Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 4: sekeldused autoostu ja kalurikülla sõiduga
Kirjutan iganädalaselt seiklemisest Austraalias. Eelmisel nädalal rõõmustasime töökoha leidmise üle. Täna räägin, kuidas auto ostsime ning kaugele farmi sõitma hakkasime.
Kust ja kuidas osta Austraalias autot?
Oligi aeg Melbourne´iga hüvasti jätta. Meid ootas töökoht austrifarmis, mis asub teises osariigis. Austraalia üüratute vahemaade juures ei ole paraku nii lihtne, et muudkui võtad suuna ja lähed. Sihtkoht asus tuhandete kilomeetrite kaugusel maakohas. Sinnasaamiseks on vaja oma autot.
Internetis leidub autokuulutusi palju, kuid enamasti müüsid meie hinnaklassile sobivaid autosid riigist lahkuvad seljakotirändurid, kes sõidukiga Austraaliale juba tiiru peale teinud. Sõiduriistaga anti küll kaasa matkavarustust, kuid siiski ei tundunud suure läbisõiduga auto nelja tuule poole lahkuva isiku käest ostmine ahvatlev. Pealegi hindas mõni oma sõiduki hinda selgelt üle. Lihtsam ja kiirem on autoturgu külastada.
Auto ostmisel tuleb sõiduk kohalikuks Maanteeametis oma nimele vormistada ning tasuda riigilõiv, mille suurus sõltub auto hinnast. Mida odavam auto, seda väiksem summa tuleb tasuda. Auto enda registreerimise kord erineb osariigiti. Selgus, et Lõuna-Austraalias on see kord lihtsam ja odavam – registreeringut saab uuendada Interneti teel ja pole kohustust teatud aja tagant lasta auto üle vaadata. Otsustasimegi hoopis Adelaide´i sõita ja sealt auto osta.
Reis Adelaide´i - 12 tundi kohaliku "Tunne Austraaliat" bussiga
Seadsime sammud Melbourne´i hiiglaslikku rongijaama ja lunastasime piletid. Sõit algas juba järgmisel päeval, olles meie esimene kogemus kängurumaa tohutute vahemaadega. Ühistransport sõitis väikse ringiga ja reis Adelaide´i kestis kokku tervelt kaksteist tundi!
Kurtsin varem, et Melbourne´is on jahe. Just enne meie lahkumist olid kaks päeva väga kuumad. Peatusime Tintinara külas. Sellist kuumust nagu seal polnud me kumbki varem kogenud. Oli tunne, justkui puhutaks fööniga näkku. Sellise kuumuse eest „päästab“ vaid bussi konditsioneer.
Üks teine koht, kus buss pooletunniseks lõunapausiks peatus, oli samuti huvitav. Seal sadas vihma ja oli väga palav. Mõtlesin, et õhus on mingi tuttav lõhn. Taipasin, et sealne külaõhk meenutas mulle lõhna, mida tunnen Eestis suvel vihmasel päeval kasvuhoonesse minnes.
Lõunapausil pidime osa reisiks kaasa võetud puuvilju, mida ära süüa ei jõudnud, ära viskama. Turistil ei ole lubatud teise osariiki värskeid vilju tuua. Austraalias on toidu üleviimise osas väga karmid reeglid ilmselt taimehaiguste hirmust tingituna.
Avastame Lõuna-Austraalia pealinna
Adelaide´i jõudes sättisime end taas sisse seljakotiränduritele mõeldud hostelis. Kuigi hosteli hinnang oli Hostelworldi saidil hea, osutus see parajaks urkaks. Mis seal ikka, läksime linna peale laupäevaõhtut nautima. Istusime kohalikus pubis ning jälgisime peole minevaid inimesi. Seda küll läbi lahtise ukse, sest siinne alkoholiseadus ei luba teatud kellaajast ka mitte baariõues alkoholi tarbida. Nägime ohtralt neide, kel seljas maksimaalselt liibuv kleit, millel materjali vähem kui nõudepesulapil. Hiljem kuulsime kohalikult, et Adelaide´is ei saa üldse klubidesse, kui pole „dressed up“ (eesti k - üleslöödud).
Järgmisel päeval nautisime urkahosteli ühte eelist ehk võtsime nende tasuta rattad ja sõitsime linnas ringi. Kiivrid olid meil tublisti peas, sest see on siinmail rattaga sõites kohustuslik. Sattusime sõitma mööda üht kaunist loodusest ümbritsetud terviserada, kuni jõudsime randa.
Kui Melbourne´i St Kilda rand meenutas piltidest nähtu põhjal Miami Beach'i, siis Adelaide´i rand oli hoopis kodusem, ümbritsetud väikestest armsatest rannamajadest. Käisin vees tohutute lainete keskel end jahutamas. Taamal paistsid mäed.
Võhikute autoost
Edasine aeg Adelaide´is kulus auto otsimisele. Lõpuks jäid kaalukausile Ford Falcon ja Mitsubishi Magna, mõlemad kohalike poolt roadtripiks (eesti k – autoreis) soovitatavad rahvaautod. Magnaga ei saanud proovisõitu teha enne, kui järgmisel päeval. Otsustasime hommikul platsile naasta.
Hostel oli täis sakslasi, keda kohtab Austraalias üldse palju ja kelle seas on populaarne kohe pärast keskkooli veeta aasta välismaal reisimas. Rõdul einestamas olles hakkas üks Saksa tüdruk meiega rääkima. Selgus, et hostelis üks tüdruk müüb oma autot. Tegemist oli Kia maasturiga. Pakkumine tundus ahvatlev, sest ta oli peatse kojusõidu tõttu nõus seda müüma tunduvalt odavamalt kui turuhind. Auto oli varustatud madratsi jms vajaliku matkavarustusega. Neidis reklaamiski rohkem välja autos olevaid potte-panne, kui rääkis autost enesest. Tegime ta autoga küll proovisõidu, aga käigukast tundus liiga logu.
Järgmisel päeval autoplatsil proovisõitu tehes selgus, et favoriidi Magna summuti pläriseb. See tundus kahtlane ja et meid ootas ees kaheksatunnine sõit Smoky Baysse, ei tahtnud sõidu jooksul seda plärinat kuulata.
Olukord hakkas juba kriitiliseks muutuma. Farmi oli vaja jõuda hiljemalt ülejärgmisel päeval. Meil aga pole veel autotki. Ükski pakutav variant ei tundu päris õige. Ostsime pika kaalumise peale teisel autoplatsil müüdava Ford Falconi.
Ega see ei olnud lihtne otsus. Vale autovaliku korral võivad ees oodata tohutud paranduskulud või keset reisi teele jäämine. Arutasime valikuid nii- ja naapidi läbi. Õnneks olime üksmeelel. Sellise suure ostu tegemine kaugel maal kütab paratamatult pinget üles, iseäranis, kui ostuks on aega vaid mõni päev.
Ruttasime uut plekist sõpra enda nimele registreerima. Kohalik ARK oligi väga lähedal. Alguses heidutas pikk järjekord, kuid saime auto juba tunni pärast registreeritud ja sõit Smoky Baysse võis alata. Jälgisime aknast kaunist maastikku ja peatusime paaris maakohas väikeseks jalasirutuseks. Mõni koht oli täitsa kõrbestunud punase liiva ja lämmatava kuiva kuumusega.
Smoky Bay, siit me tuleme!
Kaheksatunnine sõit läks üsna kiiresti. Reisile lisas vürtsi autokonditsioneer, mis algul keeldus töötamast. Aknast tulev 40-kraadine õhk ei teinud olukorda kergemaks. Kui ma olin juba kuumarabanduse äärel, otsustas konditsioneer näidata, et ta ikka töötab.
Osa sõitu läbisime pimedas. Jälgisime hoolikalt teed, sest iga hetk võib mõni suitsiidne känguru põõsastest teele hüpata. Õnnetusi ei olnud, kuid üks känguru hüppas äkitselt teele küll.
Jõudsime Smoky Baysse hilisõhtul. Sõitsime mööda inimtühja ja kottpimedat külakest, kuni lõpuks õige maja üles leidsime. Oli hirmutav olla kuskil täiesti võõras kohas, kus suunda näitavad ainult tähed ning pimeduses lippavad ringi hiired.
Õnneks olid me majanaabrid - kaks noormeest - meid ära oodanud. Nad näitasid toa kätte. Algul tundus kogu maja urgas, aga järgmisel päeval selgus, et see on lihtsalt käest ära lastud. Toanaabrite hobide hulka ei kuulu nimelt koristamine. Tegime ärkamisjärgselt tube puhtamaks ja läksime lõunaks austrifarmi oma uue ülemusega kohtuma.
Kas töö oli meile jõukohane ja kohalikud võtsid meid hästi vastu? Seda saate teada juba järgmisel nädalal!
