Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 33: Paras hipilinn Byron Bay


Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 33: Paras hipilinn Byron Bay
Byron BayWikimedia commons

Jõuame Idarannikul aina allapoole. Alles olime troopilises Queenslandis, aga nüüd jõuame juba Sydneyle aina lähemale. Olles Surfiparadiisi kaunite randadega tutvunud, peatusime Byron Bay linnakeses, mis on tuntud Austraalia idapoolseimas punktis asuva majaka pärast.

See oli üks kaunemaid hooneid, mida ma Austraalias näinud olen. Valge vanaaegne majakas kõrgus kaljul, kust avanes vaade raevukatele lainetele. Jalutasime seal ümbruses ringi ning nautisime hingematvaid vaateid ooekanile. Praegu olevat vaalade rändeaeg ka ja jälle nägime neid kauguses sulpsamas. Kes küll vaalavaatluse eest maksta tahab, kui puhta tasuta saab?

Tegelikult olevat Byron Bay paras hipilinn. Hetkel pole suvi ehk festivalide hooaeg ja õhk oli hoopis vihma-, mitte rõõmutaimelõhnaline. Nii et seda õiget hipilikku olustikku me kogeda ei saanud. Linnake oli armas ja väike küll, aga mingit erilist arhitektuuri peale eelmainitud majaka ei leidunud. Austraalia värk, et enamus ehitisi on väga uued. Pilvisest ilmast hoolimata sõime rannas esplanaadil heeringasalatit ja olime niisama rahul. Muide, hindamatu oli ühe austraallase nägu, kui ma hommikul karavanpargis seda kala hakkisin. Uuris ja puuris imestunult eemal, et mis haisvat ollust ma lõigun. Heeringat müüakse siin suuremates toidupoodides küll, kuid ilmselt pole see väga levinud toit.

Byron Bay majakas
Seotud lood:

Heeringaseikluste järel põrutasime Coffs Harbouri linnakesse. Vihmapilved muudkui meil jonnakalt järel. Ei jäänud meil muud üle, kui motellis toake võtta. Booking.com kaudu saime päris soodsa pakkumise täitsa viisakale toale. Oli küll väike teine, kuid puhas ja hubane. Enamasti võtavad seljakotirändurid toakese spetsiaalsetesse „päkkerhostelitesse“. Seal tuleb aga alati maksta iga inimese eest eraldi ja nii võib sellises hostelis öö hind kaheses toas olla sama, mis odavamas hotellis või motellis. Me kumbki ei taha nelja- või enamate voodikohtadega ühistubades magada. Eks see maitse asi ole. Mõned räägivad, et just nii kambakesi ööbides saab õige rändurielu tunde kätte. Aga mis magamisse puutub, siis me eelistame ikka oma toa (või telgi) privaatsust.

Õhtul tahtsime kesklinna jalutada. Poole kõndimise pealt hakkas tohutu vihm ja tormine tuul. Üritasime kehva ilma trotsides edasi minna, kuid jäime lõpuks kaotajaks. Austraalia tormid pole naljaasi ning me ei teadnud, kui hulluks ilm minna võib. Ei tahaks õues olla, kui puud ja postid lendavad. Nii et kõmpisime motelli tagasi. Olime sinna jõudes läbimärjad, kuid üritasime mitte lasta endi tujusid rikkuda. Lõpuks pääsesime sooja autosse ning sõitsime kesklinna. Seal käis kehvast ilmsast hoolimata isegi melu. Otsustasime siiski toitu kaasa osta ja oma toas süüa. Nii astusimegi sisse ühte Vietnami restorani, mille uksel oli suur silt toidu kaasatellimise võimalikkusest. Kui me aga sisse istusime, osutus söögikoht keskmisest viisakamaks. Pole vist vaja mainidagi, et niimoodi pikalt rännates oleme me pigem vabaajariietes. Restoranis istusid aga üsna viisakalt rõivastatud seltskonnad. Mis seal ikka, tellisime toitu ja istusime tugitoolidesse seda ootama. Tegelikult on siin restoranides tihtilugu nii, et kaunilt lille löödud kohapeal einestavate inimeste sekka satub mõni dressides isik, kes tuli lihtsalt toitu koju kaasa ostma. Nii et ju kohalike jaoks on see tavaline.

Õhtu lõpetasime telekat vaadates ning Vietnami kevadrulle ja nuudleid vitsutades. Vihm trummeldas katusele terve öö, kuid kui kõht on täis ning toas soe, on see pigem uinutav. Järgmine kord kirjutan, mida me järgmisel päeval Coffs Harbouris nägime ja tegime. Kui paljud on hülgelt musi saanud? Mina igatahes olen. Sellest kõigest järgmisel nädalal!