Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 3: uus väljakutse - kas leiame töö vähem kui nädalaga?

 (2)
Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 3: uus väljakutse - kas leiame töö vähem kui nädalaga?
Lõuna-Austraalia punane liiv.

Jätkan oma iganädalast reisilugu kallimaga Austraalias seiklemisest. Eelmisel nädalal kirjutasin, kuidas me Austraaliasse saabusime ja mis olid esimesed muljed. Sel nädalal saate teada, kas meie tööotsingud õnnestusid!

Keerulised dilemmad

Olime Melbourne´is viibinud juba kuus päeva. Austraaliasse saabumisest alates olime tööd otsinud. Elamiseks jätkus sääste vaid kuuks ajaks. Raha kadus käest drastilise kiirusega, palju oli raskeid dilemmasid. Hostelis elamine on kallis, ca 210 dollarit nädal, seega oleks mõistlik endale toakene üürida. Samas tuleb üürimise korral välja käia suurem summa tagatiseks ja osa ka üüri ettemaksuks. Sinna alla oleks läinud kõik meie säästud.

Kui kuskile farmi tööle minna, on meil vaja autot. Enamus farme asuvad bussiühenduseta kohtades ning isegi toidupoed on mitmekümne kilomeetri kaugusel. Nii et ehk tasuks endale rahatagavara eest hoopis sõiduriist soetada... Mida teha? Kõige olulisem on aga ikkagi kaugel maal kuidagi raha teenima hakata.

Kust leida tööd?

Reisi viiendal päeval otsustasime linnast lahkuda. Tundsime end maaelust äralõigatuna ning töö leidmine tundus võimatu. Maapiirkondades leidub spetsiaalseid tööhosteleid, mis farmitööd vahendavad, otsustasime proovida neid. Samuti soovitatakse farmidesse kohapeale minna ning tööd küsida. Sihtkoht tasub valida hooaja järgi.
Seotud lood:

Austraalia Valitsuse kodulehelt leiab piirkondade kaupa infot, mis kuul teatud viljad valmivad. Näiteks mangohooajal on farmeritel paar kuud vaja palju töökäsi. Kui mangod korjatud, tuleb töölistel lahkuda.

Otsisime Internetist välja külad, kuhu saaksime Melbourne´ist bussiga sõita ja mille lähistel on palju farme. Helistasime suuremad farmid läbi, kuid kõikjal olid töökohad juba täidetud. Olukord tundus lootusetu ja meel kippus kurvaks minema.

Nipid edukateks tööotsinguteks Austraalias

Avastasime, et tööportaali veebileht peab kogu aeg avatud olema, et esimesena kuulutuse peale helistada ja end abiliseks pakkuda. Muidu võib pakkumine juba viie minutiga läinud olla. Resümee peab olema väga korralikult kirjutatud. Kui otsitakse motiveeritud töötajat, siis meie reklaamisime endid kui eriti kõrgelt motiveerituid. Üldse tuleb siin töö saamiseks end tohutult kiita. CV tuleb isikupärastada vastavalt töökuulutusele. Näiteks kui otsiti majapidamisse lapsehoidjat ja maalrit, kirjutasime spetsiifiliselt lahti oma senise kogemuse ses vallas.

Üldsõnalised CV-d ei lähe Austraalias hästi kaubaks, oma oskuste suhtes tuleb olla täpne. Samuti tuleb ise kogu aeg aktiivne olla, helistada ja end meelde tuletada. Eestlasliku tagasihoidlikkuse peab lihtsalt alla neelama.

Kas võpsikus õunakorjamine on me ainus võimalus ellu jääda?

Selgus, et Melbourne'st ligi kahe tunni sõidu kaugusel Sheppartoni piirkonnas oli õunte hooaeg kõrgseisus. Helistasime tööhostelisse, kus lubati hostelielanikule kohe tööd. Kuid hostelis elamine oleks kalliks läinud. Otsustasime pigem ise sinna linnakesse majutuse otsida ja kohalikud farmid töö saamise eesmärgil läbi käia.

Siis ilmus ühtäkki kuulutus Gumtree portaali: otsiti õunakorjajaid. Saatsime kähku SMS'i ja saimegi kokkuleppele, mille ristisime siiski orjafarmiks töötamiseks. Palka maksti kastipõhiselt ehk tegemist oli tükitööga. Majutus oleks maksma läinud 210 dollarit nädalas. Meie arvutuste kohaselt oleksime pidanud tohutult tööd rassima, et omadega natukenegi plussi jääda. Mis seal ikka, kuskilt tuleb alustada ja vähemalt saame sealt mingi rahavoo. Pidimegi õunafarmi sõitma juba järgmisel päeval.

Farmitöö peavõit käes

Olime Internetis varem kandideerinud ka austrifarmi tööle. See oleks olnud ideaalne just raha kogumiseks – tunnipalk 21 dollarit, majutus 50 dollarit nädalas. Kandideerimine ei piirdunud vaid CV saatmisega, me ka helistasime farmiomanikule ning üritasime end meeldejäävaks teha. Meetod toimis, farmiomanik helistas meile järgmisel päeval tagasi ning viis telefoni teel läbi tööintervjuu hulga küsimustega. Ja ta lubaski otsuse juba järgmiseks päevaks langetada.

Et mu kallimal - Kasparil oli austrifarmeriga eriti hea klapp olnud, helistas ta härrale enda initsiatiivi näitamiseks õhtul veel. Ega see meeldiv polnud, tundsime end pealetükkivana. Saime härralt taas positiivse noodi.

Lootusrikkalt, ent meelestatuna õunakorjamisele asusime õhtusele jalutuskäigule. Olime päev otsa toas istunud ja energiat oli liiga palju üle. Oleme juba harjunud igapäevase D-vitamiini doosiga ja oli tunda, et värsket õhkugi on vaja, kuigi päike oli juba suhteliselt loojas.

Vahepeal vastas veel üks farmer meie tööpakkumisele, ent seal oli palk ikka väga madal – 350 dollarit nädalas. Tõsi küll, majutus ja bensiin olid tasuta. Seal kohas oleks mina lapsi hoidnud ja Kaspar maja renoveerinud. Õuna-orjapõlvega teenib siiski veidi rohkem.

Läksime magama ja nentisime, et järgmisel päeval algab õunte korjamine. Mina nägin veel öösel unes, kuidas meilt taheti passe ära võtta ja kuidas me pidime oma nobeduselt tuntud asiaatidega võidu õunu kokku korjama. Mürgiseid mutukaid ja usse kubisevas võpsikus väikse raha eest õunu korjata ei tundunud ahvatlev.

Juba teist hommikut äratas meid austrifarmer, seekord SMS-iga. Saimegi tööd, sest jätsime parima mulje. Juhuu!

Seljatasime konkursis prantsuse, itaalia, inglise ja rootsi paarikese. Igatahes nüüd saame igava sisemaa asemel töötada põneva paadi peal kindla ja hea tunnipalgaga. Orjapõli lakkugu panni! Hommikuti asume paadiga austrijahile, õhtul tagasi. Meil on farmis oma tuba. Farm ise asub küll suhteliselt pärapõrgus, mis ongi mõnes mõttes hea – töötamise ajal plaanime kulutada maksimaalselt vähe, et pärast teenitud raha eest palju reisida. Milline õnn ja rõõm! Meie nädal aega kestnud tööotsingud olid läbi saanud!

Koheselt hakkas kummitama uus mure – kust osta auto ja kuidas Melbourne´ist 12 tunni sõidu kaugusele kalurikülasse jõuda?

Sellest, kas ja kuidas me kohale jõudsime, kirjutan juba järgmine kord. Vihjeks pilt me teekonnast.

Pelikan. autori foto