Olles lasknud end Great Barrier Reef'i võludest üllatada, asusime rahvusparke avastama. Kõigepealt külastasime Conway rahvusparki. Natuke matkamist ikka kah niisama nautlemise juurde. Ronisime usinalt mäest üles, kuni meid tervitasid paradiisivaated – türkiissinine vesi, liiv, kaljud ja mäed. Turnisime ka kaljudel. Seda vägevat emotsiooni, mis sellistel matkadel tekib, on raske sõnadega seletada. Seistes kaljul, kuulates alt kostvat lainemüha ning nähes ümbritsevaid mägesid mõistan, kui võimas on loodus. Üldse, mere või ookeani äärde minnes tekib minusse alati seletamatu rahu. Ilmselt sellest, et tunnen looduse võimsust. See on tohutu jõud ning selle reeglid on kindlad. Merekohinat kuuldes tunnen, kui väike olen mina siin maailmas ning kui väiksed on minu probleemid maailma mastaabis. See on äärmiselt rahustav ja aitab enda elu vaadata kõrvalseisja pilguga.

Rannast eemale matkates annavad linnud valjuhäälse kontserdi. Sellist sädistamist Eestis juba ei kuule. Eriti lärmakad on kakaduud, kuid ega Kookaburradki. See väike lind suudab teha heli, mida kuuleb kaugele. Taas veetsime imelise päeva looduse keskel, nautides Austraalia ilu. Loodusega on neil vedanud, kuid nad ka prioritiseerivad selle hoidmist.

Pärast matka kasutasime karavanpargi pesumaja, kokkasime ja nautlesime niisama. Seal karavanpargis oli hästi kena basseiniala, nagu troopiline laguun. Paljud pered lähevadki karavanparkidesse pikemalt puhkama, elades karavanis. Neid liigub siin palju, kordi rohkem kui Euroopas.

Cape Hillsborough

Neljapäeval asusime Mackay poole teele. Käisime Cape Hillsborough rahvuspargis. Seal pidavat känguruid ja vallabisid rannas nägema. Me kahjuks neid seal ei tabanud, uudistasime üht vallabid hoopis metsas ja matkasime veidi. Hästi ilus rand oli - suured lained, huvitavad kivilahmakad ja ümbritsevad mäed.

Reedel sõitsime Bundabergi, läbides 620 km. Siin pole see vahemaa sugugi märkimisväärne. Bundaber on väike linnake idarannikul. Siin kandis on palju suhkrurookasvatusi ning linn ise on tuntud tänu Bundabergi rummile. Siinkandis on palju korstnaid, kust tuli imelikku paksu suitsu. Selgus, et tegemist on suhkruroo töötlemisest tekkiva suitsuga.

Järgneval päeval otsustasime üle kaeda, et kuidas seda Austraalia põhilist Bundabergi rummikest villitakse kah. Võtsime tuuri, kus giid viis meid läbi erinevate tootmisruumide. Rummi tehakse molassist, mis on suhkrutöötlemise kõrvalsaadus. Et piirkonnas on palju suhrurookasvandusi, saigi see tehas alguse vajadusest molassi ära kasutada.

Molass lõhnas veidralt magusalt ja maitses täiesti kohutavalt. Andsin enamus oma osa Kasparile, ehkki teised tuuriosalised paistsid ka selle kraami vähemalt söödavaks tunnistavat. Mina mõtlesin vaid, et kuidas selle jubeda maitse suust ära saaks.

Tuur oli mõnus ülevaatlik. Saime näha, kus hoitakse molassi, kus rummi algainet hoitakse ning taustteadmisi joogi villimise kohta. Ühes ruumis oli ehitatud justkui „tünn“, kus sai ise sees olla ja astuda klaasil, mille all voolas villitav rumm. See oli päris vahva. Pilti kahjuks teha ei saanud, sest pruulikotta minnes konfiskeeriti meilt kõik patareidega asjad. Kui see vabrik sädemekese alla saaks, siis plahvataks kõik tootmishooned ja natuke Bundabergi. Õnneks midagi ei juhtunud.

Tuuri lõpus anti toodangut maitsta ka. Kaspar valis ühe rahvusvahelisel võistlusel skoorinud joogi ja mina vanillimekiga rummi. Minu oma oli hea, kokakoolaga muidugi veel parem. Teise maitsena proovisime rummi ja ingveriõlu (olemuselt ikkagi limonaad, nagu meil kali) segu. Oli ka superhea. Ingveriõlu on üldse väga hüva märjuke, iseäranis Bundabergi (Bundy) toodang.

Niimoodi rummiselt lõpetan tänaseks. Järgmine kord kirjutan meie uutest seiklustest, ikka Austraalia Idarannikul. Kirjutamiseni!