Katkend reisiraamatust: Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia. Kuidas me Kristiaanias käisime

 (1)
Katkend reisiraamatust: Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia. Kuidas me Kristiaanias käisime
Kristiaania sissepääs.Foto: (CC) Bruno Jargot / Wikipedia

Pärast nelikümmend aastat kestnud vaidlusi on Kristiaania elanikud kristianiidid Taani valitsusega kokkuleppele jõudnud, et vabalinn jääb püsima juhul, kui selle elanikud maa ja hooned riigilt välja ostavad.

Vabalinna esimesed asukad - aatelised hipid olid maa-ala skvottinud ehk ebaseaduslikult oma valdusse võtnud ning nii nad seal siis ühises kommuunis elavad. Ka paljud hiljem lisandunud kristianiidid ei maksa riigimakse ega oma seaduslikku õigust Kristiaanias elada. Nüüd oli Taani riik nimetanud vabaduse hinna: seitsekümmend kuus miljonit taani krooni Kristiaania hoonete eest ja kuus miljonit krooni aastas renditasuks maa kasutamise eest. Oma neljakümnenda sünnipäeva eel puhkes Kristiaania võitlusse elu ja surma peale. Üks rahakogumise võimalusi olidki needsamad "aktsiad", mille ostjad toetasid vabalinna püsimajäämist.

Tundsin vajadust anda oma panus, et kristianiidid oma kodu enesele hoida saaksid. Neil on julgust olla isemoodi ja elada täpselt nõnda, nagu hing ihaldab olenemata sellest, et nende arusaam elamisest, olemisest ja õnnest on ühiskonnas enamuse arvamusega vastuolus. Teleriekraanil nähtud leek väikest kasvu Ludvigseni silmis oli suur ja kiskus mind sel päikesepaistelisel pühapäeval Kristiaaniasse, kuigi teadsin end sealt tagasi tulevat sama vastuoluliste tunnetega ja samasuguses hapnikupuuduses kui iga kord varem.

Seotud lood:

Martin ei tahtnud Kristiaaniasse minna. Ta oli üksnes selleks kaasa tulnud, et ma ei peaks seda teekonda üksinda ette võtma. Esimeste Kopenhaageni aastate jooksul olin Kristiaaniast vaid mõnel korral jalgrattaga läbi sõitnud, end külaliste heaks kokku võtnud, sest külalised Eestist soovisid kunagist kohalikku hipide Mekat ilmtingimata näha – nende teadvuses elavad hipide vabameelsed ideed vabadusest ja võrdsusest edasi.

Igal kohtumisel Kristiaaniaga olid mu üle võimust võtnud nukrus ja heldimus, mis segunesid vastikus- ja abitustundega. Kas olid need vastuolulised tunded või hoopiski hašišitänava Pusher Streeti kohal hõljuv imal kanepisuits, igatahes on vabalinna väisamine minu jaoks alati lõppenud peapöörituse ja iiveldusega.

Saan aru, et Martinit valdavad samalaadsed tunded. Kristiaania meenutab talle kunagist head sõpra, kes on hašišesõltuvuse süvendes allakäigutreppi pidi mülkasse veerenud. Sõbra saatusele mõtlemine teeb Martini meele kurvaks. Kuigi Martin oskab üksikasjalikult kirjeldada, kuidas hašišist ja tavalisest sigaretist pläru kokku meisterdatakse, on tema enese nooruse järeleproovimised ja vägitükid kauge minevik ning ta pühiks viimase kui ühe mürkaine maa pealt minema, kui see tema võimuses oleks.

"Väljute Euroopa Liidust!" hoiatas silt Kristiaania väravakaarel. Kohe sealsamas tervitasid meid graffiti, kõikjal vedelevad klaasikillud ning muu sodi ja lindprii vabalinna veripunane, erekollaste mummudega lipp. Näkku pahvatas roiskuvate toidujäätmete ja uriini lehka. Teeservas pidasid kärbsed suure koera või inimese väljaheidete peal pidu. Värava kõrval asuvas tontlikus kivist hoonemürakas kükitas suveniirikauplus, kus müüdi röögatult kalleid T-särke, nokkmütse ja kõike muud Kristiaania logoga kaunistatud kaupa. Poodi pääses läbi haisva räämas koridori, mille seinad olid üleni graffitiga kaetud. Tere tulemast Kristiaaniasse, legendaarsesse vabalinna, kus kõik on lubatud ja sa võid olla sina ise.

Nähtu meenutas pisut nõukogude sõjaväe poolt maha jäetud Paldiskit, ainult paneelmajad puudusid.

Sel päeval oli Kristiaanias sünnipäevanädala tõttu palju rohkem rahvast kui tavaliselt. Muudel, tavalistel päevadel on vabalinna keskuses enamasti näha vaid turistide gruppe või siis pilves, alkoholiuimas või pohmellis seltskondi. Linn oli piduehtes – kõikvõimalikes kohtades rippusid Kristiaania lipuvärvides eredad punakollased riideribad. Kõige uhkemalt ehitud oli Pusher Street, niinimetatud Roheliste Laternate Rajoon, kus kanepimüük oli täies hoos ja leti alt sai ilmselt osta ka muid meelemürke. Justkui oleks Kristiaania pühitsenud mitte oma neljakümnendat aastapäeva, mitte armastust, vabadust ja võrdsust, vaid hoopis tainataoliseks pundunud nägudega dressis narkomüüjaid ja nende haletsusväärseid kliente.

Pusher Street. Foto: (CC) Steffen Hillebrand / Wikipedia

"No Photo! – selling cannabis is still illegal!" hoiatasid tulijaid sildid Pusher Streeti alguses. Sellele vaatamata õnnestus mul fotole jäädvustada ka killuke narkoturust. Kuigi ma kaubitsejaid ei pildistanud, sain otsekohe märkuse pudelist Tuborgi õlut rüüpavalt vintis paarikeselt. "Kas sa silte ei näe?" mörises sell ja avas suu, et ilmselt veel midagi lisada, aga vaikis, olles hinnanud Martini füüsise enda omast suuremaks ja tugevamaks. Fotokeelu sildid ilmestasid kogu narkotänavat ja selleks oli ka põhjust.

Kanepimüük on Taanis seadusevastane, kuigi aeg-ajal on olnud juttu selle võimalikust legaliseerimisest. Alates 2004. aastast on kanepimüük keelatud ka Kristiaanias, vaatamata sellele, et tegemist on isehakanud vabalinnaga, mis väidab end seadustest kõrgemal olevat. Politsei teeb Kristiaaniasse aeg-ajalt reide, et narkomüüjaid tabada, mispeale nood jalga lasta püüavad. Need, kes peitu pugeda ei jõua, nabitakse kinni. Järgneb trahv, mille tasumise järel nad varsti jälle Pusher Streetil tagasi on ja hangeldamine uue hoo sisse saab.

"Huvitav, mis juhtuks, kui ma siinsamas Pusher Streetil praegu edasi pildistaksin?" tundsin kiusatust eksootilist fotomaterjali salvestada.

"Ära seda küll tee," andis Martin nõu. "Võib tervisele ja kaamerale halvasti mõjuda."

Martinil näis õigus olevat. Kaubitsejad, kellest paljud paistsid olevat lõuna- või idamaist päritolu, olid jõrmid dressides mehed, kes põrnitsesid kõiki ja kõike kahtlustavalt altkulmu. Nad meenutasid mulle niinimetatud ärimehi, kes Ida avarustest vastiseseisvunud Eesti paesele pinnasele imbusid, karvasel rinnal kuldkett ja käe otsas dipolmaadikohver.

Tänavaserva ritta seatud müügilettidele olid välja pandud kanepikangid. Suuremad maksid 70–100 taani krooni tükk, aga müüdi ka üksiku pläru keeramise tarbeks, grammikaupa. Kaubitsejate klientuur lamaskles tänavate ääres reas. Hallid näod, pesemata juuksed, värisevad käed, määrdunud riided. Seal oli igas vanuses ja igasuguse nahavärviga mehi ja naisi. Enamik neist paistis olevat mingit kraami manustanud. Vaevalt et kõik neist narkootikume tarbisid, paljud olid lihtsalt purjus. Lämiseti seosetult, mis kohati räuskamiseks paisus.

Kamp pundunud nägudega gröönlasi hoidis omaette ja paistis millegi üle lahkarvamusel olevat. Vähemalt kõrvaltvaatajale jäi mulje, et toimus tige, käsikähmluseks üle minema hakkav vaidlus. Otse lettide kõrval, kõnnitee äärekivil istus vaevalt täisealine noormees, kes põrnitses tühjust enese ees ja sees. Märkasin, et mõnel inimesel olid väikesed lapsed kaasas, mispeale mu vererõhk tõusma hakkas.

Martin ei olnud tükk aega mitte sõnagi öelnud ning vantsis mu kõrval piinatud ja tüdinud ilmel.

Pusher Streeti lõppu jõudes muutusid punakollastes värvides kangaribad ja muud dekoratsioonid harvemaks. Justkui oleks Kristiaania sünnipäev piirdunud narkotänaval toimuvaga. Majad, millest nüüd möödusime, olid aga sama räämas ja tänav sama räpane.

"Näe!" rõõmustasin, "siin müüaksegi "aktsiaid"".

Paar katkist trepiastet ja olimegi kaubaladu meenutava ruumi uksest sees. Ukse kõrval väikese laua taga istus selge silmavaate ja rõõsa jumega vanem naisterahvas. Kortsud tema näos andsid tunnistust pika elu jooksul sagedasti naeratatud naeratustest. Naise pikad hallid juuksed langesid lahtiselt õlgadele. Pea ümber oli kirju punutud pael ja seljas pikk lilleline ürp.

Lauale kaardimakseterminali kõrvale oli asetatud "aktsiate" näidiseid.

"Seda, et... palju õnne Kristiaania sünnipäeva puhul," sain Pusher Streeti haisubuketist uimasena lõpuks sõna suust.

"Aitäh, aitäh," naeratas naine üle terve näo. "Kas saan kuidagi aidata?"

Küsimus tundus naljakas, sest muud kaupa peale "aktsiate" ei paistnud müüa pakutavat. Kuigi selles ei saanud pärast Pusher Streeti elamusi kindel olla.

Selgitasime, et tulime "aktsiate" pärast. Naine tänas meid ja jutustas, et neid, Kristiaania elanikke, on umbes tuhat, kusjuures paljud on siin elanud Kristiaania asutamisest saadik.

"Mis tunne teil oleks, kui saaksite ametivõimudelt teate, et peate oma kodust lahkuma ja teile ei maksta selle eest isegi mitte mingisugust kompensatsiooni?"

Kristiaaniat oli võimalik toetada alates kahekümnest kroonist. Trükitud "aktsiate" väärtus ulatus viiesaja taani kroonini ja kes soovis suuremat summat annetada, see sai spetsiaalselt trükitud "aktsia" omanikuks, millele trükiti annetatud summa suurus. Naine rääkis, et neil on ka veebileht, mille kaudu saab "aktsiaid" osta kogu maailmas. Sünnipäevanädala jooksul oli õnnestunud koguda ligi kolm miljonit krooni.

Kahju on neist inimestest, kes Kristiaanias elavad. Kõige rohkem on kahju lastest, kes narkokaubitsemist siin lähedalt pealt näevad. Kristiaanias on tublisid väikeettevõtjaid ja loovaid kunstnikke ning aktiivseimad elanikud püüavad siia Loppeni kõrtsi esinema tuua muusikuid ja lahedaid kontserte korraldada. Saan isegi aru konsensusdemokraatiast, mida kristianiidid praktiseerivad. Ometi paistab kunagine hipide innustunud aatelisus siit kadunud olevat.

Martin ei mõista, mispärast peetakse Kristiaaniat üheks Kopenhaageni vaatamisvääsuseks. Olen temaga samal arvamusel, kuigi annan endale aru, et rahaga, mille turistid jätavad käsitööpoekestesse, söögikohtadesse, jõuluturule või kontserdipublikuna, toetatakse kristianiite. Ma ei saanud lihtsalt kuidagi meelest lapsi, kes Pusher Streetil kannatlikult oma kanepiuimas vanemaid ootasid. Et seejärel minna taevas teab millisesse koju.

Ehk tõesti tõmbab turiste siia kunagine hipide innustunud aatelisus, mille vaimu arvatakse siinsete katuste kohal hõljuvat. Linnalegendid aga räägivad, et isegi politsei ei sõida öösiti Kristiaaniasse, kui just ei ole tegemist tulistamisega, mispeale korraldatakse järjekordne suurem haarang. Kristianiitide väites, et siin ei kehti Taani riigi seadused, on teatavat üleolekut. Võib ette kujutada, millised tuurid Pusher Streetil toimuv keskööks üles võtab!

Kunagise Kristiaania avastamiseks tuleb minna keskusest kaugemale, sinna, kuhu narkotänav ei ulatu. Minna tasuks kindlasti – kasvõi sellesama memme pärast, kes kunagi noore tüdrukuna Kristiaaniasse elama asus ja vabalinna sünnipäeval rahvaaktsiaid müüs, endal naerukurrud suu- ja silmanurkades.

Raamatukatkend: Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia. Kati Nielsen. Kirjastus Petrone Print.