Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 13: Kõrbelinna vaikelu

 (1)
Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 13: Kõrbelinna vaikelu
Känguru Kesk-AustraaliasGrete Stelmak

Lõpuks tsivilisatsioon! Olles päevi näinud vaid tühermaad ning kuiva loodust, viibime nüüd Alice Springsis. Linna asub kesk tühjust, igast ilmakaarest on lähima teise linnani vaja sõita üle tuhande kilomeetri. Siin elab veidi üle 28 tuhande inimese.

Linna jõudsime pärast keskpäeva, nii et esimeseks mureks oli ööbimiskoha leidmine. Sõitsime veidi ringi, kuni leidsime soodsaima variandi. Endine spordiväljak oli karavanpargiks ümber tehtud. Taamal elasid aedades hoopis hobused.

Telk üles seatud, läksime koheselt linna avastama. Autod, poed, inimestehulgad ja erinevad toitlustusasutused olid äärmiselt meeldivaks vahelduseks. Pärast õhtusööki pisikeses pubis oligi aeg tagasi ööbimiskohta minna. Siin me nüüd oleme, tundmatus linnas, tuhandete kilomeetrite kaugusel reisi alguspunktist. Veel nii palju seiklusi on ees, mõtlesin enne uinumist. Niimoodi, vaba graafiku ja kindla saabumistähtajata on hoopis teine tunne reisida. Meil pole kindlat kodu, kuhu minna ega ülemust, kes meid kindlaks kuupäevaks ootab. Kõik on lahtine.

Alice Springs on kena linn. Seda ümbritsevad mäed. Palju on rohelust, suuresti tänu vihmutitele, mis õhtupoolikuil lakkamatult pritsivad. Ka vaatamisväärsuseid jätkub siin mitmepäevaseks uudistamiseks.

Järgmisel päeval käisime ühes kuulsaimas neist, Desert Park-is (eesti k- Kõrgepark) kõrbelooduse hingeeluga tutvumas. See on justkui segu botaanika- ja loomaaiast. Lisavürtsi pakkus iga natukese aja tagant algav tasuta tuur giidiga.

Seotud lood:

Jõudsime ka väikses amfiteatris peetavale linnuetendusele. Kohalikke linde oli treenitud end tutvustama, demostreerima jahivõtteid jne. Etendust juhtis mees, kes lindudega ilmselt ammusest ajast tuttav oli. Mõni lind lasi ennast päris kaua oodata. Näiteks kutsus härra kohale üht kakulist. Ei viitsinud teine kuidagi tulla, kuigi olevat sama päeva varasematel etendustel uljalt esinenud. Lõpuks saadi ta ikka kohale ning lõpuks demostreeris lind isegi oma jahivõtteid.

Poleks arvanudki, et täitsa harilikke kõrbelinde on võimalik niimoodi dresseerida. Seal pargis jäin mina muidugi kauaks ka kängurusid vaatama. Mul ikka ei saa neist küll, niivõrd armsakesed on nad. Uudishimulikud ka, vaatavad oma väikse näokesega vastu, endal nina peas värisemas.

Jõudsime linnas viibitud aja jooksul külastada veel botaanikaaeda ja ronida mäe otsas asuvatele vaateplatsidele. Botaanikaaed ei pakkunud suurt vaimustust, kõrbetaimed pole tuntud just suure lopsakuse poolest. Vaateplatsidel avanes see-eest kena vaade linnale eri ilmakaartest, taamal paistmas tühjus ja kõrb.

Alice Springsis tõrkus natuke ka auto. Leidis selleks õnneks õige aja, kuniks me veel linnas olime. Viisime ta mehaaniku juurde ja 100 taala eest teda õlitati ning lapiti torusse tekkinud pragu kinni. Kui mehaanik teda üle vaatas, hoidsime hinge kinni. Olime ju poolel teel Darwinisse ning sõiduki hädad võivad kalliks maksma minna. Seekord joppas. Tahtsime veel ka tunnustatud Lapinta rajale mägimatkale minna, aga sinna viis kruusatee ja me ei tahtnud oma kaheveolist autot proovile panna. Oleks veel inimtühjas kohas kinni jäänud, kui isegi mobiililevi pole. Veidi kahju oli, aga mis seal ikka.

Alice Springsis saime veel tunda jahedaid öid ja hommikuid. Päeval oli soe, aga öösel langes temperatuuripügal kohati isegi alla kümne kraadi. Tänaseks on jaheduseaistinguist saanud vaid kauge mälestus. Öösel pole enam tekki vajagi. Siin troopikas on ööpäevaringselt niivõrd soe, et plätude ja lühikeste riietega on koguaeg paras olla. Või noh, päeval tahaks riietuda küll nii napilt, kui vähegi võimalik. Siis on palav. Mida rohkem Darwini poole, seda kuumemaks kliima muutub. Järgmisel nädalal kirjutangi troopikasse jõudmisest.