Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 2: kuidas vähem kui kuuga Melbourne´is tööd leida?

 (3)
Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 2: kuidas vähem kui kuuga Melbourne´is tööd leida?
St Kilda rand.autori foto

Kirjutan iganädalaselt sellest, kuidas elu Austraalias mind muutis. Alustasime oma reisi Melbourne´i kaunil, kuid külmal teisipäeval. Veider ja nukker oli lähedastega nii pikaks ajaks hüvasti jätta.

Üllatavalt vabastav oli kodumaalt lahkuda vaid ühe seljakotitäie maise varaga.

Meie lennureis algas Helsingist. Koos vahepeatustega Amsterdamis ja Hong Kongis kestis sõit Vantaast Melbourne´i 29 ja pool tundi.
Lennuettevõtja Cathay Pacific üllatas meeldivalt. Teenindus oli hea, istmete ees olevatest ekraanides oli piisavalt lai meelelahutuslik valik ning toit oli nagu lennukitoit ikka - söödav, aga mitte nauditav. Kes tahab lennukis veedetud aega napsitamisega surnuks lüüa, sai seda tasuta teha.

Melbourne´i lennujaamas veetsime üle tunni. Meid ootas ees turvakontroll turvakontrolli järel, seltsiliseks pikad järjekorrad. Lõpuks veenduti, et meil pole kaasas nakatunud puuvilju ega Ebola viirust. Olime selleks ajaks juba üle ööpäeva üleval olnud, tehes vahepeal vaid neljatunnise uinaku lennukis. Melbourne´i ajavahe Eestiga on tervelt üheksa tundi. Olime rännanud ajas päeva võrra ette.

Seotud lood:

Esimese peatuse tegime seljakotirändurite hostelis Melbourne´i kesklinnas. Eutingimused on sellistes hostelites küllalt askeetlikud. Roosiõisi voodil pole enne sissekolimist. Meile said osaks lihtne tuba, jagatav vannituba dušiboksidega, suur ühisköök ja multikultuurne seltskond hingelt vabade noortega. Olime õnnelikud ja nautisime kogu melu hoolimata sellest, et meil polnud veel töö- ega elukohtagi. Seljakotiränduri elu ongi spontaanne ja ilmselt just see tekitaski niivõrd vabastava tunde. Saame elada vaid iseendile ja päev korraga.

Esimene päev Austraalias kulus ametlikele toimingutele. Ostsime telefonikaardid ning tundsime end jälle tsiviliseerituna, kui ühendusime mobiilsesse internetivõrku. Kaks suurimat siinset telefonioperaatorit on Telstra ja Optus. Valisime Telstra, sest kuulu järgi pakub see ettevõte head levi ka maakohtades. Taotlesime ka TFN numbri, milleta Austraalias töötada ei tohi. Selleks täitsime Maksuameti esinduse arvutites taotlused.

Vaatamisväärsustega tutvumas kuni punaste ninade saamiseni

Seejärel suundusime linna avastama. Victoria osariigi pealinn Melbourne on oma 3,9 miljoni elanikuga Austraalia üks suuremaid linnu. Linn on ehitatud Yarra jõe suudmele. Melbourne on väga lahe ja ilus linn. Justnimelt lahe - väga urbanistlik, aga samas hubane ja piisava rohelisusega. Seal on väga kauneid parke, mille poolest linn ongi väga tuntud. Igal võimalikul hetkel jalutasime ringi ja nautisime suurlinna elu. Intensiivne päike kinkis meile juba esimesel päeval punased ninad. Ilm oli tuuline ja oodatud suveilmast jahedam, olin isegi veidi pettunud. Ma ei olnud ju sooje riideid õieti kaasa pakkinudki.

Kuninganna Victoria monument. autori foto

Kauneim ja uhkeim park on Queen Victoria Gardens. Nautisime meiegi pargiaedade võrratut silmailu. Meile said osaks kirevad lilled, kõikemattev rohelus ja tehisoaas. Kes vantsimisest väsinud, saab seal jalgu puhata kaunites aasiapärastes aiamajakestes.

St Kilda rand on Melbourne´i üks suuremaid. Kohalikud räägivad, et päikseloojangu ajal võib seal isegi pingviine kohata. Jalutasime ookeani ääres ja nautisime melu. Lõpuks nägin ka ookeani ära! Lained olid tohutud.

Tänaval mängis muusika ja rannaalal oli palju inimesi. Rannaäärsel tänaval oli silmatorkavalt esindatud homoseksuaalne ja transvestiitide kogukond.

Melbourne´i tänavakunst. autori foto

Melbourne on tuntud ka tänavakunsti poolest, kesklinnas leidub mitu tänavat, mis on täis joonistatud ehedat grafitit, mille taustal poseerimine on turistide seas populaarne. Modernsete kõrghoonete kõrval leidus Melbourne´is rohkelt inglispärase arhitektuuriga kirikuid ja kellatorne. Mõni hoone tundus üks-ühele sarnane Londonis nähtule.

Pärast pikki jalutusretki kosutasime end Aasia toiduga. See oli parim valik nii rahakotile kui ka maitsemeeltele. Aasia toidu lette leidus austraaliapäraste kiirtoidukohtadega kõrvuti kesklinnas üsna palju.

Uudistasime ka kuulsat Victoria turgu. See oli aga üllatavalt sarnane Keskturuga. Ühel õhtul peeti seal night marketit. Mängis elav muusika, rahvast oli palju ning putkades pakuti erinevate maade toite argentiina grillist taani pannkookideni välja. India toidu letist võetud vürtsikas kitsekarri maitses ka hästi. Selline üritus tõstis minu silmis Melbourne´i aktsiaid veelgi.

Inimesed on siin väga sõbralikud. Tekib soe tunne, kui kaarti uurivaid turiste kõnetatakse ja pakutakse orienteerumisel abi. Võib-olla tüdineme sellest pidevast suhtlemisest, aga praegu on küll tore. Avastasime naljaga pooleks, et isegi koerad on omavahel sõbralikud ja jooksevad koos ringi, mitte ei kakle ega urise üksteise peale.

Tööotsingud - aega oli vähem kui kuu

Niisama puhkamiseks me endale siiski asu ei andnud. Kõigepealt kavatsesime töötades võimalikult palju raha koguda, et siis mööda Austraaliat ringi reisida. Asusime Austraalia suurima kuulutusteportaali Gumtree kaudu tööd otsima. Käigupealt uuendasime ja täiendasime oma CV-sid. Siin tööle saamiseks peab olema väga aktiivne. Vaid CV saatmisest ei piisa. Kuulutuse peale tasub helistada ja end meeldejäävaks teha. Algul oli austraallaste omapärase aktsendi tõttu veidi keeruline nendega telefoni teel rääkida, kuid sellega harjub kiiresti.

Otsustasime esimese hooga kohe teise aasta viisa jaoks vajalikud farmipäevad ära teha, nii et rihime praegu farmitööd. Kuna soovime töötada ühes farmis, siis reklaamime endid tööturul kui paketti. Mitmesse kohta otsitaksegi korraga kahte inimest.

Esimesed päevad Austraalias möödusidki tööotsingute tõttu üsna emotsionaalselt ja ärevil olles. Meie kaasavõetud rahast oleks küll jagunud kuuks ajaks, kuid siiski soovisime võimalikult ruttu tööle saada. Pealegi oli kõik nii uus. Natuke raske oli uskuda, et nüüd on siis see Austraalia aeg käes, tuleb asuda tööle täiesti võõras keskkonnas, inglise keeles rääkides ja ilmselt meile tundmatul ametialal. Polegi kohta, mida siin omaks koduks nimetada.

Ookeanist kaile sattunud meritäht. autori foto

Siiski on tuju sellest kõigest hoolimata endiselt ülev. Melbourne´i aegsed päevad jäid kõik väga eredalt meelde, küllap emotsioonide rohkuse pärast. Just emotsioonide ja mälestuste ootuses ma Austraaliasse tulingi, kuid pikaajaline töötu ei ole ka meeldiv olla. Otsingud ja ärevad momendid jätkusid, pannes proovile iseenda ja ka meie suhte.