Selgus, et tulemas on riigipüha. See tähendab meilegi, austrifarmi töölistele, vaba reedet. Kavalad austraallased on hobuste võidusõidu peamise võistluspäeva riigipühaks muutnud. Kohalikud isegi nendivad, et see on hea ettekääne vaba päeva saamiseks. Üldse on neil siin üsna palju riigipühi, hulga rohkem kui meie armsal kodumaal.

Kohalikele külla!

Me ei kavatsenud pikka nädalavahetust tuulde lasta, vaid võtsime laupäeva hommikul suuna lähima suurlinna Adelaide´i poole. Sõit sinna kestab kaheksa tundi, nii et jõudsime pärale alles hilisõhtuks. Austraalias pole see vahemaa muidugi märkimistki väärt. Sõidu võtsime ette kolmekesi – mina, Kaspar ja meie majakaaslane Willie.

Adelaide´is peatusime Willie perekonna juures. Meid võtsid lahkesti vastu tema ema, isa ja paar aastat noorem õde. Maja oli väga kena ja asus hubases äärelinnas jõe ääres. Willie isa on politseinik ja ema õpetaja. Siin riigis tähendab see head palka ja kindlat töökohta – kui erasektoris võib ettevõte kolinal pankrotti minna, siis riigipalk on ikka alles. No see riigipalga kindlus on enam vähem igal pool sama. Nende pere elab igatahes riigipalga peal meie mõttes üsna jõukalt. Võimaldada saab suurt maja heas piirkonnas ning mitmeid koguperereise erinevatel mandritel.
Heas vormis kängurud.

Saime tunda ääretut külalislahkust. Pereisa nina tõmbus küll kirtsu, kui ta kuulis mu juristi elukutsest. Küsis kohe, et kas mu spetsialiteet on kriminaalasjad. Vastasin ausalt, et ei ole ja siis ta veidi leebus. Siin Austraalias olen juristina oma elukutse kohta mingitki elavamat reaktsiooni saanud kui näiteks Kaspar. Esimene küsimus on alati, et kas ma tegelen perekonna- ja kriminaalõigusega. Siin pidid juristid üleolevad olema. Mina küll ei usu, et viimane kui üks Austraalia jurist üleolev ja ülbe on, aga selline maine neil vaesekestel on. Pidid elama häärberites ja olema väga rikkad.

Austraalia loomadega tutvumas

Pühapäeval sõitsime Clealand Wildlife´i parki. Tegemist on suhteliselt vabas looduses asuva pargiga, kus elavad kohalikud loomad. Piletikassast sai osta ka loomatoitu, et pargi elanikke sellega kostitada. Nägime lõpuks lähedalt ära erinevad kängurud, kellest mõni võttis ka toitu vastu. Väiksed olid armsad, aga suur Red Kangaroo (eesti keeles punane känguru) ajas oma lihaselisuse ja suurusega küll hirmu nahka. Nägi välja, nagu oleks jõusaalis muskleid pumbanud. Temaga tülli minna ei tahaks.
Koaala asju ajamas.

Koaalat sai isegi katsuda ja temaga pilti teha, seda võimalust me muidugi kasutasime. Klaasi tagant nägime ka suuri madusid. Nüüd teame, milliseid karta. Paljud neist on väga mürgised ja tapavad viieteise minutiga. Pelgalt vaatamine tekitab õõvastust. Ei taha nendega looduses kokku puutuda. Hirmutavate mürgiämblikega tegime ka distantsilt tutvust. Mõelda vaid, et üks jalutuskäik võib siinmail olla täiesti surmav. Rohu sees jalutades tuleb kogu aeg ette vaadata.

Lindudest olid pelikanid meile juba tuttavad, aga teisi nägime esimest korda. Paljud linnud on siin väga kirevad. Pargis sai sellega väga eheda kogemuse. Tegime usinalt pilte ja videosid, olime vahetult enne parki sõitmist lõpuks ära ostnud ka oma kauaihaldatud Go Pro kaamera. Ootasime ostuga siiatulekuni, sest Austraalias on tehnika veidi odavam kui Eestis.

Koosviibimine kohalike moodi

Pühapäeva õhtul korraldas Willie perekond suure mereandide õhtusöögi. Kohal olid mitmed sugulased ja lähimad perekonnasõbrad. Sellised kokkusaamised on neil tavapärased. Saime mekkida Willie isa kuulsaid tšillikrabisid ning muidugi austreid peekoni ja juustu kastmes. Laud oli toidu all lookas. Lisaks olid laual nende tavapäraseid friikartulid, salat, grill-liha jne. Kõrvale jõime kohalikku maitsvat veini.

Minu vastas istus üks õpetajast daam, kellega klappisime kõige paremini ja juttu jätkus kauemaks. Tuvastasin veel ühe positiivse aspekti Eestis, mis Austraalias on palju kehvem. Nemad võivad pikast tasustatavast lapsehoolduspuhkusest vaid und näha, kuue nädala pealt peavad tööle naasma. Seejärel peavad need väiksed imikud aega veetma lastehoius. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas see välja näeb. Igatahes mind huvitab kohalik poliitika ja ühiskonnakorraldus ja veab, et saan nii palju kohalikega suhelda.

Läheme reivima

Esmaspäeval leidis aset kauaoodatud Future Music Festival (eesti k – tulevikumuusika festival). Esinejate valik oli kirju, esindatud olid maailma tuntuimad dj'd, sh Prodigy, Sigma jne. See üritus oligi elektroonilisele muusikale pühendatud. Meeleolu oli ülev ja rahvast tohutult palju. Festivalimelu oli sarnane nagu Eestis taolistel üritustel, eks inimesed pidutsevad igal pool üsna ühtemoodi.

Ilm oli ka nagu tellitult kaunis ja päikseline, kuid mitte liiga kuum. Lõpuks sai pärast tööotsinguid ja -rabamist veidi vabamalt võtta. Milline meeldejääv nädalavahetus! Aitäh, austraallased, selle veidra püha eest.

Selgus, et sellistel avalikel üritustel võib vaid lahjat alkoholi müüa. Siinne alkoholiseadus on range, kammitsemaks kohalike alkoholilembust. Kangemat kraami tarbitakse ohtralt. Kuumal päeval võetakse ikka kosutuseks siidrit või õlut, kohalik vein on väga maitsev ning seda tarbitakse palju. Ega ka kangele alkoholile kätt ette ei panda. Kõrgete aktsiiside tõttu on tänapäeval alkohol kallis ja vaid vein odavam. Õlut ja muud tasub osta kastikaupa, sest üksikult on väga kallis.

Igatahes festival oli väga lahe. Päikese käes veedetud päev ja palju tantsimist väsitasid aga nii ära, et õhtul kukkusime magama. Teisipäeva olime töölt vabaks võtnud, sest oli vaja ka tagasi sõita.

Jõudsime kodusesse Smoky Baysse õhtul. Kodulinnake tervitas meid lummava tähistaevaga. Järgmine päev oli väga kaunis, paadisõidul sillerdas vesi kaunilt vastu ja päike soojendas. Pika nädalavahetusega tekkis täitsa koduigatsus, hea on mõnda aega stabiilne olla ja siin kaunis vaikses linnakeses aega veeta, aga pika reisi planeerimine võtab juba hoogu. Ilmelt oleme teel üle kuu aja, kaua täpselt, veel ei tea.