Katkend reisiraamatust: Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse
Maailmaimede hulka loetud Angkor Wat ehitati müütilise püha mäe Meru sümboliseerimiseks. Seal elasid jumalad, aga jumal ise teab, kus see koht asub.
Džunglivarju on peidetud terved templilinnakud, igaüks neist pühendatud kas jumalkuninga emale, isale, vanaisale, vanaemale või mõnele teisele lähisugulasele. Iga järgmine kuningas soovis oma eelkäijat üle trumbata ning ehitada veelgi grandioossemat mälestusmärki.
Angkor Wati ümbritseb neljast küljest käsitsi kaevatud kanal, millel pikkust 5,5 kilomeetrit. Ehkki see sümboliseerib mäslevat piimaookeani, kust kuuldavasti pidi tulema surematuse eliksiir, täitsid kõik kanalid ja tiigid muistses linnas ka märksa maisemat veehoidla ülesannet. Tuhande aasta vanust Angkori veevärki peeti tollastest kõige arenenumaks ning vanaaja khmeeride oskus ühte maailma ürgalgetest taltsutada oli just see võti, mis aitas impeeriumil laieneda kõikjale üle Kagu-Aasia.
Absoluutselt kõik kiviplokid, mida jalad puudutavad või silm näeb, on kohale veetud elevantidega. Sellest annavad märku tahukate sisse uuristatud augud, mis aitasid kivilahmakaid elevantside veetavatele bambuskelkudele transportida. Angkor Wat nõudis üle kolmesaja tuhande orja ja kuue tuhande elevandi ränkrasket tööd.
Angkor Wati kõrgeima torni tipp küünib 55 meetrini. Ehitusinseneridele tuleb kiusatuseks öelda, et need kiviplokid on kõikjal templitekompleksis üksteise peal ilma igasuguse mördita ja püsinud peaaegu üheksasada aastat troopilistes vihmades ja džunglis. Tehke järele või makske kinni! Kui arvestada siinset tänapäevast ehituskultuuri, ei ole paraku usutav, et Angkori templid rajas sama rass, kes praegu neid maid asustab.
Templis on bassein, mida kasutas üksnes jumalkuningas Suryavarman II. Võibolla aeg-ajalt ka mõni tema kaheteistkümnest naisest. Basseini puhastasid hindud ning midagi nad seal torutöödega vusserdasid, kuni vesi templist kadus. Tõenäoliselt on kaheksasaja aasta tagune äpardus veevärgiga algpõhjus, miks kohalikel käib siiani üle jõu ummistustevaba kanalisatsiooni või õigest kohast vett pritsiva duši ehitamine.
Reisijuht avaldas Ain Parmase ja Kadri Talvistu reisiblogi Kambodžast eelmise aasta kevadel.
Vaata nende blogipostitusi siit.
„No, no, no!“ osutab Kadri katmata õlgadele end meile külge kleepinud noorsand. Teejuhina elatist teeniv mees kannab valget triiksärki, musti viigipüksi ja lakk-kingi ning kaheksakümnendate aastate stiilis täispeegeldusega päikeseprille, nagu oleks ta just välja astunud tollasest menuseriaalist „Miami Vice“. Kutt seletab katkiste hammaste välkudes, et topilaadset rõivaeset kandes Angkor Wati kõige pühamale pinnale ehk torni ei pääse, sest munkade meelest lippab Kadri praegu ringi peaaegu alasti.
„Aga mul on lahendus. Tulge!“ veab teejuht meid põhirajalt kõrvale. Loodame, et ta teab mõnda tagaust torni pääsemiseks, aga kus sa sellega. Tüüp veab meid sihikindlalt müügilahvkade poole, kus turistidele igasugu temaatilist ja vähem temaatilist pudi-padi kaela määritakse.
„See on mu sõber, ta teeb hea hinna!“ osutab mees ühe naisterahva poole, kes tormabki siidsallide virnaga Kadri juurde ning asub kaupa müütama. Kadri loobub juba kolmanda samasuguse eseme soetamisest ning kirub end, et ta üht olemasolevat salli ööbimispaigas lebavast seljakotist hommikul kaasa ei haaranud. Nii peangi Angkor Wati kõrgeimasse torni tõusma üksinda ning Kadri pääseb anaeroobsest trennist lõõskava päikese all.
Torni ehk „jumalate mäe“ otsa viivad trepid on järsud nagu TALSE tõusunurk parimatel päevadel, kiviplokkidest tahutud astmed kitsad, kõrged ja libedad. Kuuldavasti on kaks välisturisti sel teel libastudes oma otsa leidnud. Niisugune trepp pole aga kunagiste ehitusmeistrite praak, vaid jumalate juurde pääsemine ei pidanudki lihtne olema.
Sel ajal, kui mina tornist kogu templikompleksile ülalt pilgu peale viskan, liigub Kadri maalähedasemal orbiidil, uurides sügavuti pühamu madalamaid tasandeid. Siin pole ruutsentimeetritki seinapinda, mida ei kataks kaunistused. Näiteks naisjumalannad või tantsijad apsarad, keda on Angkor Wati seintel tuhandeid ning rohkem kui kolmesaja erineva soenguga. Nende paljastatud rindade katsumine pidavat õnne tooma, mistõttu on need rohkem poleeritud kui kujude ülejäänud kehaosad. Või kiviplokkidesse graveeritud sanskritikeelsed tekstid või tahutud mustrid, mis näevad välja kui reljeefne tapeet. Neile võib anda topeltgarantii: tapeet on igapidi pestav ja peab mussoonvihmadele vastu vähemalt tuhat aastat.
„Miks meil kodus selliseid seinu ei ole?“ õhkab Kadri näppudega üle siidiselt siledaks muutunud mustrite libistades, kui ka mina olen jälle jõudnud tornist alla taas kahe jalaga maa peale.
„Meie kodu ei ole veel tuhat aastat vana. Ja pealegi, ma ei ole Khmeeri impeeriumi jumalkuningas. Veel mitte!“ püüan seletada ilmselget tõsiasja.
„Näh. Jälle tegin vale valiku!“ resümeerib Kadri muiates. Meestekeelses erialakirjanduses nimetatakse seda terminiga „naist tegema“.
Aga praegusel majandussurutise ajal ei ole neid jumalkuningaid väga kerge meheks leida. Kaup on otsas ja ei tea, millal juurde tuleb. Selle teadmisega siirdumegi paar kilomeetrit edasi, et kaeda Angkor Thomi.
Raamatukatkend: Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse. Ain Parmas. Kirjastus Petrone Print 2015.
