Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 8. lugu ehk ära alahinda puhkepauside olulisust

 (2)
Jalgsi Lissabonist Santiagosse, 8. lugu ehk ära alahinda puhkepauside olulisust
Santiago pole enam kaugel, vaid 345 km minna.autori foto

Teekonda Alvorgest alustasin ootamisega bussipeatuses. Olin eelmine päev söögikohas, töötas üks naisterahvas, kes inglise keelt rääkis, teada saanud, et hommikul kella 7 ja 9 ajal läheb buss nii Rabaçali kui ka Condeixa-a-Nova´sse. Jalad valutasid juba hullusti.

Viimane nimetatud koht on pea poolel teel Coimbra suunas ja oma valutavate ning villis jalgade huvides otsustasin, et lähen bussiga pisut kaugemale. Coimbra lähedal tuleb jälle mitmeid mägesid vallutada ning ehk saan vahelduseks pisut mõistlikumal ajal ka kohale.

Lisaks tegid mu jalad ikka tõsiselt muret. Eile albergues ööbinud vanem proua Norrast, kes aastaid juba mööda ilma ringi kõnnib, tundis tõsist muret, et kas mul pahkluud ikka muidu nähtaval on. Sest sel hetkel nägid mu jalad välja nagu pakud...

Hommikul sain veel tasuta teed juua (albergue ja söögikoha omanik Vitor oli selles osas väga lahke). Eile saabudes pakkus omanik lahkelt teed ja kui ma sellest algul keeldusin, siis lisas kohe, et pole muret, see on palveränduritele tasuta. Eriti neile, kes vihmaga saabuvad. Ja sain ka bussi oodata. Ootasin lausa nii kaua, et hakkasin pisut muretsema. Aga lõpuks, kell 9.30 buss siiski saabus ja pilet maksis kõigest 2,65 eurot. Selle raha eest vähendasin jalavaeva mitme tunni võrra.

Kuigi Condeixa-a-Nova ei ole otseselt Camino teel, siis sai sealt kenasti mööda suuremat sõiduteed kõndides umbes tunni ajaga linnakesse nimega Cernache.

Seotud lood:

Hakkasin enne juba oma elu ja tervise pärast muretsema, sest kõndida sain vaid nii umbes 30 cm laiusel ribal ja iga vastutulev rekka andis hirmuäratavalt signaali. Kuigi tegu ei olnud kiirteega (seda küsisin Condeixa-a-Nova´s isegi ühest hotellist, et täiesti kindel olla), olid sõidukite kiirused suured ja sel teel ilmselt eriti tihti jalakäijaid ei kohatud, palveränduritest rääkimata.

Ohkasin kergendatult, kui järsku üht kollast noolt nägin - ronisin kohe üle teed ääristava barjääri ja olin jälle õigel Camino rajal. Täitsa elus ja terve lisaks kõigele.

Tähistasin õige Camino tee leidmist ühes kohvikus, kus tellisin oma uue lemmiku Portugalis: Pasteis de Nata. See on pagaritoode, mis sobib kõigile, kes magusat armastavad ning muna vastu allergilised ei ole.

Kes magusat armastab, leiab Portugali pagariäridest maitsva lemmiku: Pasteis de nata. Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Kuigi vihmapilved hirmutasid terve tee, ühtegi tiba ei tulnud ning viie tunniga olingi Coimbras kohal. Hostel Serenata asus muidugi jälle mäe otsas, aga muidu heas asukohas ning kaua seda otsima ei pidanud. Suures uhkes majas asuv hostel tundus küll rahvast täis olevat, aga ruum, kus mina ööbisin, oli jälle tühi. Õhtul küll üks tüdruk siiski veel tuli, aga muidu jälle privaatsust 12 euro eest rohkem kui küll. Lisaks oli see üks väheseid kohti, kus ka lukustatav kapp kenasti hinna sees oli. Ja muidugi hommikusöök ning suurepärane WiFi ühendus.

Õhtust käisin söömas samas kandis, kus hostelgi asus - ei tahtnud palju mööda treppe ja mäge üles-alla trampida. Nii valisin ühes välikohvikus õhtusöögiks mereandidega omleti. Mereande söön ma nii harva ja ise ei oska ma sellist toitu kohe üldse valmistada. Miks mitte siis proovida kohalike kokkade kätetööd? Tellisin oma toidu ja hetkega toodi lauale ka suur korvitäis värske leiva ning pasteedi ja kitsejuustuga. Milline õnn! Omlett ise oli veidi maitsetu ja mereandidest olid esindatud vaid krevetid. Aga suur kõhutäis oli see siiski.

Arve saabumisel meenus mulle kord loetud infokilluke - leib ei ole Portugalis hinna sees. Nii avastasin ebameeldiva üllatusena, et planeeritud 12 euro asemel pidin maksma hoopis 16. Jälle targem. Aga noh, see värske leib ja kitsejuust olid vähemalt suurepärased!

Omlett mereandidega. Friikartuleid pakutakse pea iga toidu juurde. Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Uus päev algas hästi puhanult ning päikesepaistega. Jahedad ja vihmased ilmad olid selleks korraks jälle möödas ning ees ootas umbes 22 km pikkune rännak.

Üsna pea peale Coimbrat kohtusin Šotimaalt pärit paarikesega, kes oma esimest päeva palverännakust kõndisid. Naispool Alex oli varem Ameerikas ühel pikemal matkal osalenud, tema kallimale Josephile oli see aga esimene kord. Isegi jalanõud olid tal täitsa uued. Villid ja päikesepõletus ei lasknud sellises olukorras end kaua oodata. Siiski oli päev neile esimene ja minul andis nende tempos püsida.

Siiski oli tore vahelduseks ka uute inimestega tutvuda ning juttu ajada. Nii läks aeg kiiremini ja kuigi ma olin harjunud sageli peatusi tegema, siis nüüd tegime vaid kolm väikest puhkepausi. Eks ikka jäätise ja limonaadi nautimiseks. Korra saime aga mitu värsket apelsini kaasa ühest puuviljapoest - täitsa tasuta.

Selle päeva sihtkoht oli Mealhada. Selles linnas on vähemalt 2 alberguet - üks tegi suurt reklaami, aga asus Camino teelt eemal. Teise juurde aga hakkasid äärelinnast juhatama samamoodi nooled ja nii me neid siis järgisime - vähemalt polnud ohtu ära eksida. Varsti olimegi uhkes kohas, kus oli nii albergue, privaattoad kui ka restoran. See koht, Albergue Peregrinos oli kord ühele palverändurile samuti oluliseks kohaks. Itaallanna Christina peatus siin aasta varem, leidis kohaliku peremehe armsa olevat ja nii ta siia tagasi tuli. Ikka armastuse pärast. Ja nüüd peab see armas paar väga taskukohast peatumiskohta, kuhu mina igal palveränduril minna soovitaks. Lahked ja jutukad omanikud, väljas saab pesu pesta ja kuivama riputada, head toidud ning erinevad võimalused ööbimiseks.

Mina olin taas ainus, kes albergue valis - suures narivoodeid täis ruumis olin jälle üksi (10 euro eest omamoodi privaatne tuba) ning sain omale mitu tekki peale võtta teistest vooditest. Lisaks lubasin peremehele Eesti euromünte saata, sest ta lihtsalt pole neid veel näinud. Ka on Mealhada kuulus põrsalihast tehtud võileiva poolest. Nii mulle vähemalt kinnitati ja restoranis soovitati üks korralik võileib tellida. Maitses tõesti hästi.

Minu jalad aga andsid uue, valusa teate- liiga vähe puhkepause ei ole ikka hea idee. Mu sääreluu pealt kiskus üks lihas kangesti krampi ja õhtul valutasid jalad, mis hirmus. Püüdsin nüüd õhtuti neid hoolikalt masseerida (nii soovitas see naisterahvas, kes mu pahkluude pärast muretses). Peale duši all käiku see tegevus isegi leevendas pisut jalavalu. Õige pisut. Nii hakkasin juba harjuma, et jalad valutavad kogu aeg. Hommikul, õhtul, öösel. Tuli harjuda uue oskusega- kõndida läbi valu. Jääda magama ka siis, kui jalad tulitasid. Jääda uuesti magama, kui valusööstud und häirisid. Ja loomulikult igahommikune jalgade korralik plaasterdamine. Plaastrivaru väheneb ähvardava kiirusega ja ville tekib juurde iga päevaga. Minna on aga veel nii palju.