Kaheksa saart Läänemeres, mida kindlasti külastada

 (14)
Kaheksa saart Läänemeres, mida kindlasti külastada
FOTO: Hailuoto Tourism Office

Läänemere saartes on kohe midagi eestimaalastele sobivat – turvaliselt kodused, aga ka piisavalt eksootilised, sest saareelu on alati teistsugune. Ainuke jama on, et elu seal maksab sageli paganama palju, aga nende ilu on iga ööri väärt. Silvia Pärmann tutvustab neist kaheksat võrratumat.

1 Hailuoto.

Soome viimane avastamata nurk
Ehkki Oulust käib Hailuotole iga päev laev, ei ole ülearu paljud turistid seda Botnia lahe põhjaosas asuvat saart enda jaoks avastanud. Saarel elab aasta ringi umbes 1000 inimest, suvel see arv küll mitmekordistub, ent 200 ruutkilomeetrit on siiski küllalt palju, et igaühele ruumi jääks.

Ruumi on niisiis piisavalt, ja mitte ainult inimestele: suurem osa saare elanikkonnast kuulub ornitoloogide huviorbiiti või hülglaste sugukonda. Rannas kõrguvad linnuvaatlustornid, kust võib näha luiki, sookurgi, hanesid, parte, kotkaid ja kulle ning veel mitmeid haruldasi ja vähem haruldasi linde.
Liiv, merevesi ja tuul on kujundanud ilusad rannad ning augustis ja juulis soojeneb vesi ujumiseks piisavalt, ehkki väike talisupluse kogemus ei tee halba. Vesi on küll oluliselt soojem kui vanasti – tuhandeid aastaid tagasi oli see koht kaetud kahe kilomeetri paksuse jääkilbiga. Kui jää sulas, kujundas see Hailuotol kõige imelisema looduskeskkonna: sopilise lahe ja liivadüünid. Maapind selles regioonis tõuseb pidevalt ning praegune Hailuoto oli kunagi mitmest pisemat saarest koosnev saarestik. Minge enne, kui see üldsegi mitte nii inspireeriva Ouluga kokku kasvab.

KOHALEMINEK. Hailuotole minekul ei pääse Oulust aga kuidagi mööda – või noh, sadam asub tegelikult linnast eemal, nagu ka Oulu lennujaam, kuhu saab vahel otse Tallinnastki. Oulusse saab ka rongiga sõita, istuda seejärel bussi, mis pooletunnise praamisõidu järel saarele viib, võib aga ringi liikuda ka oma autoga. Purjetajaid ootab Hailuotol 50-kohaline külalissadam.
www.hailuototourism.fi

2. Sviskär.

Elektrita erakuelu
Ahvenamaa on saarepuhkuse fännidele tõeline jackpot: 6500 saart ja otseühendus Tallinnaga.
Sellisest hulgast on võimalik valida täiesti oma saar, kuhu ükski kutsumata jalg ei astu. Sviskäril on kaks maja: nelja voodiga elumaja ja saun. Lisaks üks linnumaja ja ehkki linde on saarel rohkelt, ei ela selles keegi – see on mõeldud pesaks puhkaja mobiiltelefonile.
Foto: Silvia Pärmann

Sviskär on täiuslik saar niisama rannas või metsas ringi hulkumiseks – piisavalt väike, et eksimine võimatu oleks –, kalapüügiks, marjade korjamiseks, lihtsalt lõkke ääres istumiseks. Saar on nimelt nii auto- kui ka elektrivaba, majas on gaasipliit ja õlilambid, aga arvuti aku laadimine nõuab juba mõningat ettevalmistust ja loomingulisust. Aga vähemalt on saunas aus puuküttega keris.

Vabatahtlik pagendus on luksus: ilma toiduta (selle valmistamiseks ja serveerimiseks on kõik võimalused loodud) maksab esimene ööpäev majakeses 125 eurot inimese kohta, iga järgnev ööpäev 80 eurot. Kui soovite, et külluslikud eined ja peremehe veinikeldri paremad pudelid teile söögikordadeks kohale sõidutatakse, maksab elu askeetlikul üksikul saarel vastavalt 210 eurot ja 160 eurot inimese kohta.

Mõne minuti pikkune paadisõit saarele ja tagasi suuremalt naabersaarelt Silverskärilt on tasuta.

KOHALEMINEK. Oled sa Tallinnas, Turus, Helsingis, Stockholmis või Kapellskäris ja meeldib sulle rohkem Tallink, Viking või Eckerö – Ahvenamaale saad igalt poolt. Meri ei istu kohe üldse? No siis lenda – Helsingist, Stockholmist või Turust. Kui oled juba Soome serva jõudnud, vali suurte parvlaevade asemel parem saartevahelised maalilisemad mereretked Osnäsist või Galtbyst – üks ülal-, teine allpool Turut.
www.silverskar.ax/en/sviskar
www.visitaland.com/ee

3. Gotland

Otsige ilu maa pealt ja maa alt
Kunagine vaikne ja idülliline Gotland koos Visby roosidesse uppuvate tänavatega on tänaseks Läänemere üks halvemini hoitud saladusi. Väljaspool keskaja festivali toimumise aega (sel suvel 4.-9.08), Almedaleni poliitikanädalat (30.06-7.07) ja nädalavahetusi on seal siiski üsnagi rahulik.
Eestlaste käikudega ollakse harjunud – Saaremaalt ja Hiiumaalt tuldi Ojamaale ikka käiakivi järele (üks maailma originaalsemaid vabandusi, mida kodus naisele tuua, kui on tahtmine nädalaks sõpradega naabersaarele kõrtsi ja tüli norima sõita).
Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Väikelinnas Visbys ostlemas käimises ei olnud tollal tegelikult midagi eriskummalist. See oli 12.-14. sajandil Läänemere olulisim linn, jäädes Hansa Liidu tähtsaima, Novgorodi ja Londonit ühendava (Novgorod–Tallinn–Visby–Lübeck–Hamburg–Brügge–London) kaubatee keskpunkti. Nende kuldsete aastate hõngu on Visby tänavatel tunda igal sammul.

Sama muinasjutuline kui maapealne elu Gotlandil on elu ka maa all. Nii sügavale maa alla kui Lummelunda koobastes ei saa minna just igal pool. Vesi on paekivist pinnasesse uuristanud käigud ja koopad, mille uurimiseks on külastajate jaoks heaoluriigile kohaselt rajatud trepid ja sillad.
Seiklejatel on võimalus võtta koobastes ette ka kolme tunni pikkune retk, mille käigus saab kummipaadis libiseda üle maa-aluste järvede ja pugeda läbi kitsaste lõhede veel sügavamale maapõue. Kaheksakraadine õhutemperatuur ja veelgi karastavam vesi on suvel teretulnud vaheldus, pärast saab ennast ju soojendada Gotlandi liivarandadel.

Kui Lummelunda koopad välja arvata, on loodus hämmastavalt sarnane Lääne-Eesti saarte omaga ja nii võib tekkida küsimus, mis mõte nii kaugele sõitmisel oli. Ent lähemal uurimisel on see ikka välismaiselt põnevam ja taimekooslused on teised.

Eriti kadedaks teeb, kui vaadata, mis kasvab lammaste karjamaadel – ürtide valik, mille Gotlandi lambad endale iga päev sisse söövad, on oluliselt rikkalikum kui see, mida keskmise sissetulekuga eestlane endale lubada võib.

Lambad tunnevad ennast Gotlandil üldse peaaegu superstaaridena, kõik turistid tormavad neid tumeda kasukaga elukaid esimesel võimalusel pildistama ja üks korralike keerdsarvedega tüüp on enda pildi sokutanud isegi Gotlandi vapile.

Aga ka saare külalistele pööratakse piisavalt tähelepanu ja kaetakse külluslik toidulaud. Muidugi pakutakse palju kala, põldmarjamoosi, mett ja safranipannkooke – ja ka sedasama ürtidega juba elusast peast maitsestatud lammast.

KOHALEMINEK. Mõnetunnised laevareisid Gotlandile algavad Nynäshamnist ja Oskarshamnist, millel on head ja laevagraafikuga sobituvad bussiühendused teiste transpordisõlmedega. Nii Brommast, Skavstast kui ka Arlandast (aga ka paljudest teistest Rootsi ja mõnest Norragi linnast) võib Visbysse ka lennata, Riiast või ammugi Kuressaarest tänavu Gotlandi lende ei paista pakutavat. Me transpordi hindu ei hakka parem mainima, sest kui need juba ära hirmutavad, pole sul Gotlandile mingit asja. Saared ongi kallid, aga seda kõike väärt!
www.gotland.info

4 Fårö.

Jõua mere asjus selgusele
Fårö on ulmeliselt ilus. See pole magus muinasjuturaamatu ilu, mis valitseb Gotlandil – Fårö ilu on kivine ja karge. Seal pole ka paljusid asju, millega turist harjunud on: panka, postkontorit, arsti ega isegi mitte konstaablit, kellel oleks ilmselt kogu aeg kohutavalt igav.

Fåröl on aga alati olnud erilised inimesed. Ingmar Bergman suvitas Fåröl, tegi seal mitu filmi ja lõpuks paraku ka suri samas. Päris lahkunud ta aga pole, igal suvel (tänavu 24.-30.06) toimub saarel Bergmani nädal. Arvatakse, et Fårö raukid ja üksikud paadikuurid on need, mille vahel Tove Janssoni kangelane Muumipapa “pidi mere asjus selgusele jõudma, et võiks merd armastada ja säilitada lugupidamise iseenda vastu” (“Muumipapa ja meri“).

Fårö rahu on ühest küljest tingitud suure naabri Gotlandi populaarsusest, teisalt mängib oma rolli ka see, et harjumus Fåröl suvitamas käia pole juurduda jõudnud rootslasteski, välismaalastest rääkimata. Külma sõja ajal oli Fårö välismaalastele suletud. Saarel asus kuni 1990. aastateni sõjaväeüksus, alles selle lahkumise järel avati Fårö turistidele.

Fårö suvi ei lõppe augustiga – iga aasta septembris (sel aastal 21.09) toimub Fårönatta (Fårö öö), mille ajal on kõik saare baarid (neid on tervelt viis) avatud öö otsa ja kirikus algab südaööl jumalateenistus.

KOHALEMINEK. Fåröle pääseb Gotlandilt Fårösundi sadamast praamiga, mis väljub igal täis- ja pooltunnil kuni kella 22 õhtul. Praamisõit kestab seitse minutit ja on tasuta.
bergmancenter.se; www.gotland.info

5. Vaxholm.

Heeringad ja rikkad rootslased
Stockholmi saarestikus asuval Vaxholmil on elu käinud juba viikingitest saadik. Tänased 10 000 elanikku on rahumeelsemad ja sobivad sealse pastoraalse idülliga paremini. Hästi elasid Vaxholmi inimesed ka juba enne, kui saar 19. sajandil rikaste pealinlaste meelissuvituspaigaks sai – igal hommikul tiriti merest välja priskeid heeringaid täis kalavõrgud ja saadeti Stockholmi teele, siis aga lisandus veel kopsakas tulu suvitajate pealt.
FOTO: Stockholm Visitors Board / Henrik Trygg

Vaxholmil on kõrvuti tüüpilised Rootsi punased kalurimajad ja pastelsetes toonides suvitusvillad ning heeringate asemel annavad lugematutes restoranides ja kohvikutes tooni peenemad road – ehkki heeringat saab ikka ka.

Kui Vaxholm ise tundub liiga tsiviliseeritud ja rahvarohke, siis see on suurepärane koht kaugemale saarestikku väljasõitude tegemiseks.

KOHALEMINEK. Vaxholmile on Stockholmist alates 1869. aastast saanud iga päev laevaga ja nii ongi muidugi kõige õigem saarele minna – Waxholmsbolagetsi liinilaevaga, mis sõidab 40 minutit. Strömma Kanalboget korraldab suvel päevakruiise (240 SEK, soodustused lastele). Saarele pääseb Stockholmist ka bussiga number 670, mis on ratsionaalne valik, kui olete omandanud Stockholm Cardi, millega bussitransport on tasuta.
www.vaxholm.se

6. Öland.

Tuul, päike ja printsessi sünnipäevapidu
Öland on pugenud nii mandri külje alla, et saarele pääseb mööda kuue kilomeetri pikkust silda Mandri-Rootsist Kalmarist. Üle silla jõudes oota liivarandu, tuulikuid, tuult ennast, kasinaid maastikke, kindlusi ning palju suvitavaid Rootsi perekondi, teiste hulgas kuninglikku perekonda ennast.
FOTO: Ulf Huett-Nilsson/imagebank.sweden.se

Kuningapere on Ölandil igal aastal kindlasti 14. juulil, et tähistada kroonprintsess Victoria sünnipäeva. Kes tahab ehtsa printsessi peost osa saada, võib seda täiesti vabalt teha, ostes Borgholmis toimuvatele Victoria päeva üritustele 245 Rootsi krooni maksva pileti. Pisut proosaline asjade käik, ent siiski – kui tihti siis ikka on võimalus käia printsessi sünnipäeval?

Rootsi kuningapere suveloss asub Sollidenis, ent lihtsurelikele puhkamiseks sobivaid külasid on saarel siiski ka. Näiteks Himmelbergas on säilinud 18.–19. sajandi külaolustik ning võluvad on ka Lõuna-Ölandi vanad külad, kirikud ja põllumaad, kus inimesed rahulikult paigal püsides harinud põldu ja karjatanud loomi juba vähemalt tuhat aastat.

KOHALEMINEK. Ölandil on tervelt kolm lennuvälja, aga nende kasutamiseks peab õhusõiduk endal võtta olema. Liinilendudega pääseb silla mandripoolsesse otsa Kalmari linna Arlandast SAS-iga ja Brommalt Kalmarflygiga mitu korda päevas.
www.olandsturist.se

7. Bornholm.

Lõunamaa põhjalas
Kui Ölandil suvitab kuninglik perekond, siis Bornholmi kohta räägitakse legendi, et see on jumalanna Aphrodite suveresidents. Ilmselt armastavad ka jumalad päevitada – Bornholm on ametlikult Taani kõige päikesepaistelisem osa.

Pealinn Rønne on ehk tavaline võrreldes mitme teise piltpostkaardiliku küla, näiteks Gudhjemi või Østerlarsi, oma ajaloolise välimuse säilitamise eest medali saanud Svaneke ja kindlasti kohe Haslega, mis on võluv väike küla, kus asub 1916. aastal asutatud ja tänapäevani töötav kalasuitsukoda.

FOTO: VisitDenmark / Thomas Nykrog

Bornholmil on ebapõhjamaiselt kõlavate nimedega Kuldrannake (Haslest põhja poole jäävad kalurikülad, milles igaühes on oma kalasuitsukoda) ning Riviera ehk kaljune rannik väikeste lahtedega.

Saar on ainult 30 kilomeetrit lai ja parim viis sellel uurimisretk korraldada on rattaga. Rattateid on kokku 200 km ja peaaegu ükski neist ei lähe ülesmäge.

KOHALEMINEK. Bornholmile saab laevaga põhimõtteliselt igast lähemalasuvast linnast ja suvel mitte ainult Taanist või Rootsist, vaid ka Poolast ja Saksamaaltki. Lennukid Bornholmile stardivad vaid Kopenhaagenist. Kopenhaagenist ja Ystadist Rootsis pakutakse nii bussi- kui rongipileteid kombineerituna praamide omadega.
www.bornholm.info

8. Rügen.

Aaria rassi paradiis
Rügen meeldib kõigile: Bismarck suvitas siin, Sigmund Freud ja Thomas Mann on jalutanud Binzi kaunite villade vahel ja Hitlerile meeldis Rügen isegi nii väga, et ta lasi sinna püstitada oma aja suurima ja meie aja sürrealistlikema hotelli Prora (www.proradok.de), 11 000 toaga kolossi, kus natsid merevaatega tubades oma stressirohkest tööst taastuda said.

Rügenist oleks võinud saada Saksa oma Costa del Sol, kui poleks tulnud teist maailmasõda ja kommunismi, mis elu mõneks aastakümneks seisma panid – ehkki Honecker veetis seal koos teiste seltsimeestega ka kahtlemata meeleolukaid puhkusi.

Kui müür langes, olid supelsaksad end juba Syltil mõnusalt sisse seadnud ja üldse oli Lääne-Euroopale raske müüa puhkusesihtkohana saart, mille kõik elanikud tahtsid sealt esimesel võimalusel lahkuda.
Praegu on Rügenil on pigem berliinilikult boheemlaslik meeleolu, mis on seletatav ka sellega, et rong jõuab Berliinist Rügenile vaid nelja tunniga. Võrreldes näiteks Vahemere saartega on seal isegi tipphooajal võrdlemisi rahulik ja – üldse tahtmata rahvastevahelist sõprust rikkuda – ei kohta lugematute tšarterlendudega kohale toodud joviaalseid Vene turismigruppe. Pigem puhkavad seal skandinaavlased, kuivõrd Rootsi rannikult Trelleborgist pääseb praamiga Rügenile samuti nelja tunniga.
Muidugi ei puudu elegantsed jahid ning saare suurim kuurort Binz, mis on täis eeskujulikult renoveeritud mereäärseid villasid, ei saa glamuuri puudumise üle kurta. Restoranid pakuvad kööki, mille kohta saab kenamalt öelda rustikaalne. Kalarestoranidega ei ole koonerdatud ja külades käib enamik mehi oma paadiga ikka veel kalal, mitte ei tee turistidele päikeseloojangul lõbusõite lahesoppides.

FOTO: Tourismusverband Mecklenburg-Vorpommern / Messerschmidt

Valdavalt rahuliku lainega merel Rügeni ümber on pakkuda pigem tuuliseid randu, mis tähendab, et suplejad avastavad ennast merd jagamast päevitunud ja heas vormis surfaritega. Hooaeg on küll lühike, ent südasuvised temperatuurid küündivad 35 kraadini ja soe on veel ka augusti lõpus, kui suuremas osas Euroopast on juba alanud kool. Kõige turistirohkemal ajal saab aga privaatsust otsima minna saare rohelisse südamesse kastani-, tamme-, pöögi- ja jalakametsadesse.

KOHALEMINEK. Nagu öeldud, pääseb Rügenile mitmelt kaldalt, liinilende sinna ei tehta, kuid lennuväljake on täiesti olemas. No hüva, tegelikult on Saksamaa suurim saar mandriga (Stralsundi linn) täiesti ühendatud, mine siis auto, bussi või rongiga. Jahisadamaid leidub Rügenil ka tubli kümmekond. Lähim suurem linn on sadakond kilomeetrit lääne poole jääv Rostock.
www.ruegen.de