Katkend reisiraamatust: Kott seljas ümber "kodumaa"

 (7)
Katkend reisiraamatust: Kott seljas ümber "kodumaa"
Foto raamatu kaanelt

Reisijuht.ee alustab katkendite avaldamisega hiljuti ilmunud reisiraamatutest. Esimene on küll uus raamat, aga vana lugu Toivo ja Ülo Tootseni reisidest 1968. aastal Nõukogude Liidus.

Sissejuhatus Go Reisiraamatute kirjastajalt Tiit Pruulilt:

"Vennad Toivo ja Ülo Tootsen reisid 1968. aastal ümber Nõukogude Liidu, sõites erinevate transpordivahenditega maha umbes 30 000 km. Oma neli kuud kestnud reisist kirjutasid nad 1970. aastal raamatu "Maa ja mere peal", mille trükiarv oli 30 000 eksemplari. Nüüd on Toivo teinud sest menukast reisist uue kokkuvõtte. See aus teos ilmus pealkirja all "Kott seljas ümber "kodumaa"" Go Reisiraamatu märgi all. Esmalt kirjeldab Toivo, kuidas oli nõukogude ajal üldse võimalik reisida, milliseid lubasid ja dokumente selleks vaja oli."

Bumaaga – tähtsaim reisivahend Liidus

Väga oluline oli kaasa võtta vajalikud dokumendid. Nõukogude Liit oli paberiusku – kõige tähtsam oli, et inimesel oleksid bumaagad – paberid – korras. Tavaline küsimus oli: „A bumaaga jest?“ – „Kas paber on?“ Paberiks kutsuti dokumente.

Pass. Kõige tähtsam paber. Eestis oli igaühel pass. 1947. aastal hakati vastses Eesti NSV-s korrastama elanike registreid ja ka maaelanikele passe välja andma. Venemaal see niimoodi polnud. Lugu oli nii, et kui 1932. aastal kehtestati NSV Liidus passisüsteem, siis talupojad passe ei saanud ja järelikult ei olnud neil ka liikumisvabadust. Täiesti mõistetav – maa oleks tühjaks jooksnud ja kes siis kolhoosides-sovhoosides oleks töötanud?! Kui kolhoosnikul oli vaja minna linna turule või arsti juurde, sai kolhoosist vastava „paberi“. Sama kord kehtis ka vastliidetud Balti liiduvabariikides. 1945. aastal kehtestati Leedus sealse valitsuse palvel siiski passid ka külaelanikele. Selle peamine põhjus oli vastupanuliikumise suur ulatus Leedus ja maainimestele passide andmine oli üks vahend, kuidas „nõukogudevaenulikku elementi” kindlaks teha ja elanikkond kontrolli alla saada. 1947. aasta aprillis tõstatasid passide väljaandmise teema ka Eesti NSV juhid Arnold Veimer ja Nikolai Karotamm. Sel ajal olid ka Eestis passid vaid neil kodanikel, kes elasid linnades, töölisasulates, sovhoosides ja Masin-Traktorijaamades, lisaks neil maaelanikel, kes töötasid tööstusettevõtetes või kes elasid niinimetatud piiritsoonis, mis Eesti jaoks kehtestati NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega 29. juunist 1946. Kokku oli Eestis „passistatud” 273 000 inimest – 91 000 linnaelanikku ja 82 000 maaelanikku. Ilma passita oli vabariigi täiskasvanud elanikkonnast umbes 420 000 inimest.

Veimer ja Karotamm palusid laiendada passisüsteemi kõigile Eesti elanikele, kes on saanud 16-aastaseks. Oma soovi põhjendasid nad Molotovile nii: „Varem oli kõigil Eesti täiskasvanud elanikel pass, mis oli peamine isikut tõendav dokument … Seetõttu on Eesti kodanikud harjunud passisüsteemiga ja tunnevad selle järele suurt vajadust, tõstatades tihti seda küsimust vabariigi nõukogude ja parteiorganite ees.” Asi polnud mitte ainult traditsioonis, vaid ka siinsete inimeste õiguslikus kultuuris. Eestlased olid harjunud suhtlema riigiga teatud kindlate reeglite alusel. NSV Liidu siseminister Kruglov toetas seda ettepanekut ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1947. aasta 12. juuli korraldusega kehtestati passisüsteem kogu Eesti territooriumil. Venemaa ja teiste liiduvabariikide maarahval tuli passe oodata veel 25 aastat. Nii et kui meie Liidus ringi rändasime, polnud kaugeltki kõigil seal passe. Pass oli esimene dokument, mida küsiti ja ilma milleta polnud võimalik saada võõrastemajakohta ega lennukipiletit.

Foto: avalik domeen

Komandeerimistunnistus. Töölähetusi nimetati noil aegadel komandeeringuks ja komandeeritule anti komandeerimistunnistus, mille tagaküljele tuli võtta sihtkohas saabumise ja lahkumise kohta pitsatid ja allkirjad. Et oleks selge, sa ikka käisid seal, kuhu saadeti, ja olid seal nii kaua, nagu ette nähtud. Ilma komandeerimistunnistuseta gostinitsas ehk võõrastemajas ööbimiskohta naljalt ei saanud. Nõukogude inimene liikus ainult asja pärast: töölähetusse või putjovkaga – tuusikuga – puhkama, muidu ringirändajad olid kas spekulandid või muidu kahtlased isikud. Meie kleepisime komandeerimistunnistusele kogu aeg lehti juurde, sest neid saabumise-lahkumise templeid tuli üle poolesaja. Kahju, et enam ei õnnestunud seda üles leida.

NSV Liidu Ajakirjanike Liidu punaste kaantega töötõend. Jälle väga vajalik dokument, eriti Vene miilitsa silmis. Miilitsal ja üldse ametnikel oli sissetreenitud austus punaste kaantega töötõendite vastu.

ENSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee töötõend. Kuna sellel oli peal riigivapi kujutis ning ka venekeelne tekst „Gosudarstvennõi Komitet ...“ (Riiklik komitee), siis see bumaaga äratas tavaametnikes veel rohkem aukartust. Raadiokolleeg Vello Mikuga olime endale komitee esimehe sekretäri Saima abiga tellinud koguni tumepunaste nahkkaantega töötõendid nagu ülemustel (haltuura viie rubla eest!), nii et maru uhke värk, eks ole! Korra lasksid piirivalvurid meid isegi Saaremaale, mis oli piiritsoon ja kuhu sai erilubadega, ainult selle töötõendi ettenäitamise eest, ja "lõid kulpi" (andsid sõjaväelaslikult au). Ja mõni kolleeg näitas restoranisabas šveitserile pihust samasugust töötõendit ja olevat väljaspool järjekorda sisse saanud küll. Noil aegadel oli restorane vähe ja reeglina pidi tund-paar õhtul sabas seisma, enne kui sisse sai. Sissesaamist kiirendas märgatavalt kolmeka või viieka pihkusurumine šveitserile.

ELKNÜ ehk siis komsomoli keskkomitee pitsatitega soovituskiri. Selle paberi saime Kusta Reinsoo abiga ning seegi oli hea abiline edasistes asjaajamistes. Vladivostokis tuli Reinsoolt muretseda veel ka telegrammiga saadetud iseloomustus-soovitus, et pääseda Põhja-mereteele.

Kott seljas ümber "kodumaa". Autor: Toivo Tootsen. Kirjastus: Go Group AS. Ilmumisaasta: 2013.