Jalgsi Lissabonist Santiago de Compostelasse, 6. lugu ehk kui ei tea, kuhu lähed, siis pole sa kunagi eksinud!

 (7)
Jalgsi Lissabonist Santiago de Compostelasse, 6. lugu ehk kui ei tea, kuhu lähed, siis pole sa kunagi eksinud!
Seni on veel meeleolu hea- alles paari tunni pärast saan aru, et olen valel teel.

Neljandaks rännakupäevaks oli kuumus läbi saanud ning asusin Santarémist teele meeldivas hommikujaheduses. Olin hommikusöögi küsinud kell 7.30, kuigi eile kohatud iirlastest palverändurid alustasid kõndimist veel varem.

Pikk päev oli küll ees, aga puhata oli ka vaja. Nii leidsin, et kella 8 ajal liikuma hakkamine on täitsa mõistlik.

Päevaks lubati isegi vihma, seega toimus ka täielik ilmamuutus. Ega lõputult vihma eest ju ei pääse. Aga otsustasin seda mõtet senikaua eirata, kuni tõesti paduvihma sadama hakkab. Eks siis vaatab, mis edasi saab.

Hosteli administraator püüdis mulle kenasti seletada, kuidas ma siis õige tee üles leian. Kuna tema inglise keel oli üsna kehv, siis peale sõna "jõgi" ei saanud ma suurt midagi aru. No hea küll, Camino läheb siis jõe äärest! Nagu ma ise ei oskaks siis nooli üles leida! Aga kuna kenasti abivalmilt juhatusi pakuti, siis kuulasin noogutades ära, kiitsin veelkord uhket hostelit ja asusin kõndima. Seni oli terve tee nooltega kenasti märgitud olnud ja kiire pilt kaardile näitaski - hosteli juurest otse, siis suurelt väljakult üle ja sealt see Camino lähebki.

Nii oligi. Kõndisin vapralt edasi ja varsti kohtasin esimest kaasteelist, sakslast Hansu. Hansule oli see Camino juba neljas. Tal oli paar nädalat varem kass ära surnud ja nii ta siis pakkis oma asjad, jättis taas abikaasa üksi koju ja asus järjekordset Caminot kassi mälestuseks kõndima. Samal kurval põhjusel kõndis ta oma esimese Camino palverännaku. Igatahes mulle tundus selline viis oma lemmikut mälestada väga armas.

Seotud lood:

Hans oli esmalt teel Fatima poole, seejärel Santiagosse. Tal oli korralik varustus ja hoolimata vanusevahest oli ta minust ikka tublisti kiirem. Mul andis alles tema kannul kõndida! Samas oli see hea, sest ees ootas taas 31 km pikkune rännak Golegã´sse ning mina oma väsinud ja valutavate jalgadega tegin tihti peatusi. Nüüd oli lootust, et liigun pisut kiiremini, kui tavapärane 3 km/h.

Samuti sain esimese ja lootustandva õpetuse juba kogenud Hansult- esimene nädal ongi kõige raskem. Kui see on üle elatud, siis läheb edasi juba kergemaks. Tuleb treenitus, seljakott on kõigest jamast tühjemaks tehtud ja Portugali raja kõige mägisem osa ongi kuni Portoni. Edasi on juba maastik palverändurile palju sõbralikum.

Minul oli käsil neljas päev, seega lootust oli- varsti läheb kergemaks.

Küll aga juhtus üks imelik asi - iga kord, kui mainisin tänase päeva sihtkohta Golegã, tegi Hans näo, nagu ei saaks ta aru, millest ma räägin. Nii arvasime, et ju siis tänasel päeval lähevad Camino sinised ja kollased nooled oma teed.

Kõndisime edasi, aga minul oli ikkagi väike kahtluseuss hinges. Kollased nooled jätkusid, aga miks ühtegi küla minu raamatus kirjas ei olnud? Ühes kohvikus oli interneti kasutamise võimalus ja nii ma siis vaatasin, kus me oleme. Ja mis selgus? Ma olin terve päeva vales suunas kõndinud!!! Nüüd tuli meelde see märgusõna "jõgi"- tõepoolest, jõe ääres ei kõndinud ma kordagi ja kui ka Hans mõtlema hakkas, meenus talle, et nii tedagi juhatati - jõe äärest läheb Santiago suunas ja kõik TEISED teed viivad Fatima poole. Miks need Fatima suunas nooled ka koos kollaste nooltega on? Kas kõik peavadki käima, raamat kaasas ja siis igal hetkel näpuga rida ajama, et kas ikka ollakse õigel teel?

Midagi polnud enam teha, olime pea 30 km maha kõndinud ja lõpuks hakkas ka sadama. Selleks hetkeks oli mul hea meel, et ma endiselt Hansu sabas kõndisin. Sest kui välku lööma ja sadama hakkas, oleks mina oma tempoga alles kuskil mäe otsas olnud. Lisaks veel suures-suures segaduses.

Amiais de Baixo linnakeses oli hotell nimega Hotel Rural AmiRibatejo ja kuna mujale selle vihmaga nagunii minna ei tahtnud (ja ega polekski olnud, kuhu minna), astusime siis uksest sisse. Hotelli pidas vahva tütarlaps Nelly, kes meile siis tube otsis. Tegu on perehotelliga, mida Nelly koos emaga peale isa hiljutist surma käigus hoiab. Ema ei räägi inglise keelt ja nii on tütre abi igati vajalik.

Mina sain omale laia voodi ja vanniga toa. Vanniskäimine oli küll kangesti valus, sest päikesest põlenud nahale on ka lihtsalt leige vesi üsna ebameeldiv. Aga ära käisin, sest mitte iga päev ei saa ju vanniga omaette toas ööbida. See maksis 25 eurot. Hommikusöök juurde 3 eurot. Polnudki väga hull. Õnneks ei olnud mul ka Golegã´s ühtegi hosteli broneeritud, seega sain sellist väikest äpardust omale lubada - vähemalt ei läinud ükski broneering vett vedama.

Lisaks aitas Nelly mind ja uuris, mis kell ma järgmine päev bussiga Tomari suunas liikuda saan, sest nüüd olin ma üle 40 km Tomarist eemal ja vihmase ilmaga poleks ma mingil juhul õigeks ajaks kohale jõudnud. Nii saingi endale esimese vaba päeva, sest järgmisel päeval läksid bussid Tomari suunas kell 8 ja kell 16.

Kell 8 oli ilmselgelt liiga vara ja valisin hilisema bussi. Lahkelt lubas Nelly mu õigeks ajaks bussijaama viia. See oli ka omakorda 15 km eemal.

Abivalmi hotellipidaja Nellyga - toetas mu heategevusprojekti ja mul on seljas temalt saadud fliisist dressipluus.

Minu suureks õnneks andis Nelly mulle ka oma üleliigse fliisi- selleks ajaks olin juba mitu õhtut voodis teki sees istunud ja end kirunud (õppetund nr 2 - ära ikka sooje riideid ära viska, isegi kui matkad palavas Portugalis). Ja loomulikult kirjutas ta oma nime mu heategevusprojekti lipule ja keelitas ka Hansu seda tegema.

Hans jätkas järgmisel päeval oma teed ja mina sain veidi oma väsinud ning endiselt kangesti paistes jalgu puhata.

Bussiga Tomari sõit oli paras kannatus. Lühikesest vahemaast hoolimata kippus süda pahaks minema, sest Portugali teed on kurvilised ja sõitmisviis kõike muud, kui ühtlane. Õnneks oli hostel 2300 Thomar kenas kohas kesklinnas ja jällegi olin suures ruumis täitsa üksinda. Hind taaskord 15 eurot koos hommikusöögiga.

Stiilne puhkeruum hostelis 2300 Thomar. Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Õhtusöögiks läksin otsima kohta, kus siis palveränduri menüüd pakutakse. Teed küsides tutvusin tuk-tuki juhiga, kes on ühtlasi just laheda 2300 Thomar hosteli sisekujundaja. Kiitsin tema tööd, sest jällegi olin ma hostelis, mis oli nii omanäoline kui ka stiilne. Üks asi, mis mulle väga Portugalis meeldib- siinsed hostelid pole vaid ühed hädised ja koorunud värviga äbarikud majutusasutused, mis juba tuppa astudes sulle karjuvad: mis sa odava raha eest ikka tahad?

Oma esimese palveränduri menüü sain söödud Taverna Antiqua nimelises söögikohas. Keskaegse miljööga armas paik, kus siis üks teenindaja suurt hulka turiste ohjata püüdis. Portugalis süüakse õhtusööki üsna hilja, seega köök avati alles kell 19. Seni tuli oodata, aga et ooteaega lühendada, pakuti ka pitsike portveini. Täitsa tasuta.

Palveränduri menüü - põhiroog, mis oma väiksusele vaatamata väga toitev ja maitsev oli. Foto: Meelike Eenpuu-Villup

Palveränduri menüü sisaldas suppi, põhirooga ja puuvilja. Suppi toodi nii tilgake, et sõin selle ruttu ära ja samuti kadus välgukiirusel korvist leib. Kartsin, et kõik toidud on nii imetillukesed portsud. Seejärel toodi mingi liharoog salatiga ja ühtäkki avastasin, et ma vaevu suudan selle ära süüa. Paar päeva üsna kesiselt söömist hakkas tunda andma. Nii võtsin suure õuna hoopiski kaasa, mingi snäkivaru peab ju ikka seljakotis olema. Ja kogu see uhke ja väga maitsev toit läks maksma ainult 5 eurot. Rahakotile äärmiselt sobiv summa.