Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 17: Kõrvalepõige Kuala Lumpurisse
Kirjutan iganädalaselt enda ja kallima seiklustest Austraalias ja mujal. Põikasime vahelduseks Aasiasse. Tulge tutvuma Malaisia pealinna Kuala Lumpuriga!
Saabusime Kuala Lumpurisse laupäeva hilisõhtul. Lennujaam oli linnast suisa 40 km kaugusel, nii et pidime pikalt taksoga sõitma. Alati ei pruugi soodsam lennupilet tähendada ka tegelikku säästu, iseäranis Aasia niigi odavate siselendude puhul. Oleks linnasiseses lennujaamas maandunud, poleks olnud tarvidust pikalt taksoga sõita.
Meieh Hostel asus Hiinalinnas. Meid võttis vastu äärmiselt sõbralik meesadministraator, kes meie check-in'i juba ootas. Toavõti antud, jätkas ta leti taga põrandal oma palverituaali. Jõudsime Malaisiasse ramadaani ajal, mil palvekorrad eriti sagedased.
Hostel oli täitsa korralik ja puhas. Veebisait Hostelword on suureks abiks soodsate ja korralike ööbimiskohtade leidmiseks.
Pärast kosutavat und asusime linna avastama. Hommikul olid kõhud päris tühjad. Hostel pakkus küll hommikusööki, kuid moosisaia me siiski täisväärtuslikuks toidukorraks ei pea. Miks peakski, kui hosteli lähedal on suur valik põnevaid ja soodsate hindadega toidukohti. Tänavatel käis vilgas elu, inimesed sagisid siia-sinna. Pääsenud arvukate riiete, päikseprillide ja muu säärase kraami lettide vahelt toiduturule, võttis silme eest kirjuks. Mida valida? Tuli proovida katse-eksitus meetodit, sest roogade nimetused olid täiesti tundmatud.
Hiinalinnas nuudlid söödud, läksime linnuaeda. Jalutasime seal ringi ja imetlesime linde. Neid oli igasugustes värvides ja suurustes, lendasid seal aias vabalt ringi ja ei kartnud üldse inimesi. Külastuse tipphetk saabus papagoide aias. Seal sai osta piima, mida neile joota. Kasutasin kohe võimalust ja lükkasin anuma ühele papagoile noka ette. Kaspar astus ka ligi. Miskipärast andis pargi töötaja meile toitmiseks veel ka seemneid, misjärel omandasime lindude hulgas tohutu populaarsuse. Kummalegi tuli üks papagoi isegi õlale! Kasparil oli käed-jalad tööd täis ümbritsevate lindude toitmisega nii peost kui ka topsist. Seisis teine seal nagu Lumivalguke, linnud ümber. Minu õlalt ei kavatsenud papagoi üldse lahkuda, isegi pärast toidu otsalõppemist. Jalutasin siis aias ringi, papagoi õlal. Lõpuks pidime aga ikka sellelt alalt lahkuma, aga ei saa ju papagoid ka parima tahtmise juures kaasa võtta. Kaspar pidi ta lahkumise ergutamiseks linnu jalga katsuma, mispeale too solvunult kaugele ja kõrgele lendas.
Aias jalutas ringi kukk ja kires kuke moodi. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult ei olnud see mingi kukk, vaid täieõiguslik džunglilind oma liiginimega - nii väitis teabesilt. Ei tasu ikka midagi eeldada.
Linnuaia lõpus oli palju ahve, kohe perekondade kaupa. Nemad elasid oma ahvielu ja mõtlesid oma ahvimõtteid. Meie jälgisime neid. Nad ronisid, hüppasid veesilma kõhukat, sõid puuvilja ja tegid muid omi toimetusi. Üks väike ahv sai oma emalt meie nähes karistuseks vastu kukalt isegi. Poolkarvutu tittahv rippus oma ema küljes ja oli hästi armas. Mina oleks sinna ahvielu seadusi jälgima jäänudki, aga lõpuks tuleb ju edasi liikuda.
Liikusime kultuuri poole. Külastasime islami kunsti muuseumit. Retk sinna oli täitsa väärt ajainvesteering. Muuseumis oli esindatud pea kõik - arhitektuur, riided, nõud, pildid, ehted jne. Minu jaoks oli uueks faktiks, et nemad ei maaligi. Vähemalt vanasti ei maalinud. Neil olid hoopis kalligraafid, kes peenelt elu-olu kajastasid. Ilusad pildid olid, kuid väga realistlikud. Ei mingit abstraktset kunsti. Sajanditevandused nõude- ja plaatidemustrid meenutasid tänapäeva disainmustreid. Mõni muster oli selline, et paneks mõne rea selliseid plaate omagi kujutlevasse vannituppa.
Pärast kultuurinautimist külastasime Central Market'it (eesti k - Keskturg), kus proovisin reisisoovitustes kiidetud Laksa Masalat. Oli teine natuke liiga vürtsikas, söömine ei tohiks ikka kõrvetavalt valus olla. Muidu ei olegi toidud eriti vürtsikad olnud. Pealegi saab ju alati öelda, et vürtsikat ei taha. Vürtsikad või mitte, maitseelamusi oleme saanud küll ja veel. Aasias reisimine on kõigele lisaks äärmiselt maitsev kogemus. Muide, Malaisial polegi n.ö „oma kööki“, vaid esindatud on peamiselt India, Tai ja Hiina toit. Toidud olid üldiselt suurepärased. Põnevaid maitseid sai proovitud rohkem mitmete aastate jooksul kokku.
Tänavad on Kuala Lumpuris hoopis teistsugused kui Singapuris. Lärmakust, mustust, rahvamasse ning müügilette on rohkem. Kerjuseid on palju. Õhtupimeduses hiilivad ringi kondised kassid. Kui seljakotiga linnas ringi kõndida, pakutakse küll hotelli, küll bussi. Aga inimesed on sõbralikud, naeratavad ja pakuvad abi (kui nad just meile midagi müüa ei taha).
Eks ka siin ole inimesi igasuguseid, nagu igal pool. Enamus naisi kannavad pearätti, kuid riided on neil tänapäevased. Näiteks kantakse ka teksapükse ja kirevaid mustreid. Tualetis klõpsutasid teismelised moslemitüdrukud näiteks selfisid, kirjud pearätid peas. Pärast siirdusid burgereid ja friikartuleid sööma.
Indialased söövad ka siin kätega ja maalivad endale otsaette täppe. India templeid satub ka teele ette, nägime vilksamisi näiteks India pulma. Elu on siin kirev. Liiklus näib kohati ülimalt kaootiline, aga ometi peitub selles mingi süsteem.
Teisel linnareisi päeval muukisime pärast imemaitsvate India pannkookide roti'de söömist endi jaoks lahti Kuala Lumpuri metroosüsteemi, et sõita Batu koobaste juurde. Seal ei ole rongiliiklus nii selge ja täpne kui Singapuris. Rongides olid eraldi naistevagunid, kuid soovi korral võib sõita ka segavagunis. Rongis olid sildid, mis keelasid kohatu käitumise mehe ja naise vahel, illustreerimaks hoiatust suudleva mehe ja naise pildiga. Samuti on rongis keelatud duriani söömine. Durian on Singapuris, Malaisias ja ilmselt ka mujal Kagu-Aasias levinud vili, mis haiseb väga intensiivselt. Maitselt on ta kummaline, veidi ülehautatud magusa sibula järelmaitsega.
Lõpuks jõudsime kuulsate kõrgete Batu koobaste juurde, kuhu on rajatud hindude tempel. Koobastesse viis maailmatuma kõrge trepp. Tegemist on indialaste jaoks väga püha kohaga ja naised peavad kaetud olema. Kandsin spetsiaalselt oma igaks juhuks Aasiasse kaasavõetud õhukesest riidest pikki pükse. Ei pea vist mainimagi, kui palav ja umbne neis oli? Vabatahtlikult küll pikki riideid selga panna ei taha, aga kohalikud kannavad neid kuumast ja lämbest kliimast hoolimata küll.
Sissepääs koobastesse oli tasuta, aga turistimassidelt kasu lõigata üritatakse ikka. Isegi koobastes oli müügilette, rääkimata neid ümbritsevatest aladest. Miskipärast müüdi seal ka mänguasju. Turiste tuleb koorida igal viisil, seda teavad isegi ahvid. Ka nemad olid platsis ja nillisid neid, kes olid ühest letist ahvitoitu ostnud. Meil oli, nagu ikka, kaasas näksiks puuvilju. Ohverdasime ahvide meeleheaks ühe ploomi. Nii kui Kaspar selle välja võttis, olid paar ahvi juba platsis. Hammustasime ampse ja andsime neid ümbritsevatele ahvidele. Suured ei lubanud väikseid ahvikesi ligi, aga mõnele pisikesele saime ka ikka ampsu anda. Miskipärast on loomade toitmine elamus omaette. Vast sellepärast, et siis on nad nii lähedal. Kaspar tegi isegi ühe ahviga selfi. Vahepeal ahv naeratas, paljastades oma kõik hambaread. Kahjuks see hetk pildile ei jäänud, aga mällu küll.
Koopad olid uhked ja kõrged. Seal oli veider segu looduse vägevusest ja inimkäe sekkumisest. Koopasse oli veetud vesi, elekter ja ehitatud palvealtareid. Prügi vedeles seal ka. See oli veidra auraga koht, veidi hirmuäratav ja samas nii rahulik.
Sättisime pimeda ajaks ka Petrona kaksiktornide külastuse. Me sinna sisseminekuks piletit ei lunastanud, vaid piirdusime eemalt vaatamisega. See on lummav hoone, kui helendab pimeduses kogu oma kõrguses. Tornid asusid kesklinnas, mis nägi välja nagu tänapäeva linnasüda ikka – kõrghooned, puhas ümbrus ja äriilmega inimesed. Petrona kaubanduskeskus oli nagu näiteks Viru keskus, ei midagi uut. Südalinnas ei saa ikka kohalikku biiti kätte, selleks peab kaugemale minema. Koduteel sõime ühes India restoranis. Proovisin tuntud Nasi Lemak'it. Vot see on küll hea roog, parajalt vürtsine!
Järgmisel nädalal saate teada, kuidas sõitsime kitsukeste mägiteede kiuste Cameron Highlands'e kaema ning milline näeb välja malaisialaste maaelu. Kirjutamiseni!
