Nii, nagu ei saanud tõsimeelsed matkahuvilised kõlblikku jõematkamise juhendit Jerome K. Jerome ja tema sõprade paadisõidust mööda Thamesi jõge, ei pretendeeri ka meie ülestähendused absoluutsele tõele Eestimaa jõgedest või ainuvõimalikule vaatenurgale paadisõidust sisevetel.

Need on meie retkedelt kirja pandud kogemused ja emotsioonid, meie kalagiidide räägitud jutud ja meie kaamerasilma ette jäänud hetked.

Kuigi see raamat ei ole matkajuhi käsiraamat ega Eesti jõgede teejuht, soovitame teistelgi paadimeestel meie reisidest julgust ja inspiratsiooni ammutada, et omaenda unustamatuid jõeretki planeerida ja ellu viia. Kindlasti ei võta me vastutust, kui keegi meie läbitud marsruutidel mõnes jõekäärus kivi otsa sõidab, puuga vastu pead saab või niisama vette kukub. Ohutusnõuete ja veeliikluse reeglite järgimiseks olgu ikka igal kaptenil endal mõistus peas. Küll aga soovime kivi kotti ja mõnusaid päevi vee peal neile, kes samuti paadi ja ridvaga mööda Eesti jõgesid otsustavad seiklema minna.

Alustasime Väikese Emajõe avastamist Pikasillast

Sealt võtsime peale kohaliku mehe ja kalagiidi Sepa Andruse. Andrus on sealtsamast pärit ja kogu elu Väikesel Emajõel kala püüdnud ning nüüd oma suvekodugi sinnakanti ehitanud. Mitte küll päris jõe äärde, kuid see-eest on tal õue all oma isiklik järv. Kalamehele kohaselt on see loomulikult kala täis, kuid asub keset eramaad ning võõrastel järvele juurdepääsu pole. Ja kuigi Andrus isegi ehk lubaks meil oma hoovis lanti loopida, jääb meil seekord tema järvel kala püüdmata, küll aga käisime sooja päeva puhul selge veega järves ujumas. Noh olgu, Hanno ikkagi tegi paar kontrollviset ka ja vähemalt ahvena olemasolu Andruse järves sai tõestatud.

Pikasilla on paadi- ja kalameeste seas tuntud koht ning pikemat tutvustamist ei vaja. Silla ümbruses oli ka tol päeval päris palju askeldamist ja kalastajaid paistis nii kallastel kui jõel paatides. Võrtsjärve lõunatipus ning Väikese Emajõe suudmealal asub isegi mitu korralikku paadisadamat. Kuid et meie eesmärk oli tuvastada, kui kaugele ülesvoolu Väikesel Emajõel paadiga pääseb, vaatasime eelkõige lõuna poole ning küsisime Andruselt nõu, kus paat vette lasta. Paat polnud väga suur, tavaline kalapaat Cursus 550, ent kuna kaart näitas päris pikki vahemaid, valisime mootoriks 50 hj jõuallika, mis lubab sirgematel ja sügavamatel jõelõikudel ka päris kiiret sõitu teha. Andrus arvas, et hea slipikoht oleks meile Kullijärve ääres.

Kullijärv, mille kohta kaart ütleb Porijärv

Kullijärv on tegelikult vana jõelooge, mis nüüdseks ühest otsast umbes ning seetõttu kevaditi kõvasti kudevat kala täis on. Et paadi vette laskmiseks oli seal Andruse kinnitusel mugav ja sobiv koht, suundusimegi sinna. Tee, tõsi küll, on isegi kuival ajal üsna kehv. Kuigi suvel nelikvedu sisse lülitama ei pea, võib ette kujutada, mis seal kevadise lumesula või sügisvihmade aegu toimub.

Andrus rääkis, et Kullijärve ääres elanud kunagi legendaarne vanamees Kulli Jaan, kellega temagi poisikesena koos kala püüdmas käinud. Jaan ise on nüüdseks juba paarkümmend aastat taevastel kalavetel ning tema majakoht lagunenud ja maha jäetud. Vene ajal tekkis Kullijärve äärde pooleldi omaalgatuslik harrastuskalastajate külake. Tol ajal moes olnud kolmnurksete kämpingumajakeste tüüpi onnid on seal siiani rivis ning paistab, et ka aktiivses kasutuses. Paadisillad on igatahes vees ning nende ääres kümmekond päevinäinud veesõidukit samuti. Elektrit pole, kuid see sealseid elanikke vist ei häirigi. Kuidas ja mille alusel see kalastajaküla seal tegutseb, ei osanud Andrus täpselt öelda.

Veel rääkis Andrus, et kalurikülas olnud varem ka niiöelda järvevaht, kellele sealsete kalurionnide omanikud toidu- ja joogipoolist tõid, et ta nende varandusel silma peal hoiaks. Järvevahil olnud lisaks ka väike oma äri – nimelt proovis ta võõrastele kalameestele, kes sealkandis kala püüda või paati vette lasta tahtsid, pileteid müüa. Piletiks sobinud hästi ka viinapudel või muu rüübe. Siis aga juhtus temaga selline kurb lugu, et hurtsik, kus ta elas, põles ära ning ka mees ise jäi tulle.

Paadi vette laskmine sujus kiiresti ning kaldal oli piisavalt ruumi ka auto ja treileri parkimiseks. Veetase oli küll tavalisest kõvasti madalam, kuid paadi jaoks tundus vett piisavalt olevat ning kõik see mees ronis pardale. Et sel korral oli meil pisut suurem paat, oli ka meeskond neljaliikmeline. Lisaks juba mainitud kalagiidile Andrusele olid paadis traditsioonilised meeskonnaliikmed kapten Hanno ja mina reisikirjanikuna. Neljandana oli aga erandkorras kaasas mehaanik Taavi, sest mine tea, mis pikal sõidul juhtuda võib. Mootor käivitus ning lükkas paadi vesikupulehti hekseldades liikuma.

Kullijärve tagumine sopp on päris madal, vett pisut üle meetri, kuid jõele lähenedes läks sügavamaks. Väikese Emajõe Kullijärve suudmes oli vett juba kaks meetrit. Hommikusi kalastajaid tervitades pöörasime paadi vastuvoolu. Et esialgu on jõgi lai ja sügav, lasime päris korraliku hooga ning kuulasime Andruse selgitusi mööda vuhisevate kalakohtade kohta. Andrus rääkis, et koha tuleb kevadel Võrtsjärvest ka jõkke ning jääb jõekäänakute sügavamatesse aukudesse elama.

Väike Emajõgi ei ole tegelikult üldsegi väike

Vähemalt mitte oma alamjooksul, kus jõel laiust rohkemgi kui Suurel Emajõel ülemises otsas. Ka sügavust on üksjagu, esimesel paaril tunnil kajalood alla neljameetriseid sügavusi ei näidanudki. Kuna meie paadisõit sattus suve kõige kuumemale ja kuivemale ajale, oli jõe veetase tubli meeter-poolteist alla tavalise taseme ning ekraanilt loetavad näidud seega isegi erakordselt madalad. Veetemperatuur oli see-eest kõrge – 23 kraadi. Suplejatele oli see hea uudis, kalastajatele aga kehvem, sest nii sooja veega suurt saagilootust ei ole.

Jätkasime kiiret sõitu ülesvoolu. Kahel pool kallastel paistis ainult kõrge pilliroog ning mudased kaldavallid. Siiski jagus ka inimtegevuse märke: iga natukese aja tagant olid läbi roostiku jõe äärde tallatud rajad, veepiiril turritasid tonkaritvade toestamiseks mõeldud hargid ning kohati oli mõni nõudlikum kalastaja oma püügiplatsi koguni pilliroost ja heinast puhtaks niitnud.

Mööda libises kuulus õngitsemiskoht Sotka sirge, seekord sõitsime sealt hooga läbi. Sellele järgnenud Reinu augus pidi Andruse sõnul olema vett 14 meetrit, kõrgema veega olevat kajalood näidanud ka 16 meetrit. Leidsimegi sügava koha üles, kuid landi loopimisele ei hakanud esialgu aega raiskama. Üldiselt püsis jõe sügavus nelja meetri kandis, augule järgnenud Reinu sirge aga oli sügavam ja Andruse kinnitusel pidi seegi olema tuntud kohapüügikoht.

Tol päeval olid jõekaldad sealkandis inimtühjad. Esimese asustuse märgi leidsime hoopis juurdepääsmatus paigas asuva Piiri Jüri väikese majakese juurest ja selleks oli stardivalmis paat. Andrus meenutas, et Piiri Jüri pool pole kunagi elektrit olnud, kuid kalakohad on seal head. Varsti hakkasimegi nii jõe kallastel kui vee peal kohtama üksikuid kalastajaid. Kallastel seisid tonkaharkidel ridvad, siin-seal põlesid lõkked ning jõel kohtasime ka paari paati. Paadimehed polnud reeglina kuigi sõbralikud ning vaid üks lubas end pildistada. Kehva kalasaagi üle aga kurtis temagi. Läbisime Liiva sirge ning jõudsime Tepu kääru, kus kajalood näitas jälle üle 10 meetri.

Jõe ääres nägime ka päris mitmeid telkijaid, kes olid varakult nädalavahetuse kalapuhkuseks kohapeale valmis tulnud ja paremad telkimisplatsid ära võtnud. Juba olid nad ka tonkadega jõe ääres. Andrus ütles, et läheneme Jõgevestele ning olime taas sellistes paikades, kus kaldale ka autoga peaaegu ligi saab. Vasakkaldale tuleb tee Barclay de Tolly mausoleumi lähedalt Jõgeveste külast, paremal kaldal on enamvähem samas kohas endine Tõrva KEK-i saunakoht. Andrus ütles, et vanasti oli see nii kõva koht, et isegi elekter oli läbi metsa kohale veetud. Tänaseks oli saun päris ära lagunenud – ilmselt oli kellelgi kütet vaja läinud. Lammutatud oli ka paadikuur. Pisut ülesvoolu oli vanasti teisel kaldal EPT saun, kuid sellestki pole suurt midagi järele jäänud. Seal on küll korralik paadisild ja slipp, aga maja asemel oli sel suvel ainult telk. Loomulikult ei puudunud heakorrastatud platsilt ka eramaad tähistav keelumärk.

Koos Jõgeveste sillaga ilmus varsti meist vasakul, ehk siis jõe paremkaldal, nähtavale muljetavaldavate mõõtmetega palkmaja, mille ees päris sadamakai mõõtu paadisild. Et veetase oli tavalisest kaks meetrit madalam, tundus kai eriti kõrge. Andrus selgitas, et see on Greete motell. Sadamaehitiste mõõtmeid vaadates tundus täiesti usutav Andruse jutt, et seal on sildunud koguni Tartu lodjaseltsi lodi „Jõmmu“. Greete motelli sadamas saab ka paadi vette lasta, slipp on olemas ja kõrgema veeseisu puhul koguni täitsa korralik. Madala veeseisu ajal oli slipi alumine ots pisut uhutud ja sealt paadi välja tõmbamine vajanuks kindlasti nelikvedu. Otsustasime, et Greetesse läheme tagasiteel kohvi jooma ning jätkasime silla alt sõitu ülesvoolu. Et Jõgeveste sild on ametliku laevatee lõpp, sai sellega läbi ka turvaline veetee ning kuigi ülevalpool leidus veel nii mõnigi faarvaatrit tähistav poi, tuli nüüd usaldada kohaliku giidi nõuandeid ja kapteni kõhutunnet. Ühtlasi oli aeg kalapüügivahendid välja otsida, sest Andruse kinnitusel need õiged kalaveed nüüd alles algasidki.

Paadi ja ridvaga Eestimaa jõgedel. Hanno Kask, Jaano Martin Ots. Kirjastus Zero Gravity 2015