Ja Eesti parima tänavateatri auhind läheb... Pelgulinnale!


Pelgulinnas on elu nii mõnus, et isegi veendunud metsaelukad on hakanud linna kolima. Kopli kaubajaamas on elu välja surnud ainult eemalt vaadates.
Pelgulinnas on elu nii mõnus, et isegi veendunud metsaelukad on hakanud linna kolima. Kopli kaubajaamas on elu välja surnud ainult eemalt vaadates.Silvia Pärmann

Kõik tänavafotograafid võrdlevad linnatänavaid teatriga. Astud uksest välja ja etendus algab – ainult et kunagi ei tea, mida sel päeval mängitakse. Sel sügisel kaameraga kolm kuud mööda Pelgulinna jalutades pidin tunnistama, et ei suuda midagi orginaalsemat öelda. Ilm oli sama mis Eesti suveetenduste ajal ja näod „laval” hakkasid ajapikku kavalehetagi tuttavaks saama. Kuid süüa saab Pelgulinnas märksa paremini kui teatrikohvikutes.

Suvel saatis ajaloolane Jaak Juske mulle oma raamatu „Pelgulinna aja lood” käsikirja ja augusti lõpus läksin ühele tema ülipopulaarsele linnamatkale. Ent mitte koos 1200 inimesega, vaid täiesti üksi, et käia läbi veel ilmumata raamatu radu. Järgmised kolm kuud käisin kõik oma vabad õhtud ja nädalavahetused ikka ja jälle neid radu.

Pelgulinn osutus minu jaoks uueks ja põnevaks lavastuseks, millest ma varem suurt midagi kuulnud polnud ja mida oleksin võinud läbi kaamera lõputult vaatama jäädagi – kui kõigil lõpuks kannatus katkenud poleks, sest tegemist oli ikkagi ajalooraamatuga, mitte ajaloo mahukaima pildiraamatuga.

Ristiku tänava äärde jääv Ristikheina kohvik on läbi ajaloo olnud nii kõrts kui ka leivapood. Vanemad elanikud mäletavad ka aastaid, kus autode asemel kihutas mööda Pelgulinna tänavaid Kolde tänaval elanud ooperistaar Benno Hansen. Ta kihutas talvel saani Silvia Pärmann

Pelgulinna tänavatel on nii tragöödia kui ka komöödia elemente. Mõned kohad lubavad seda isegi koguperelavastuseks pidada, ehkki järgmise nurga taga kisub halvaks märulifilmiks.

I vaatus: Ristikheina tänava tüdrukud

Ehkki Tallinna uueks peatänavaks on juba ammu saanud Telliskivi tänav, mis kulgeb peaaegu kogu oma ulatuses Pelgulinnas, kujunes minu käikude peatänavaks Ristiku tänav. Sel on kindlasti midagi pistmist asjaoluga, et selle vanade lagunevate puumajadega tänava ääres asub Ristikheina kohvik, mis on suurepärane koht „vaheaegade” veetmiseks ehk sõrmede soojendamiseks ja paari tassi kohvi joomiseks. (Kes on näinud nende koogiletti, mõistab, et tänavafotograaf võib paari kuuga maha käia 200 kilomeetrit, ent ei võta iialgi isegi 200 grammi kaalust alla.)

Ristikheina kohvik asub strateegiliselt heas kohas, et jälgida Pelgulinna kahte kurioosset nähtust: usutegelasi ja Kolde poodi.

Kunstnik Flo Kasearu kodus pebre tänaval tegutseb tema enda majamuuseum, mille hoovi rajasid Korea aednikud traditsioonilisest Korea aiast inspireeritud aia - talvel muutub see suurepäraseks kelgutamispaigaks. Silvia Pärmann

Pelgulinna usuelu on ühe maailma vähim religiossema riigi kohta uskumatult kirju. Pealtnäha tavaline – lihtsalt ebatavaliselt sinine – puitmaja Ristikheina kohviku naabruses osutub ema Teresa õdede kabeliks ja samas asumis on oma kirik ka mormoonidel. Nii et nende kahe kõrval tundub Ristikheina kohvikust mõnesaja meetri kaugusel asuv Peeteli kirik pettumust valmistavalt tavaline. Ent ometi sai sellest Tallinna kirik, kus olen käinud sagedamini kui üheski teises. Ema Teresa õdede kabel ja ka õed ise võivad olla vaimustavalt sinised ja mormooniks olemine nii pöörane kontseptsioon, et seda tasuks uurida – kuid Peeteli kirikul on torn. Torni vastu ei saa miski.

Ent olen tornis käinud ainult ühe korra. Ma ei usu, et pisike kogudus käitus pahatahtlikult, kui lasi mul ära kuulata terve jumalateenistuse ja teha (ilmselt nende hinnangul naeruväärselt väikse) annetuse ning siis avastas, et torni võtit ei leia kohe mitte kuskilt. Sest kõigest nädal hiljem ilmus see maagiliselt välja ja ma asusin, suur võtmepundar peos – te ei kujuta ette, kui palju lukustatavaid uksi mahub ühte sihvakasse kirikutorni –, mööda treppe ja redeleid taeva poole teele.

Tornist näeb vanalinna ühel pool ja paari kraanat teisel pool, aga ka Pelgulinna kahte kõige nunnumat tänavat. Minu absoluutseks lemmikuks sai Kolde puiestee pisike jupp, kus asuvad Tallinna – ja ilmselt kogu Eesti – esimesed ridamajad.

Tänav jõuab Kolde poe juurde, mis tegelikult asub sama arenduse osas. See on keset linna tõeline külapood, mille ukse all etendub iga jumala kord uus sketš, milles mängivad raskesti määratavas vanuses mehed, kel aksessuaarina käes pudel või kilekott pudelitega. Ei usu, et alkoholiaktsiisi on võimalik tõsta nii kõrgeks, et need mehed lõpuks leti ees käega lööksid, raha taskusse tagasi paneksid, selja sirgu ajaksid ning sammuksid üle tee Ristikheina kohvikusse, et tellida sealsetelt tüdrukutelt hoopis ühe hulga odavama ja täiesti aktsiisivaba sojapiimaga caffè latte ja spinatirulli.

Tornist paistab kõige paremini ka rõõmsalt värviliste paarismajadega Preesi tänav, mille ääres kirik asubki.

Aarde ja Preesi tänava äärne on üks Eesti esimesi terviklikult kujundatud väikekorteritega aedlinnaosi. Sellele avaneb kõige parem vaade Peeteli kiriku tornist. Silvia Pärmann

Paistab ka Positiivi galerii maja, kus veel hiljuti tegutses naabruskonna teine toidupood. Galerist Kristel Schwede peab aeg-ajalt ikka veel inimestele selgitama, et jäätist paraku enam pole.

On aga iga mõne nädala tagant uus näitus, nii et üsna loomulikult kujunes see teiseks kohaks, kust ma lugematu arv kordi läbi astusin. Asumi kuulsaim kultuuriasutus pole siiski väike alustav galerii, vaid palju uhkema kõlaga Flo Kasearu majamuuseum. Pebre tänaval asuv muuseum on kunstniku kodu ja seega avatud kokkuleppel. See kokkulepe tasub saavutada iga ilmaga, sest vihmaga on tore sees kahte korrust ühendavast liumäest alla lasta ning talvel ootavad teid hoovis kolm küngast, mis on tegelikult puhas kunst ja loodud traditsioonilisi Korea aedu silmas pidades. Ent ehkki kunst, on need künkad siiski kelgutatavad ja hea tahtmise korral isegi suusatatavad.

II vaatus: tänav lõikab läbi linna

Pelgulinna ajaloo põnevaim suusasõit toimus 1929. aasta talvel, kui nüüdse Paldiski maantee äärde jääval hipodroomil toimus põhjapõtrade veetud suusatajate võiduajamine. Selle puhul ei saa isegi ohata, et kõik paremad pildid on enne mind juba ära tehtud, sest raamatusse sellest võistlusest pilti leida ei õnnestunudki.

Praegu ei suusata, ratsuta ega juubelda hipodroomil keegi.
Üldse on see osa Pelgulinnast, mis jääb Sõle tänavast Stroomi ranna poole, aasta jahedamal poolel kuidagi rõõmutum, tühjem, anonüümsem – kui Stroomi rannas kõige jäledamatel tuulistel päevadel rõõmsalt vette tormavad surfarid välja arvata.

Kui jalutuskäik ühes Pelgulinna pooles näeb välja, nagu vaataks 1930-ndatel tehtud filmi, siis teine pool on nõukogude aja telelavastus. Ma ei räägi üksnes paneelmajade arhitektuurist – isegi tänavatel sõitvad autod on mingist teisest ajastust. Näiteks kus te viimati nägite grillkana müügiautot ringi tiirutamas? (Paraku ei õnnestunud selle sihtkohta välja selgitada.)

Suurte majade taga ei ole peidus lookas õunapuud ega bullerbylikud aiad. Seal laiub sama monotoonne garaažide ala, kus hargnevad hoopis teistsugused stseenid.

Ühel päikeselisel pühapäeval läksin Ädala tänavale otsima mormooni kiriku nimelist kurioosumit. Suutsin suurte anonüümsete majade vahel ära eksida ja olla tunnistajaks mitte väga kristlikule stseenile: dressipükstes varastes 20. eluaastates kiilakad mehed, aksessuaarideks õllepurgid ja õhupüssid, sihtisid elumajade vahel uksele kinnitatud märklauda. Jaagu käsikiri ei rääkinud midagi laskevõistluste pikkadest traditsioonidest ega Ädala tänava hoovidest. Samuti oli mu fotoprojekt väga kontseptuaalne, igas fotos pidi olema liikumine. Nagu aegki on Pelgulinnas tempokalt liikunud, pidid seda tegema ka minu fotode inimesed, loomad ja autod. Märki laskvates meestes pole midagi dünaamilist. Kuul liigub nii kiiresti, et see ei jää fotole. Mõistus ütles, et mul pole seda fotot vaja ja kui ma praegu kaamera võtan, tuleb sellest ainult jama. Aga instinktid ütlesid: sul on kaamera, sa oled siin, pildista!
Ma tegin selle foto ja tõepoolest, kõik, mis järgnes, oli väga dünaamiline. Paraku pole ma väga hea sprindi ajal pildistaja, mistõttu ei jõudnud raamatusse ükski foto minu kannul jooksvatest õhupüssidega meestest. Ristikheina kohviku kookidest saadav energia toimib õnneks jooksmist soodustavamalt kui õllepurkidest saadav energia.

Pelgulinna tänavateater pole alati kogupereetendus.

Foto märki laskvatest meestest ei läinud ka raamatusse, see oli kohutavalt halb pilt.

Mormooni kiriku leidsin kuu aega hiljem üles, kuid see oli nii normaalne, lausa igav, et sellestki pole pilte.

Sellegipoolest, parima tänavateatri auhind läheb Pelgulinnale!

Aplaus.

Ajad muutuvad. Pahuras meeleolus kass olnuks püstikuri, kui oleks samas majas elanud eelmise vabariigi aastatel. Tema kodumajas, toona Olga tänava nime kandnud tänaval (Pebre) tegutses Jakob Lobjakale kuulunud saun (suleti 1947). Silvia Pärmann