Katkend reisiraamatust: kirjandusteadlane Janika Kronberg ja kirjanik Jaan Tätte Indias


Katkend reisiraamatust: kirjandusteadlane Janika Kronberg ja kirjanik Jaan Tätte Indias
pilt reisiraamatust

Janika Kronbergi raamatu „Rännud kuue teejuhiga“ ühendavaks motiiviks on Eesti kirjandusklassikute reisid mitmes maailmajaos. Avaldame katke autori reisist Mumbaisse koos Jaan Tättega.

Hommikul lähme Mumbai põhjaossa otsima Malabari templeid. Jaan aina meenutab Marko Matvere laulu Malabari tüdrukust ja otsib kõikjalt sobivat neidu. Mõned möödavilksatavad tunduvadki prototüüpideks sobivat. Kõige suuremat ja kõige puhtamaks jäävat iha tekitabki ju igavesti tundmatuks jääva mööduva naise hõng.

Meie teele jääb muidugi ka templeid hindu svastikaga, mis siin on nii tavaline. Natsid oskasid selle ilusa sümboli lootusetult ara lörtsida. Uitame käänulistel tänavatel vaistlikult suunas, kus võiks olla meri. Mida kitsamad tänavad ja käigud, seda suurem vaesus ja mustus, agulites mulksub me jalge all lahtine kanalisatsioon, samas mängib igas otse tänavale avatud kehvas ulualuses televiisor.

Jõuame suure lageda taeva all asuva „pesumaja” juurde ja näeme, et puhtuse eest kantakse siin siiski sisyphoslikku hoolt. Mere ääres pildistan mustast veest välja ulatuvatel kividel kükitavaid mehi. Kuidas teisiti käituda linnas, kus tuleb üks tualetipott 600 inimese kohta? See siin mere kaldal on sellise statistika taustal miljonivaatega avalik peldik. Kükitad kivil, vaatad ees lainetavale Araabia merele, vaimusilmas küdemas unistus selle taga asuvatest kaugetest maadest, kuhu sa mitte kunagi ei pääse. Samal ajal kergendad end otse vette, loputad tagumiku soolveega puhtaks ja tuul puhub pika särgisaba all lotendavad tuharad kuivaks. Selja taga on Mumbai tõeline slumm, niiske ja haisev. Aga kiviviske kaugusel on uued kõrged kortermajad, nii mõnigi neist ehtindialikult pooleli, metallarmatuur küünitab abitult kõrgusse, jõudmata kunagi taevani, sest kraanagi on maha võetud.

Sellel maal on kõik pooleli. Pooleli on majad ja maasse kes teab mis otstarbel kaevatud ja pooleli jäänud või siis poolikult kinni aetud augud. On kaevatud kraav ja siis on see poolenisti kinni varisenud või on kraavi aetud kaabel otsa saanud. Pooleli-olemine on sellele maale iseloomulik. Ma ei tea, millest täpselt see äratundmine just siin ja just sellel päeval algab, aga hiljem saan sellele kinnitust ja ka üks autojuht hiljem Lõuna-Indias noogutab innukalt kaasa, kui ta on minult küsinud, mis mulle Indiast kõige enam meelde jääb. Vastasingi, et pooleliolek. Valmisolek või täiuslikkus olekski sellele maale katastroof, sest ta kaotaks oma eripära.

Pesumaja Mumbai slummis. pilt reisiraamatust

Olen parandamatu eurooplane, sest mu võrdlused ja arutlused lähtuvad paratamatult Euroopa kultuurist. Puudulikkus on produktiivne, rõhutab kultuuriloolane Egon Friedell tema jaoks kõige sügavamat Goethe ütlust. Ja jätkab: „Kõik terviklik, täiuslik on just lõpetatud, valmis ja seepärast läbi, ära olnud; poolik on arenemisvõimeline, edasiminev, alati oma komplementi otsimas. Täiuslikkus on steriilne.” Ma ei oska pidada seda täiuseks, küll aga steriilsuseks, mis kehastub minu jaoks esmajoones Skandinaavia olmes ja tänavapildis. Mitte miski, ammugi mitte Euroopa vahemerelised maad või USA, ei vastandu minu kogemuses India suurlinnadele nii teravalt kui Põhja-Euroopa protestantlik korrastatus ja tänavapildiski tuntav ettehooldus. Selle kõrval tundub Idamaade pooleliolek tõepoolest olevat uinunud seisundis võimas ja arenguvõimeline potentsiaal.

Janika Kronbergi raamatus „Rännud kuue teejuhiga“ on lähema vaatluse all Eduard Vilde Krimmi- ja Friedebert Tuglase Hispaania-reis, Henrik Visnapuu pagulasaastad, Ivar Grünthali turnee USA-sse, Karl Ristikivi retked Itaaliasse ja Kreekasse ning Karl Ast-Rumori ränd Indiasse ja Tseilonile ning pikem eluperiood Brasiilias. Raamat on varustatud isiku- ja kohanimeregistriga ning sisaldab rohkesti nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid fotosid eesti kirjanike reisidest Euroopasse, Ameerikasse ning eksootilisematesse maadesse.