Katkend reisiraamatust: Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein

 (2)
Katkend reisiraamatust: Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein
Foto: (CC) Christine Zenino / Flickr

Matthieu viib mu esimest korda Shakespeare and Company raamatupoodi. See asub Seine’i kaldal, vaatega Notre-Dame’ile, ees tibatilluke armas pinkidega park.

Kõik kohad poes on täis raamatuid, raamatuid, raamatuid. Kõik paistab korrapäratu ja ajalookihi all. Viiekümnendatel olla siin käinud lugemas paljude teiste hulgas William S. Burroughs, Henry Miller ja Anaïs Nin. See oli ainus koht Pariisis, kus sai ingliskeelseid raamatuid tasuta lugeda. 

Poodi peab minust vaid neli aastat vanem, igati kirjandusliku nimega Sylvia Whitman. Sylvia sai poepidajaks 22aastasena, kui ta isa otsustas pensionile minna. Isa oli tütre sündides peaaegu 70aastane, ja oma poekese andis ta seega üle alles umbes 90aastasena. 

Noor Sylvia Whitman pani käima kirjandusfestivali, mis aastatega maailmas aina tuntumaks saab. 2008. aastal esinesid festivalil isegi Jeanette Winterson ja Paul Auster.

Foto: (CC) Alexandre Duret-Lutz / Wikipedia
Seotud lood:

Sylvia, kes on üles kasvanud selles raamatupoes, meeletu pilla-palla sobra-kuhila keskel, on pikkade blondide juustega kõhn kaunitar. Ta on uskumatult võluv – nagu kaunis habras lind. Huvitav, kas sellise isa ja sellise kultuursuse keskel on üldse võimalik kirjandusse mitte armuda ning mitte tahta oma elu sellele pühendada?

Sylvia isa George elas väga kirevat elu, enne kui siin viiekümnendate alguses raamatupoe avas. Kohe algusest peale tekkis süsteem, et inimesed said tema poes magada ning vastutasuks aitasid mõned päevad poes – korrastasid riiuleid, pesid põrandaid ja nii edasi. Ta hakkas kauplust kutsuma Tumbleweedi (Veerpõõsa) hotelliks. Raamatupoe loosung on: „Anna, mida saad, ja võta, mida vajad.”

George Whitman lasi kõigil siin ööbijatel kirjutada leheküljelise jutu oma elust ning neid jutte on nüüdseks oma viiskümmend aastat kogutud. Üks luuletaja elas poes lausa seitse aastat. Siin elamise tingimus on ka see, et päevas tuleb lugeda v ä h e m a l t üks raamat, iga päev. Poeruumides on lisaks vooditele ja tugitoolidele klaver ja lauad kirjutusmasinatega. Allkorrusel mängib vahel mõnus vaikne džäss.

Algselt oli Shakespeare and Company raamatupood Odéoni teatri lähedal. Poe asutaja oli Sylvia Beach, kes andis esimesena välja Joyce’i suurteose „Ulysses” – keegi teine seda puutuda ei julgenud. Teise maailmasõja ajal sakslased aga sulgesid poe. Hiljem kirjutas Beach raamatu sõdadevahelise aja kultuurielust Pariisis ning inimestest, kellega ta palju kokku puutus: Joyce, Hemingway, D. H. Lawrence, Ezra Pound, T. S. Eliot, Gertrude Stein ja paljud teised.

Surres pärandas ta George Whitmanile oma raamatud ja poe nime. George pani ka enda tütrele, kes sündis haiglas Notre-Dame’i kõrval poest üle jõe, nimeks Sylvia. Selle haigla nimi on Hôtel-Dieu, mis kõlab nagu Jumala hotell ja on seetõttu alati mu fantaasiat kõditanud.

Kuuekümnendatel hakkas George Whitman välja andma kirjandusajakirja, kus kirjutasid näiteks Allen Ginsberg, Jean-Paul Sartre ja Marguerite Duras. Nüüd üritatakse seda taastada – praegused eikeegid grafomaanid võivad samuti olla viiekümne aasta pärast oma põlvkonna ühed tähtsaimad hääled.

Veidrusi ja kiikse oli sel härrasmehel meeletult ning temast on tehtud ka film. Eriti veider on stseen, kus peaaegu 100-aastane papa George paneb küünlaga oma juuksed põlema ja siis leegi käega ära tupsutab. Ta on nii toiminud aastakümneid, sest keeldub juuksuri peale raha raiskamast. See kaader, kus nii vanal mehel kõik juuksed põlevad, on midagi uskumatut, just tema rahu sealjuures.

Kuigi poes on nii triljon raamatut ja ümberringi tohuvabohu, kõik viimsed kui avaused on maast laeni raamatuid täis, ja samuti ka poeesine, on kauplust üheks maailma kõige ilusamaks raamatupoeks nimetatud. Ning siit on alguse saanud rohkelt lugusid – kirjanikud on siin elanud ja kirjutanud, lugenud ja inspiratsiooni leidnud.

Raamatukatkend: Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein. Eia Uus. Kirjastus Petrone Print.