Jalutuskäik Põhja-Prantsusmaal - neile, kes ei pane pahaks külma tuuleiili

 (5)
Jalutuskäik Põhja-Prantsusmaal - neile, kes ei pane pahaks külma tuuleiili
Foto: SIIRI MERILA-HUBBARD

Eurostar, 20. sajandi lõpu insenerimõtte suursaavutus, lahkub Londoni südamest, St. Pancreas’e jaamast, minutilise täpsusega. Juba poole tunni pärast sukeldub rong La Manche’i alla ja 25 minutit hiljem oleme taas päevavalguses. Vaguniaknast vilksatavad mööda tasase Põhja-Prantsusmaa põllud, aasad ja külad. Veel pool tundi ja Eurostar saabub Lille’i.

Lille on Prantsusmaa suuruselt neljas linn, temast on eespool Pariis, Marseille ja Lyon.

Olen jõudnud riigi kõige põhjapoolsemasse departmengu, Nord Pas de Calais. See jaguneb kaheks: Nord (Põhi) ja Pas de Calais. Põhjaosa jaguneb omakorda kolmeks – Flandria, Hainaut ja Cambrai piiskopkond. Lille on kogu departemangu administrative keskus.
Piirkond ei ole eriti populaarne ja turistlik – arvatakse, et siin on külm.

Enamasti kihutatakse kiiresti riigi põhjapoolsetest departemangudest läbi Keskja Lõuna-Prantsusmaale otsima paremat ilma ja Vahemere randasid. Kes aga ei pane pahaks külma tuuleiili, sellele on siin avastamist palju. Ja Lille‘i ümbruses on terve kobar linnakesi, mis on kõik lähemat külastamist väärt, mida soodustab suurepärane kohalik raudtee süsteem.

Ilusa nimega linn – Lille

6. mail 1994 avas tollane Prantsusmaa president Mitterand Lille moodsa Eurostari raudteejaama Lille Europe, kust väljuvad rahvusvahelised ja kiirrongid (Eurostar ja TGV). Suundun jaamaesisele platsile ja olen hingetus klaasmajade rägastikus, otse minu ees on Euralille, lõputuna näiv tohutu suur ärija ostukeskus. Jalutan paarsada meetrit ja jõuan teise raudteejaama, Lille Flandres.

Lille Flanders on linna vana tuiksoon, olles ühendanud Lille’ i Prantsusmaa ja teiste Euroopa suuremate linnadega raudtee rajamisest saadik. Praegu lahkuvad siit kohalikud rongid (SNCF). Läbi klaasmajade leian tee kesklinnast välja, ületan linnaserva läbiva kiirtee ja jõuan kodusena tunduvasse agulirajooni, kus asub minu tagasihoidlik hotell.

No nii, kuigi olen sellel päeval juba piisavalt uut avastanud ja seigelnud, on minus veel paariks tunniks energiat. Poetan seljakoti hotellitoa nurka ja jalutan tagasi Lille’ i südamesse.

Munakivisillutisega Suur väljak. Foto: SIIRI MERILA-HUBBARD

On jahe maikuu alguse õhtu, uitan tühjenevatel kesklinna tänavatel ja imetlen erinevates stiilides ehitusi. Lille ja kogu piirkond on olnud erinevate Euroopa kultuuride ristteel. Linnapildis on eristatavad erinevad arhitektuuristiilid ja selgelt on märgatavad pehmete pastelsete toonidega flaami ja burgundia mõjud. Minu ees, otse linnasüdames, Charles de Gaulle’i väljaku ääres, on fantastiline 17. sajandi keskel ehitatud Lille börsihoone. Erinevalt teistest ehitistest on selles hoones tunda Hispaania mõju.

Praegu nii kompaktsena näiv maja mahutas endas enam kui kolm ja pool sajandit tagasi 24 kauplust. Kuna linn oli õitsval järjel, siis pärast börsihoone valmimist 1653. aastal müüdi-renditi kohe välja kõik äripinnad. Pole midagi uut päikese all – maja alumisel korrusel, võlvide all, peetakse praegu raamatulaata ja väljastpoolt vaadatuna hakkavad silma teise korruse kallite luksuspoodide vaateaknad. Otse börsihoone taga asub ooperimaja – astun sisse ja saan teada, et etendatake “Carmenit“.

Madalmaade mõju on ilmne: Lille’il on ka ametlik hollandikeelne nimi – Rijsel. Kuigi Lille’i on mainitud esmakordselt kirjalikes allikates 11. sajandi keskel, loetakse linna legendaarseks asutajaks prints Lyderic’ut aastal 640. Algselt tähendab linna nimi (L‘Isle - pr. k.) saart. Praegust linna läbivale Deûle jõe saarele ehitas Lyderic kindluse, sellest ka nimi – kindlus saarel. Tollane kindlus oli ümbritsetud soodest ja rabadest, kuid sajandite jooksul tekkis, arenes ja kasvas kaubandus ning Deûle jõele tekkis sadam. Keskajal saidki jõgi ja sadam Lille tuiksoonteks.

Linna kasvades muutus tema struktuur ja sadam kaotas oma tähtsuse. 18.-19. sajandil sai Lille tuntuks söekaevanduste, puuvillatööstuse ja ärikeskusena. Lille’ i kui Prantsusmaa tööstuslikku südant on võrreldud Inglismaa keskmaakondade ja sealse industriaalse Birminghamiga. Departemang elas üle majandusliku languse 1970ndatel aastatel.

Lille’i moderne linnaosa. Foto: SIIRI MERILA-HUBBARD

Piirkond on Prantsusmaa kõige tihedamini asustatud – Lille’s ja selle ümbruses elab 7% Prantsusmaa elanikkonnast, umbes 4 miljonit inimest. Lille’ i kuulsamad pojad on teadlane Louis Pasteur ning kindral ja vastupanuliikumise juht, riigi president Charles De Gaulle.

On päikeseloojang, termomeeter näitab vaid tagasihoidlikku kaheksat soojakraadi ja sean sammud Rihouri väljaku metroojaama poole. Lille metrood loetakse Euroopa moodsaimaks. 1983. aastal avatud VAL süsteem - vehicule automatique leger - oli esimene sellelaadne maailmas. Ilma juhita metroorongid ilmuvad jaama sujuvalt ja hääletult iga paari minuti järel. Lille’i metrool on kaks liini, 60 jaama ja pikkust 45 kilomeetrit ja kogu departemangu transpodisüsteemi loetake Prantsusmaa modernsemaks. Ega midagi – poetan minagi oma mündid (1.30 eurot) automaati, masin sülitab mulle kollase pileti. Pistan pileti kompostrisse ja sukeldun eskalaatoriga sügavusse. Ja seal see ongi – ilma juhita metroorong sahiseb vaikselt klaasist barjääri taha, avanevad nii barjäär kui ka vaguniuksed ja palun, astu sisse, võta istet, lõdvestu… Kui ei jõuagi rongile, siis pikalt pole vaja oodata - juba paari minuti pärast sahiseb kohale järgmine.

Flaami kunst

On uus päev ja taas matkan Lille’i agulist kesklinna.

Reisieelse kodutööna olen erinevatest allikatest teada saanud, et Lille’i peetakse Pariisi järel flaami kunstiga tutvumise parimaks kohaks. Kaunite Kunstide Muuseumi imposantne hoone asub kesklinnas, Vabariigi väljaku ääres.

Muuseum pole liiga suur, kuid parasjagu haaratav ja hariv, just õige koht, kus veeta vihmane ja põhjamaiselt jahe ennelõuna. 17. sajandi flaami kunst sai inspirasiooni nii katoliiklusest, protestantismist kui refromatsiooniliikumisest. See oli ka aeg, mil kaubanduse kaudu levisid Põhja-Prantsusmaale (Flandriasse), Põhja-Itaalia ja Hollandi kunsti mõjud.

Flaami kunstnike piltidel põimub religioon fantaasiaga. Sagedasteks teemadeks on piiblistseenid ja kujuteldavad, ebarealistlikud veidrad loomad ja inimkehad. Pisut realistlikuma pildi loovad rahulikud ja romantilised maastikud, vaikelud ja stseenid igapäevasest elust.

Muuseumi seintelt leian lisaks tuntud Rubensile, Hieronymus Boschile ja Van Van Eyck’le palju kohalikke kunstnikke. Kuigi suudan meenutada vaid kahte nime (Jan Mandijn ja Jacob Joardens), tunnen, et olen saanud sel päeval palju targemaks. Muuseumi tagumistes saalides on juba tuttavad pantsuse impressionistid ja Rodini skulptuurid, lisaks mitmed ajutised näitused. Alumiselt korruselt leian keraamika ekspositsiooni.

Kuid Lille pole ainuke flaami kunstiga kohtumise paik: järgmisel päeval leian ennast linnakesest nimega Valenciennes ja keskhommikul pärast turgutavat espressot avastan sealse Kaunite Kunstide Muuseumi – seda just hetkel, mil langevad esimesed vihmapiisad. Valencienne’ i on teinud tuntuks kaks linnakesest pärit kohalikku kunstnikku – maalikunstnik Watteau ja skulptor Carpeaux.

Rubensi ja flaami žanrimaalijate poolt mõjutatud Jean Antoine Watteau (1684–1721) arendas uue suuna, mis on tuntud kui fete galante: fantaasiaküllasele tagaplaanile on asetatud elegantselt riietatud noored inimesed. Watteau maalis ka tollast kõrtsi- ja sõjaväeolustikku, tegi teatridekoratsioone.

Michelangelo ja teiste Itaalia klassikute poolt mõjutatud skulptor ja maalija Jean Baptiste Carpeaux (1827 - 1875) järgis barokkstiili, kuid samas eiras klassikuid maalides ja igapäevaelustseene ja valis modellideks lihtsaid inimesi tänavalt.

Olen muuseumi ainuke külastaja, jalutan läbi tühjade saalide ja lahkudes saan teada, et Valencienne lähedalt on pärit keegi, keda teavad küll kõik kunstihuvilised – impressionistkubist Henri Matisse (1869–1954). Tema muuseum jääb seekord nägemata, sest sinna jõudmiseks olevat vaja 25 minutit autoga sõita.

Arras Kasutan agaralt kohalikku raudteed ja ühel hommikul, pärast kohvi ja sarvesaia juba tuttavas Lille’ i kesklinna kohvipoes (Pattiseries), olen taas Lille Flander’s jaamas. Ostan pileti Arras’esse ja samas müüakse mulle 7-eurone kaart, mis kehtib terve aasta ja annab 50% hinnasoodustust nii mulle kui kaaslasele departemangu raudteedel.

Arras on turistidele tuntud oma kahe majesteetliku munakivisillutisega väljaku poolest. Keskajal oli Arras olulisem kui Lille. Linna peamine tuluallikas oli kangakudumine ja riidekaubandus. Võim linnas kuulus tosinale raehärrale. Sajandite jooksul on Arras kuulunud erinevate hertsogite ja rivaalitsevate minikuningriikide mõjuvõimu alla.

Läheneb lõunatund ja seal ta ongi – Place de Héros – Kangelaste väljak, mis on ümbritsetud flaami stiilis kõrgetest 16.–17. sajandi kaupmeeste majadest ja praegu on otse loomulikult pea igal neist võlvide all kohvik või restoran, suveniiripood, pagariäri...

Väljaku lõunaservas on Arras’e raekoja 75-meetrise kellatorniga. Astun sisse avastan, et minu jalgade all on ajalugu – linnahallis asuvast turismikontorist viib trepp maa-alustesse käikudesse, kus I maailmasõja lõpul varjasid ennast 24000 briti sõdurit, kes parajal hetkel äkkrünnakuga haarasid saksa armee. 18. sajandil elas samades käikudes ülerahvastuse tingimustes 800 inimest… Kangelaste väljaku nurga taga on teine, veelgi suurem, kuid rahulikumana tunduv peaaegu inimtühi Grand Place – Suur Väljak.

Aeg tormab, puhkan jalga, uurin linna kaarti ja haukan teatriesisel väljakul pargipingil pagaripoest kiiruga haaratud imehead juustukooki. Sean sammud St. Vaast katedraali poole. Mu teele jääb maja, kus elas paar aastat filosoof ja mõtleja Robespierre.

St. Vaast katedraal on massiivne ehitis, ainuüksi selle ümber jalutamiseks kulub oma veerand tundi! Ka siin asub Kaunite Kunstide Muuseum, kuid seal peidus olevad flaami kunsti aarded jäävad nägemata, sest katedraal on tellingutes ja käimas on ulatuslikud restaureerimistööd. Tundub küll, et tööde lõpetamiseks kuluvad ülejäänud aastad sellest sajandist – nii meeletult suur on see linna omaaegsest jõukusest tunnistust andev keskaegane pühakoda.

Minu jalutuskäik Prantsusmaa põhjapoolsemas departemangus jõuab tasapisi lõpule ja viimasel õhtul kogen nukrusega, et ei jõudnud pooltki, mis oli plaanis, ja vaid suurenes minu soov siia tagasi tulla.

(Reisimaailm 4/2010)

Vaata ka Reisijuhi Prantsusmaa teemalehte.