Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 22: Olid vaid kohvrid, avastamissoov ja meie ise lennujaamas


Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 22: Olid vaid kohvrid, avastamissoov ja meie ise lennujaamas
Semporana küla Borneo saarel MalaisiasWikimedia commons

Labuani saarelt tulles ei olnud meil visiooni, kuhu edasi minna. Oli vaid soov ilusaid kohti näha. Otsustasime lennata teisele poole Sabah osariiki. Aasias on siselennud üsna soodsad, kuni 100 dollarit, nii et aja säästmise mõttes on mõistlik lennukiga reisida. Kõigepealt sõitsime saarelt 3,5 h praamiga tagasi mandrile ja siis leidsime end juba lennujaamast.

Sihtkohta jõudes polnud meil isegi majutust broneeritud. Olid vaid kohvrid, avastamissoov ja meie ise hilisõhtul lennujaamas. Meil vedas, saime soodsa hinnaga taksoga Tawaust 180 km kaugusel asuvasse Semporna linna. Kõik sujus, saime toa puhtasse ja lihtsasse päkkerhostelisse.

Semporna on segu kalurikülast ja sukeldumismekast. Küla täisehitamine ei takista laienemist – majad ehitatakse vee peale ja teed asendab puust laudis. See külake oli taas veidi räpasem. Palju leidus asiaatidest turiste. Eurooplaste – peamiselt sakslaste – hordid jäid meist maha teisele Malaisia osale. Borneo ei ole (veel) Euroopa turistide seas niivõrd populaarne. Turistidehordide asemel on siin rohkem puutumatut loodust ning ehedat kohalikku elu.

Seotud lood:

Kaart: Wikipedia

Järgmise päeva pärastlõunal liitusime jõetuuri grupiga, kus kaasturistideks olid asiaadid. Tee jõeni viis läbi külakese. Seal leidus taas palju „jalgade otsa“ ehitatud maju, oli nii suuremaid värvituid maju kui äärmiselt lihtsaid puuhütikesi. Kõikjal oli näha palju lapsi. Euroopa ohutusreeglitega harjunutena olime üsna imestunud, kui nägime, kuidas jalgadega puumaja all lõket tehti. Ja meie veel imestame, miks nii palju prügi tänavatele ja vette visatakse. Prügikäitlus on ilmselgelt juba kõrgem tase. Aga mis siin imestada, lihtsas külakeses meile, eurooplastele, tavalisena tunduv info eriti levivat ei paista.

Paadikruiisi vaated olid väga kaunid. Sõitsime kolmel jõel, otsides silmadega kaldaäärsetelt puudelt nokkahve, kes olevat üsna ujedad. Paari siiski nägime. Need ahvid elavadki vaid Borneos.

Kotkaid oli õpetatud inimeste visatud toitu püüdma, sinilind siristas ja teised linnud lendasid suures parves üle paadi. Õhtusööki pakuti ka – maitsvat grillitud kala ja riisi. Kohalikud memmed tagusid trummi ja noor naine tantsis meile. Tema riietus ja tants olid islamist väga kaugel, ju see mingi ürgsemat sorti Malaisia kultuurietendus oli. Terve õhtusöögi aja piirasid meid ahvid, valmis toitu varastama. Mõned neist olid üsna nahaalsed ning inimese lähedus ei paistnud neid üldse heidutavat. Nad on küll armsad vaadata, kuid tegelikult tasub nende lähedal ettevaatlik olla. Nad on välkkiired pätsajad.

Sõitsime õhtupimeduses läbi metsa ja külakese. Pimedus niivõrd võõras kohas on veidi hirmutav. Kuid tunne on hea. Iga reisil oldud päev on olnud meeldejääv ja täis emotsioone. Viibime justkui teises maailmas, kus miski pole Eesti moodi. Isegi Austraalia moodi mitte.

Järgmisel päeval istusime juba hommikul paadile. Pool tundi sõitu kaunite mägivaadetega erinevatele saartele ja jõudsimegi oma sihtkohta – Pulau Mabul saarele. Meil oli seal juba esimeseks päevaks sukeldumine kokku lepitud, mille aega muudkui edasi lükati. Küll see sukeldumisõpetajar sõi, küll magas. Lõpuks saime sukeldumas käidud. Mul oli see esimene kord, mis jääb suure tõenäosusega viimaseks. Snorgeldamine meeldib mulle rohkem. Teistele meeldis küll. Minu jaoks oli tohutu suureks katsumuseks paadilt selg ees vettehüppamine. Ära tegin! Aga enam küll seda teha ei taha. Või kui, siis kunagi kaugemas tulevikus.

Kui Perhentiani saar oli puhas turistiaktsioon, siis seal oli täitsa ehe külaelu. Kõikjal saare sisemuses olid „jalgadel hütid“, leidus ka väikseid poode. Ja lapsi, kui palju lapsi seal oli! Terve küla oli kui lasteaed. Nad kõik nägid toidetud välja, aga elustiil oli küll kohalikel kaunikesti lihtne. End ja lapsi pesti vaadis, pesu käsitsi. Prügi visati üsna eranditult merre. Hütt koosneski ühest-kahest toakesest, mida siis kümne või kes-teab mitmepealine pere jagas. Ühel perel vist alla viie lapse polnudki. Kuulu järgi elavad mitmed pered ka paadis. Kohalikud elatuvad kalandusest.

Sealsed elanikud. hüüdsid meile muudkui „haloo“ ja „heloo“. Lapsed mängisid omaette kambakestes. Mõned olid kooliriided seljas, aga kahtlaselt palju leidus keset päist päeva kooliealisi lapsi niisama kuskil tegutsemas. Igatahes oli seal saarekesel nii kool, surnuaed kui ka politseijaoskond. Saare ise jalutas risti-rästi läbi nii umbes 20 minutiga.

Meenusid romaanid, mis kirjutatud 18-19 sajandi Eesti või mõne muu Eroopa riigi elustki. Oleks nagu ajamasinaga minevikus käinud, niivõrd lihtne ja Lääne mõttes vaene elu oli see.

Täiskasvanud kas sõitsid paadiga või ..istusid niisama. Mõned tukkusid ka. Nad nagu ootaks midagi. Aga mida? Helgemat elu? Nendel on lihtne elu hütis, aga aega niisama olla ja puulehekest vahtida. Lääne inimene on nende mõistes väga rikas oma sisustatud kodu, rikkaliku toiduvaliku ja riiete-jalanõudega. Lääne inimene muudkui töötab, haub tulevikuplaane. Lääne inimese lapsed ei mängi naljalt niisama õues. Nemad viiakse juba titana beebikooli, siis eelkooli ja selle kõrvalt veel mitmesse huviringi. Lääne inimesel on aastas vaid mõned nädalad puhkust ja ka siis unustatakse tihti enda olemist lihtsalt nautida.

Võiks leiduda mingi kuldne kesktee nende kahe elustiili vahel. Eks Lõunamaal mängib rolli ka kliima – sellisel saarel ei peagi ellujäämiseks muud tegema, kui kala püüdma või puu alt kookost võtma. Kui oled sündinud eraldatud saarel, kus kõik niimoodi lihtsalt ja stressivabalt elavad, ei saa ju ka selle elustiili peale pahandada. Nad lihtsalt ei oskagi ja ehk ka ei taha teisiti. Kõik lapsed elavad plastmassleludeta ja ei oskagi neid endale soovida. Kuigi jalutasime seal saarel veedetud nelja päeva jooksul mitmeid kordi, hämmastas kontrast iga kord. Astud kaks sammu ja oled räpase hüti vahelt imekaunis lilledega kaunistatud kuurordis.

Me võtsime endale toa ühte tagasihoidlikumasse külalistemajja küla keskel, kuhu sai mööda laudteed jalutades. Mõned laudteed olid katkised ja kohati pidi edasiminekuks turnima ja hüppama, kuid meie majutuskohani viis veidi viisakam tee. Tagasihoidliku summa eest pakuti meile ka süüa, suisa neli korda päevas. Toidud olid väga maitsvad.

Aeg saarel lendas linnutiivul, kuid jättis mäletusi terve pagasi jagu. Oleme näinud Malaisiat kogu oma eheduses ja ilus.