Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias, 9. osa: enam pole meil tsivilisatsiooni vajagi!


Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias, 9. osa: enam pole meil tsivilisatsiooni vajagi!
Telia koobastes.

Kirjutan iganädalaselt Austraalias seiklemisest. Hetkel töötan austrifarmis, aga raske farmitöö ei takista reisindu. Meil oli siin taas riigipüha, nädalavahetus venis suisa kolmepäevaseks.

Väisasime lähedal asuvat suuremat linna Port Lincoln ja ostsime vajaliku matkavarustuse.

Linn võib meile küll lähim olla, aga lähedal ta nüüd küll ei ole. Sõit Port Lincolni kestis neli ja pool tundi. Austraalias on see tavaline. Vahepeal langesime teel olnud sildi lõksu ja peatusime Telia koobaste vaatamiseks. Koopaid on alati lahe avastada.

Telia koobas. autori foto

Tee peal oli veel palju vaatamisväärsusi, millega oleks tutvuda tahtnud. Aeg seadis aga oma raamid, sest pimedas me sõita ei tahtnud. Põrutame veel niimoodi mõnele kängurule otsa. Lubasime ühel nädalavahetusel neid kohti avastama tulla. Eks näis, kas jõuab.

Seotud lood:

Sõit läks kiirelt, olen vist üüratute vahemaadega juba harjuda jõudnud. Linna jõudes tervitasid meid suured poodide reklaamid ja sildid. Sellist vaatepilti pole kaua aega näinud, meie külakeses on vaid pisike poeke. Nii tore oli näha erinevate kohvikuid ja toidukohti. Maaelanikule täielik luksus.

Peatusime karavanpargis, sest siinmail ei tohi suvalistes kohtades telkida. Meile juhendati telkimisplats kätte. Pärast seda läksime linna avastama. Saime lõpuks pitsat süüa, mille järgi isutas juba pikemat aega.

Linnake ise oli armas, ookeani ääres ja ääristatud elumaju täis ehitatud mäekestega. Seal elab umbes 14 000 inimest ja on väidetavalt “Austraalia mereandide pealinn”. Port Lincoln on tuntud ka hai-sukeldumise poolest. Siin pakutakse atraktsiooni, kus saab puuris sukelduda ja ohtliku valgehaiga tõtt vaadata. Meie seda atraktsiooni ei proovinud.

Muretsesime natuke külma tuule pärast. Ilmateade lubas üle 20 kraadist ilma, aga tol hetkel oli sooja vaid 17 kraadi ringis. Meil polnud veel oma matkavarustust ning seega olime majakaaslaselt laenanud swag´i. Ah et mis see on? See atribuut on midagi telgi ja magamiskoti vahepealselt. Sees on madrats. Põhimõtteliselt magad seal sees olles lageda taeva all, pea kohal väike võrk. Tundus hullusena jaheda ilmaga lageda taeva all magamiskotis magada. Ega mõte sellest tuju heaks ei teinud.

Selles veidras atribuudis magamiseks pakkisin end pikkadesse riietesse, aga tegelikult ei läinudki neid vaja. Üllatavalt mõnus ja soe oli selles telgi ja magamiskoti ristsugutises magada. Kitsas oli küll, sest tegemist oli üheinimese-swag´iga. Magasime nagu kilud karbis, otse tähistaeva all. Romantika missugune.

Laupäev möödus shoppamise tähe all. Port Lincoln on lähim arenenud kaubandusvõrguga linn ja mõistlik oli kogu matkatavaar sealt ära osta. Tulevasel reisil läheb meil seda kraami vaja. Pärast päevakest poes jalataldu kulutades on meil nüüd olemas kogu matkavarustus – saame ka tsivilisatsioonita hakkama. Pidasime vajalikuks osta telgi, madratsi, gaasipriimuse, külmakasti, kummalegi ühe matkatooli ja lauakese. Mingit nipet näpet oli veel. Üldiselt oleme rahul, sest raha läks arvestatust üle poole vähem. Kõige põnevam on, kuidas peab vastu meie 45 eurone telk. Mõtlesime odavpoe K-Marti telgile võimaluse anda. Tõtt öelda pärineb sellest poest enamus meie matkavarustusest.

Õhtul grillisime karavanpargi väliköögis. Mõnus sõbralik melu oli seal, enamus rahvast köögis olid eakad austraallased. Siin on paljudel karavanid, millega unnatakse mööda riiki ringi. Peatutakse karavanparkides. Eriti on selline rändamine levinud pensionäride seas, kel palju vaba aega. Siin on eakad kõrge vanuseni väga kõbusad ja reisihimulised.

Pärast melukat õhtusööki asusime haruldast kuuvarjutust vaatama. Istusime matkatoolidel, taustaks ookeanikohin. Kuu oli tõesti veripunane, kuigi vaatepilti varjutasid vahepeal pilved. See oli väga kaunis! Ma ei olnud varem kuuvarjutust näinudki.

Öö pani aga meie telgi proovile. Sadas vihma ja tuul oli tohutu. Mõtlesin öösel hirmuga, et tuleb autosse kolida. Aga ei, suurest tuulest ja vihmast hoolimata olime oma odavtelgis soojas ja kuivas ning nautisime head und.

Coffin Bay rand. autori foto

Pühapäeval oli õnneks ilm parem. Sõitsime Coffin Bay National Parki matkama. Austraalia rannad on ikka võrratud. Kogu see lainevaht ja veest kõrguvad kaljused saared on nii kaunid, et nende kirjeldamiseks ei jätku sõnu. Lisaks nägime metsas konnates väikest kängurut. Kuidas saab üks loom nii armas olla? Emu jalutas ka meile vastu, aga põgenes kohe põõsasse. Elusloodus üllatab igal sammul. Reisimine on ikka võrratu!