Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 24: Tööotsingu emotsioonide mägiraudtee


Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 24: Tööotsingu emotsioonide mägiraudtee
DarwinWikimedia

Oleme pea nädala elanud Darwinis. Üritan leida tööd, kogumaks veidi raha ja raas reisile asuda. Teisel pool maakera tuleb enesetõestamist alustada täiesti primaarsel tasandil. Eestis võisin ju end asjapulgana tunda, aga kuidas on lood mujal?

Olen interneti teel kandideerinud lugematul arvul kohtadesse erinevatele ametipostidele – retseptsionist, administraator, müügiesindaja jne. Karm tõde on, et minu kui välismaalase CV jäetakse enamikul juhtudel lihtsalt tähelepanuta. Mis siis, et nendes ametites mul töökogemust on. Jah, mitte kõige värskemat kogemust, aga siiski. Esimesse Austraalia ametisse on ilmselt kõige raskem saada, sest pole veel ühtki kohalikku referentsi ja kohalikku kogemust.
Olen oma resümeed tuuninud nii-ja naapidi. Olen guugeldanud nippe, kuidas tööd saada. Oma motivatsioonikirja kohandanud vastavalt internetis pakutavatele eksemplaridele.

Tavapärane soovitus on luua kontakt. Otsene kontakt, mitte kandideerida internetis ja loota parimat. See kontakti loomine ongi kõige keerulisem. See tähendab enda pidevat meeldetuletamist, eestlase mõttes suisa nahaalset käitumist. Eks ma olen seda ka teha üritanud, näiteks kuulutusel olevale numbrile lisaks CV saatmisele ka helistanud.

Seotud lood:

Ega mu olukord lootusetu pole. Minu kogemust mööda teooria, praktika, suure tahtejõu ja energilise lähenemise korral ei saada täielik ebaõnn, vaid see on edu retsept igas vallas.
Jah, suured poeketid ei võta mind isegi mitte tavateenindajaks. Võin oma CV nende poekesse jätta, aga selle edastavad nad kuskile kontorisse ja seal lükatakse see kohaliku töökogemuse puudumise tõttu kõrvale. Nemad minuga otse ei kohtu ja seega ei saa ma neile ka mingil muljet jätta – et mul on inglise keel hästi suus, suhtlen enesekindlalt ja olen naeratav, esindusliku välimusega ja positiivne. Mina võtaks sellise inimese poodi tööle igatahes.

Neljapäeval käisin ühes suveniiripoes, kus sain otse omanikuga rääkida. Ta tegi minuga väikse tööintervjuu ja lubas reedel helistada. Kui kõnet ei tulnud, jalutasin esmapäeval kohale. Lõpuks leidsin ikka poe üles.

Onkel tegi parasjagu nädalagraafikut ja sättis mind kolmapäevaks, reedeks ja laupäevaks tööle. 12 h nädalas ei ole alguseks paha. Saab mingigi kogemuse CV-sse. Olen natuke elevil ka, sest see valdkond on mulle siiski uus. Seal saab vähemalt suhelda ehk inglise keelt parandada. Pealegi müüakse seal poe igast põnevat nipet-näpet asju. Mul on plaan hästi tubli ja tragi olla, ehk siis saab järgmiseks nädalaks rohkem tunde.

Muidugi kandideerin selle kõrvalt igasugustele muudele ametipostidele ka. Üritaks kuskile kontorisse saada või üldse tööle, kus on arenemis- ja ehk ka edutamisruumi. Mul on erinevate ametite jaoks isegi erinevad resümeed ja motivatsioonikirjad tehtud. Kavatsen ka hotellidest läbi jalutada ja oma värskelt valminud retseptionisti resümee sinna jätta. Enne tuleb muidugi kuidagi manageri jutule saada. Lihtsalt vastuvõtus istuvate isikutega pole mõtet tööteemadel rääkida.

Ma tean, et tööotsinguil saab pidevat kuulda eitavat vastust või internetis kandideerimise puhul tunda ignoeerimist. Paratamatult viib see muidu rõõmsat ja lootusrikast tuju alla. Nii võibki end leida nagu mõni filmikangelane kuskilt linateosest istumas pingil ja nukralt möödaruttavaid inimesi vaadates, kel kõigil oma eesmärk minna.

Siin tuleb end ka kõige algelisemal tasandil tõestada. Minu suur viga oli olukorda Eesti eluga võrrelda. Et kuidas nii, Eestis küll mul polnud probleemi isegi gümnaasiumiõpilasena poetööle saada. Aga vot siin on alguses raske. See ongi eneseavastamine – kas ma suudan ka siin (hea) töökoha saada? Eestis käis kõik nagu nööri mööda – kool, praktika, töökoht. Ma pole elus isegi ühel õigel tööintervjuul käinud! Siin olen ma nagu vette visatud ja pean õppima (uuesti) ujuma, seda enam et mu haridus siin suurt ei loe. Oleks mul rahvusvaheliselt ühtne haridus, näiteks meditsiinis, siis võiks lood hoopis teised olla.

Vahepeal oleks minus justkui sisemine laps, kes tahab jonnida. Et miks ma pean seda küll läbi tegema? Eestis oleks ju palju lihtsam, lähed erialasele tööle ja ongi kõik jälle hästi. Raske on ju, ei taha ukselt uksele käia tööd otsimas ja inimesi tüütamas. Lasen siis sellel sisemisel titel jonnida, tunnistan endale, et praegu on madalseis ja kurb on olla. Olen aastatega õppinud, et emotsioonidega ei tasu võidelda. Vahel tulebki endale tunnistada, et mul on praegu raske ja see on okei. Siis jahtuvad keevad emotsioonid vaat et kiiremini maha, kui end koheselt lohutama ja motiveerima hakates. Lasen madalseisul olla ja siis juba mõnekümne minuti pärast hakkab enesekindlus ja tahe tagasi tulema. Tuleb meelde, mis on mu oskused. Tuleb meelde, et tööturul ei tohiks mõelda mallis „oh nii tahaks tööd, ehk keegi annab mulle midagi, loodan et ma koormaks pole“ vaid stiilis „mul on palju oskusi ja ma tahan neid maailmaga jagada“, „ma olen ettevõttele heaks lisaväärtuseks“, „ma suudan saavutada parimaid tulemusi ja hetkel pean tõestama, et ma olen parim valik, nad lihtsalt pole minuga veel tutvunud ja ma üritan leida viisi, kuidas ennast neile kuuldavaks teha“. Kõik on ju kinni mõtlemises. Mille poole püüdled, seda saad!

Taevas Austraalia kohal ei ole alati pilvitu.