Lugesin Santiago de Compostela palverännakust paar aastat tagasi. Olin siis veel Belfastis ja kuskilt jäi silma palverännaku artikkel. Olen enda arvates paras reisisell ja ometigi polnud ma sellest palverännakust üldsegi kuulnud. Mis see siis on?

Selgus, et tegu polegi ühe ja kindla rajaga, mida mööda minna. Kõik teed viivad küll Santiago de Compostelasse, aga alustada võib erinevatest kohtadest. Kasvõi oma kodust. Pealegi, üks õige palverännak algabki just oma koduukselt.

Kaalusin seda ideed samuti, aga kui kilomeetreid kokku liitma hakkasin, sain aru, et Hollandist astuma hakates jõuaksin alles kahe ja poole kuu pärast kohale. Võibolla isegi veel hiljem, sest teele jääks nii mõnigi suurem linn (Pariis, Brüssel jne), kus päeva või paar niisama olla tahaks, et tuttavaid külastada.

Seega sai valitud pisut lühem tee Portugali kaudu. Ja Portugalist tahtsin alustada seetõttu, et mul on selles riigis lihtsalt käimata. Hispaanias samuti. Nüüd vähemalt on plaan neid riike pisut põhjalikumalt avastada.

Kuigi paljud alustavad Portugali rada Portost, sest riik on mägine ja teekond parajalt raske, tahtsin ise ka pealinna ära näha ning seal paar päeva veeta. Kui juba, siis juba.

Nii sai internetist välja otsitud marsruut, kuidas kulgeb palverännak Portugali kaudu, lennupiletid said ära broneeritud ja tagasilennul Madridi kasuks otsustatud. Madridi eriti niisama ei minda, ikka on Barcelona või Malaga populaarsemad. Ja kuna Ryanairi lennugraafik mulle sobis, siis saigi tagasitee ikkagi seda vähem populaarsemat pealinna külastades valitud. Santiago de Compostelast saab lennukiga Madridi, paar päeva kulub seal linnaga tutvumiseks ja siis tagasi Hollandisse, Eindhoveni lennujaama, kust juba koju.

Ajagraafiku panin paika juba eelmisel suvel. Nii oli aega odavaid lennupileteid jahtida. Palverännaku kuuks valisin aprilli - sel ajal on ju Portugalis kenasti soe, aga mitte liiga kuum ja palverändurite jaoks pole hooaeg veel alanud. Suvel ja sügisel on rahvast üksjagu ja siis võib olla keeruline majutust leida.

Igas vahepeatuses ei olegi hotellid või hostelid interneti teel broneerimiseks saadaval, nii mitmeski kohas tuleb esimese hosteli või albergue uksele minna ning loota, et vaba voodi on olemas.

Tagantjärgi tarkus muidugi näitas, et ilmaasjata muretsesin öömaja pärast: aprillis on Portugali teed mööda käivaid palverändureid vähe ning odavate öömajade leidmisega probleeme pole. Või nagu mu üks reisil kohatud uus sõber ütles: kohalikud on nii abivalmid, et alati on kuskil võimalik ööbida. Teistele siis vähemalt teadmiseks, kes ise sama teed minna soovivad.

Lisaks Santiago de Compostelale tahtsin ma ära näha ka Cape Finisterre, mis on omakorda kolm päeva lisaks kõndimist. Sealt tagasi saab aga bussiga Santiagosse ja kuskil sealsamas asub ka lennujaam.

Reisi sihtkoht ja idee tundus väga huvitav ka mu parimale sõbrannale ja nii tegime reisiplaani koos pisut ümber. Kuna mina tahtsin sellele reisile just üksi minna, et omaette olemist nautida ja üksi raskustega silmitsi seista, siis parim kompromiss oli selline: saame kokku poolel teel ehk Portos. Nii saan mina kogeda üksiolemist, mõelda omi mõtteid ja tutvuda inimestega, sest üksi on see kergem. Ja pärast Portot on sõbrannatamise aeg.

Kilomeetreid sain Google Mapsi kaudu kokku umbes 670. Täpselt polegi arvestanud, sest käsiraamatuid Camino kohta mul pole. Või on, aga PDF-kujul ja eriti ma neisse süvenenud pole. Näpuga rida ka ei aja.

Umbkaudu panin marsruudi kokku, et ikka iga päev ära kõndida jaksaks ning mis seal ikka pikalt uurida-puurida. Eks kohapeal vaatab. Natuke maksab neid reisijuhte ikka sirvida, see sai ka juba nüüd, reisi ajal selgeks.

Järgmine sissekanne tuleb juba reisi algusest ehk sellest, kuidas ootamatu kuumalaine aprilli alguses Lissaboni tabas.