas ametiühingutele või matkaseltsidele, ja sel juhul majandatakse neid asjahuviliste liikmemaksust. Ma jällegi ei ole neis ise ööbinud, aga Palli venna Berguri pere kasutab neid usinasti. Ametiühingud on rahvarohked ja tugevad ning võtavad tõsiselt oma üht põhieesmärki – luua inimestele kõik vajalikud tingimused puhkamiseks.

Miks ma seda bussivarianti tutvustasin (lugesin lennujaama bussis nende voldiku läbi), on see, et ega iga matkaja ei ole liustikuklassi autojuht. Teiseks ei julge ükski islandlane selliste pisikeste "lepatriinudega", nagu tavaliselt rentida jaksab, lahtise kruusaga mägiteele ronida. Kolmandaks – kui tahta kohapeal ringi vaadata ja näiteks mõni päev autoga üldse mitte sõita, siis seisab see rendimasin sul telgiukse ees nagu takso, raha muudkui tiksub. Ja neljandaks – ega kütus siin nüüd ka tasuta kätte ei tule ja distantsid on õige lahmakad. Ega õige eestlane ja ka islandlane naljalt juba bussiga ei sõida, aga eurooplased millegipärast sõidavad.

Me ei ole ka harjunud, et buss viib otse kõige rajumasse koopasse, ikka Põlva ja Vastseliina tulevad silme ette. Need on aga spetsiaalsed loodusvaatlusbussid, mis liiklevad sertifitseeritud matkastaapide ja kontrollitud territooriumide vahel, kus on väiksem tõenäosus kuhugi kaljuprakku kukkuda või mudalaviini alla jääda, aga samas on palju ilusat vaadata.

Hoiatusi maksab tõsiselt võtta

Alailma peavad vabatahtlikud päästesalgad käima mais ja juunis abiks turistidel, kes on mägedes lumme kinni jäänud, arvates, et käes on suvi.

Läänefjordidesse saab lennukiga. Siselende korraldab Flugfélag Íslands, Islandi Lennuühistu (sisemaa tähendab nendele ka Gröönimaad ja Fääri saari). Läänefjordid on Islandi üks müstilisemaid ja hõredamalt asustatud piirkondi. Ísafjörðuri sadamast tehakse turistidele mootorlaevukestega lühemaid ja pikemaid väljasõite, ka Strandiri poolsaarele täitsa põhjas, kus tõesti inimesi ei ela ja kuhu teid ka ei vii.

Foto: Tui Hirv

Üks, mida välismaalased siin kohe tahavad teha, on sõita saarele ring peale. Ma soovitan sellega vähe hoogu pidada, sest saar on suurem, kui me oskame ette kujutada. Sõitsime just Põhja-Islandilt Akureyrist (nende Tartu) koju Reykjavíki umbes täpselt päev otsa (no mitte päris, aga kaua igatahes). See on kilometraažilt Tallinna–Riia distants, ainult et palju kõveram. Arvutasin huvi pärast, kui suure osa see lõik moodustab kogu ringteest, ja sain 28,6 protsenti.

Idafjordides läheb väga käänuliseks ja seal ei ole sõidetava maa ja aja ning linnulennulise kauguse vahel enam mingit seost. Siin arvutataksegi muide distantse tundides, mitte kilomeetrites.

Ringtee A1 on aastaringselt üsna hästi läbitav. Valdavalt kaherealine, valdavalt asfaltkattega. Üle musta liiva Vatnajökulli liustiku ja mere vahel, kus aeg-ajalt uputab, viib raudsõrestikust sild, üherealine ja taskutega. Kõigi muude teede kohta, eriti kui ei ole suvi, on mõtet vaadata reaalajas uuenevat sõiduolude kaarti maanteeameti kodulehel – vegagerdin.is.

Islandlaste lemmiksõiduvahend on maastur

See ei tähenda, et millegi kergemaga siin liigelda ei saaks, aga maastikuauto võimaldab natuke venitada definitsiooni „pinnaskattega tee“ ja sisemaa kõrgendikel vabamalt ringi liigelda.

Seiklejatel on erinevad huvid ja erinev liiklemiskultuur. Euroopast tulnud turistid reisivad haagissuvilatega ja sõidavad põhimaanteelt välja suurte kõhklustega. Liustikuhuvilised eelistavad mitukümmend aastat vanu tohutute rehvidega primitiivseid militaarse väljanägemisega maastikuautosid, millega saab enam-vähem püstloodis mäest üles sõita, otse liustiku jalamile, kust lumi pihta hakkab. Islandi pered reisivad linnadžiipide ja nelikveoliste pereautodega. Sportautosid olen saarel väga vähe näinud, sest nende liikumine on siin üsna piiratud. Samas, tagaveolist rotsterit teise autona pidada või lasta oma Porsche Norrast või Taanist laevaga Seiðisfjörðurisse üle vedada ja temaga siis ahvatlevaid käänulisi hingematva vaatega kvaliteetselt asfalteeritud kilomeetreid neelata, katus ilusa ilma puhul maha volditud, kõlab nagu ebamaine unistus.

Raamatukatkend: Minu Reykjavík. Kõik on kaasas. Tui Hirv. Kirjastus Petrone Print 2015.