Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias – millest alustada?

 (3)
Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias – millest alustada?
autori foto

Hakkan iganädalaselt kirjutama sellest, kuidas õppisin maailma avastamise käigus paremini tundma iseennast, arenesin küpsemaks ja enesekindlamaks inimeseks. See on lugu sellest, kuidas elu Austraalias mind muutis.

Saame kõigepealt tuttavaks. Minu nimi on Grete. Olen kahekümnendate keskpaika jõudnud tallinlanna, kel seljataga pikki aastaid koolipingi nühkimist. Eelmise aasta kevadel lõpetasin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistratuuri. Töötasin pea kolm aastat ühes Tallinnas asuvas advokaadibüroos. Sain teada, et advokaaditöö on väga huvitav, intrigeeriv ja väljakutseid esitav, kuid ühtlasi sai mulle ka selgeks, milline mu elu ametisse astudes järgmised 40 aastat välja näeb.

Kontoris mööduvad päevad kiiresti ja kuigi kohtuvõidud tekitavad rahulolu, ei jää hallidest argipäevadest eriti mälestusi. Hing aga ihkab seiklusi ning maailm tahab avastamist.

Magistrantuuri läbisin täiskohaga töö kõrvalt. Nendesse kahte aastasse mahtus hulgaliselt ülivarajasi ärkamisi, nädalavahetustel loengute väisamisi ja koolist vabadel päevadel pikki kontoris veedetud tunde. Ma elasin tööle ja koolile, andmata endale võimalust vahepeal kõigest pingelisest välja lülituda. Mulle tundus, et suudan lõputult puhkuseta hakkama saada.

Seotud lood:

Lõpuks ei suutnudki ma lõdvestuda. Unetusest sai minu tihe kaaslane. Pideva magamatuse tagajärjel tõusis söögiisu ja kaalutõusu vältimiseks veetsin ma pea kogu oma vähese vaba aja intensiivselt jõusaalis treenides, mis kurnas organismi veelgi. Olin sattunud nõiaringi, millest oleks välja aidanud vaid pikem puhkus.

See kõik ei takistanud mind ennast täiendavate kohustustega sidumast. Mind valiti ühe Eesti rahvusvahelise kaubanduskoja juhatuse liikmeks. Olin selle võimaluse üle äärmiselt õnnelik. Nüüd veetsin aega ka mitmeid koosolekuid, konverentse ja seltskonnaüritusi väisates. Uneks võimalik aeg lühenes veelgi.

Tegelikult tahtsin ma reisida

Pärast kooli lõpetamist sattusin juhuslikult kokku mitme eduka ja tööka inimesega, kes pajatasid oma noorusajal välismaal elatud ja rännatud ajast. Kuulasin nende jutte põnevatest seiklustest Aasias, Ameerikas ja Euroopas. Iga kord tekkis hinge torge – mina ei saagi seigelda. Ma olen ennast nii noorelt kõikvõimalike kohustustega sidunud ja käinud vaid üksikutel puhkusereisidel.

Ometi olen ma alati ajutisest välismaal elamisest ja ulatuslikust reisimisest unistanud. Keskkooli ajal olin näiteks kindel, et tahan töötada vabatahtlikuna Lõuna-Ameerikas. Ometi viibin endiselt Tallinnas, ohtrast töötamisest ja õppimisest peaaegu läbipõlenuna, valmis kaela võtma kümnete aastate pikkust kodulaenu ning mu pass oli viisatemplitest puhta tühi.

Oli selge, et ma lähen kas kohe praegu seiklema või ei lähe kunagi. Elu on liiga lühike, et maailm avastamata jätta.

Arvasin end kogu selles õppimise ja töötamise tuhinas veel mitu aastat vallaline olevat. Elu juhtub aga siis, kui ollakse hõivatud plaanide tegemisega. Minu ellu sattus Kaspar. Olles olnud tuttavad vaid kolm kuud, kutsusin ta endaga Austraaliasse kaasa. Ta võttis neli päeva mõtlemisaega ja nõustus.

Ka tema oli jõudnud oma elus ristteele. Aimasime, et selline reis paneb selgelt värske suhte proovile, kuid nii saamegi teada, kas sobime kokku. Leidsime mõtlemad, et pole mõtet olla suhtes, mis pingeolukorrale vastu ei pruugi pidada. Elu mastaabis tuleb raskuseid ette niikuinii ja hea on kohe oma sobivus proovile panna.

Miks just Austraalia?

Austraalia osutus reisisihtkohana valituks mitme teguri kokkulangemisel – tuttav inglise keel, hõlpsasti taotletav tööviisa, võrratu vaheldusrikas loodus ja Aasia-lähedane asukoht. Austraalias on ka palgad üsna kõrged, kuid see ei olnud üks peamisi tegureid otsustamisel.

Leidsin oma plaanile palju toetust. Nii mu perekond, sõbrad kui ka tuttavad innustasid takka. Nad olid küll kurvad mu pikema lahkumise üle, kuid mõistsid mu rändamissoovi.

Eriti julgustas mind see, et toetavad olid ka minu vanemad kolleegid. Kui nemad tunnevad, et seesugune seiklemise etapp oleks elus võinud aset leida, küllap hakkaks minagi hiljem kahetsema minematajätmist.

Nii et Austraalia – siit me tuleme! Rändame teisele poole maakera, teadmata, mis meid ees ootab.
Austraalias on küll ees ootamas hulgaliselt teisi eestlasi, kuid kõigi kogemus on omalaadne. Endi ettevalmistamiseks lugesime erinevaid Austraalia-teemalisi blogisid ja noppisime infot ka foorumitest. Väga kasulik on info saamiseks külastada Austraalia Valitsuse kodulehte.

Andsime Internets sisse viisataotlused. Meiesugused alla 30-aastased rändurid saavad taotleda Working Holiday Visa´t, millega võib ühes kohas töötada kuni kuus kuud. Viisa väljastatakse aastaks, kui töötada Austraalias kolm kuud ehk 88 päeva. Valitsuse koduleheküljel loetletud farmitööl saab viisat veel üheks aastaks pikendada. Selle kehtivuse ajal võib pärast Austraaliasse sisenemist riigist lahkuda loetlematul arvul kordi. Välismaal viibitud aja võrra väheneb Austraalias veedetud aeg.

Viisa, piletid, pangakonto - vajalikud ettevalmistused tehtud ja teele!

Viisa taotlemisel tuleb vastata kümnetele küsimustele ning käia kindlaksmääratud kliinikus tasulises kopsuröntgenis. Kliinik ise saadab röntgeni tulemused Austraalia vastavasse saatkonda. Meie saime viisa kätte kaks päeva pärast kopsupildi tegemist, aga aega võib minna tunduvalt kauem.

Pärast viisakinnituse saamist hakkasime lennupileteid otsima. Leidsime õnneks paaripäevase lennupakkujate kodulehekülgede läbikammimise tagajärjel Helsingist Melbourne´i üsna soodsad üheotsapiletid hinnaga 572 eurot. Soodsate lennupiletite ostuks tasub olla paindlik reisi alguskoha osas. Odavamaid pileteid võib leida näiteks Riiast, Helsingist või ka Stockholmist lendu alustades. Kaval on ka kaaluda varianti lennata Taisse, Singapuri või mõnda teise Aasia riiki ning sealt odavlennuga Austraaliasse edasi.

Avasime veel Internetis endile Commonwealth´i pangas kohaliku konto. Muid Austraalias elamiseks vajalikke asjatoimetusi Eestist teha ei saanud. Ametlikele toimingutele järgnesid mitmed koosviibimised perekonna ja sõpradega. Pidasime maha mitmeid lõpuüritusi ja võtsime rõõmuga vastu kõik head soovid.

Mis meid Austraalias ees ootas, sellest juba järgmine kord. Annan vaid väikse pildivihje. Kirjutamiseni!

Grete

autori foto