Esimesed kaks päeva veetsingi Lissabonis ilusat ilma nautides ja end vaimselt ette valmistades.

Kui juba siin riigis olla, siis tuleb ka pealinnaga pisut tutvuda. Ja ilusat ilma olin kannatamatult oodanud, sest äralennu päeva hommikul oli Hollandis ootamatu torm.

Hiljem lugesin lehest, et keegi oli lausa surmagi saanud.

Tuul oli ikka meeletu küll

Natuke muretsesin, et ega lendudega mingit segadust pole, aga Eindhoveni lennujaama lennuinfot vaadates küll midagi erilist silma ei jäänud. Nii pakkisingi kiirelt veel viimased asjad ja enne rongile minekut oli vaja ka apteegist läbi käia. Mul oli nimelt veel Bepantheni kreemi vaja osta, sest eelmisel päeval lähimast poest ma seda ei saanud ja kuna ootasin üht pakki, siis polnud aega ka mujale poodidesse vaatama minna.

Abikaasa viis mind küll pool tundi varem rongijaama, aga vaatasin, et ikka läheb kiireks ja nii ostsin siis rongijaamast ühest vastavast poest oma kreemikese ära. Sinna läks enamus mu ajast, sest kuidagi ei suutnud ma selgeks teha, millist kreemi siis mul ikkagi vaja on. Oli küll tittedele, küll ekseemi korral, aga mina korrutasin ikka, et antiseptilise toimega noh... et kui on marrastus või kriimustus, et siis on see kreem ka hea. Ja tätoveeringute hooldamisel ka kasutatakse näiteks. See oli siis see võlusõna, mille alusel mulle õige kreem anti... kes oleks arvanud. Pärast sain kiiruga veel oma traditsioonilise rongisõidu kohvi haarata ja rongile kihutada. Kolme minuti pärast oligi juba minek.

Järgmine rong, millele ümber pidin istuma, hilines ka 15 minutit, aga olin juba läinud piisava ajavaruga ning Eindhoven on väike lennujaam niikuinii - kohe sain seljakoti ära antud ja korras. Õnneks hilines lend vaid pool tundi, nii et polnud väga hullu.

Nelja värvi metroo

Natuke seiklesin Lissabonis algatuseks metrooga, sest kuigi seal on neli liini ja need on kenasti värvidega ära märgistatud, siis minu suutsid need ikka segadusse ajada. No kui on kirjas, et sinine liin läheb siit ja siit, siis miks märgid lillad on? Ja punane liin ei pea mitte roosa märgistusega olema! Nii oskasin ma korra isegi metroo väravatest välja tulla, sest eemal olid sinised tekstid ja mina ajasin oma sinist liini taga.

Pileti ostmisel suudeti mind samuti segadusse ajada.

Masin küsib: kas tahad kaardiga või ilma piletit osta?
Mina: ilma muidugi, mul ju pole kaarti.
Masin: hea küll, sisesta siis kaart.
Mina: mis kaarti ma sisestan, kui valisin ILMA kaardita!

Siis üks tüdruk aitas ja selgitas, et peab enne 50-sendise kaardi ostma ja sellele siis raha laadima.

Peale pikka seiklemist jõudsin Lissaboni kesklinna ja kummalisel kombel mu netivaba telefon näitas ikkagi juhiseid, kuidas edasi minna. Booking.com-i kaart oli olemas, nii leidsin isegi hosteli üles, sest mul on hea komme kogu aeg võõras kohas ära eksida. Kui lennujaama jõudsin veel kenas päikesepaistes, siis hostelisse Equity Point juba pimedas.

Tasuta munad ja lahtiste ustega tualett

Hostel on ise, võiks öelda, on jumala lahe, suur ja vinge. 25 eurot kolm ööd koos hommikusöögiga (ma broneerisin selle küll pool aastat tagasi, ilmselt sellest ka ülihea hind). Hommikul antakse tasuta veel mune ka - keeda-prae või löö Pipi kombel pähe! Muul ajal oli saadaval tee ja sai ning puuviljad (õunad, apelsinid), need kah puha tasuta.

Ainus asi, mis mind väga hulluks ajas, oli minu ruumis (6 + 6 voodit) asuv ainus WC, mille uks ei käinud lukku. Sellel oli vaid mingi sildike, millel kirjas "JAH / KINNI", see tuleb siis uksele õiget pidi riputada. Aga korra juhtus, et mina ootasin ja ootasin ja sees polnud kedagi tegelikult. Ja kui minul oli tualetti vaja minna, siis oli alati tunne, et keegi niikuinii ikka marsib sisse.

Nii käisin ma peamaja vetsus, sest seal oli lukk. On vähe asju, mis mind paanikasse ajavad, aga lukuvaba WC on üks neist. :)
Tasuta tuur maailma vanima raamatupoe ees

Järgmisel päeval proovisin hostelist pakutavat tasuta linnatuuri. Tasuta tähendas muidugi seda, et lõpus küsiti ikka, et mis see tuur teie arvates väärt oli? Giidil on ju ka üüri vaja maksta. Mulle selline asi ei meeldi. Pange siis kohe kirja, et tasu on annetuste alusel. Ja kuna mul on omal eelarve ikka väga kitsas sel retkel, siis mina võtsin asja hollandliku suhtumisega, et kui tasuta, siis tasuta.

Ja siis sõin ise hoopis hetk hiljem 24 euro eest pastat, mis oli tilluke ja maitsetu, juustukooki, mis oli suur ja äge ja kohvi, mis oli tilluke ja kallis. Õhtuks olin aga alla andnud ja võtsin McDonaldsi eine, 4,95 eurot. Sellepärast, et olin kogu oma päevase söögiraha sellele hirmkallile koogile ja pastale kulutanud.

Ajaloo uurimise virr-varris sain siis teada, et Lissabonis asub maailma vanim toimiv raamatupood ja ühtlasi on Lissabon ka kõige kuulsama spiooni, James Bondi sünnilinn. Ülejäänud info oli kuningriikidest ja impeeriumitest ja vabariikidest.
Vaade pagaritoodete aknas, sealt juba ilma ostmata mööda ei jaluta.

Lissabon on igati külastamist väärt, tuleb vaid valmis olla mööda lõputuid treppe ja munakiviteid kõndimiseks. Kuidas küll vanad inimesed seal linnas hakkama saavad? Mina ronisin ja ohkisin ning kartsin, et põlved hakkavad veel enne palverännakule minekut valutama.

Päike juba võtab - liigagi

Hea uudis on see, et sain lõpuks Ladies Trekking Club lipu kätte ja sellele ka esimese nime kirja. Ei, see ei ole minu nimi! Üks vahva Brasiilia tüdruk oli esimene, kes minu lipule oma nime kirjutas, et tahab Tansaania koolilaste haridusteed toetada. Algus on tehtud ja see on peamine.

Lisaks veel sain päikest ja nagu ikka, liiga palju. Aga päikest tulingi ma ju samuti sel reisil otsima, nii et pole hullu.

Oma teisel päeval Lissabonis kõndisin küll pisut linnas ringi, aga väga ei tahtnud end veel ära väsitada, sest peab ju jõudu ja jaksu Camino jaoks hoidma. Nii keeldusingi raske südamega pakkumisest ühe hostelikaaslasega Sintrasse minna ning nautisin niisama ilma ja olemist. Lausa nii, et õhtuks olin üleni päikesest põlenud ja kael ning õlad paistes.

Aga kuna mina tahan ikka jumet kah saada, siis endiselt keeldun ka soojal maal Euroopas päikesekreemi kasutamast. Natuke paaniliselt küll oma seljakotti vaatasin, sest punased ja päikesest tulitavad õlad peavad kogu seda laadungit ju seljas tassima. Rullisin paar kihti oma tuck tape varust ümber dušigeeli pudeli ja deodorandi, et ikka vajadusel olemas oleks. Ja kuidagimoodi kaasa võetud käte puhastusvahend jäi ka seljakotist välja. Esimesed asjad, mis siis enne teele asumist seljakotist välja viskasin.

Teekond algab natuke pikemalt

Päev varem kõndimist alustanud sõbranna raporteeris, et esimene päev Vila Francasse on 42 km ja ta soovitas mul nii vara liikuma hakata, kui vähegi võimalik. Minu arvestuse kohaselt oleks esimesel päeval tulnud läbida ikka 36 km. Kiirelt guugeldades selgus, et ennäe, ongi 42 km! Kuidas mul see siis märkamata jäi?

Parajas paanikas läksin magama, et esimest karmi palverännaku päeva võimalikult puhanult alustada. Äkki peaks tõepoolest rohkem eeltööd enne reisi tegema?