Istanbul – võrratu linn kahel kontinendil

 (8)
Istanbul – võrratu linn kahel kontinendil
Printsi saarte suurim saar on Büyükada, mis on kuulus oma valgete villade ja hobukaarikute tõttu,mis on saarel muide ainsad neljarattalised liiklusvahendid.FOTOD: RIINA LUIK JA REISIMAAILMA ARHIIV

Olen täiesti kindel, et valdav osa Istanbuli reisikirjadest algavad sellega, et alustuseks tuleb minna Sultanahmeti väljakule ning käia ära Hagia Sophia mošee-muuseumis, siis minna Sinisesse mošeesse, siis teha ringkäik Topkapi ja Dolmabahçe paleedes.

Lõpuks kutsutakse lugeja sukelduma Suure turu lõpututesse labürintidesse. Kahtlemata on need kõik imelised paigad ja otse loomulikult alustasin ka mina ühel kaunil aprillipäeval, mil kogu Istanbul oli sõna otseses mõttes kui üks suur tulbimeri, just neist paigust.

Oh, kuidas ma tahaks kõigest sellest rääkida, kuid milleks korrata seda, millest juba nagunii nii paljud enne mind on teile jutustanud? Kuna mul hullult vedas, et mul oli käehoidjaks superhea giid ja kuna ma ei pidanud paljuks ka ise mõned Istanbuli kohta käivad raamatud ja reisijuhid läbi lugeda, jätkuks juttu kauemaks. Kuid lubage, et jätan need päris esimesed sammud Istanbuliga tutvumisel kellegi teise hooleks ja kutsun teid mõnesse sellisesse paika, kuhu jõutakse ehk alles teisel-kolmandal Istanbuli-käigul. Seda, et te sinna tagasi lähete, ma ei kahtlegi.

Kuldsarve lahe kaldal

Seega oleme kokku leppinud, et võtame ette väikesed tutvumistuurid igasse ilmakaarde ja vaatame, mida põnevat silma hakkab.

Alustades sealt, kuhu Suure turu järel jalad võib-olla iseenesest viivad ehk Vürtsituru juurest, kust viib suur ja lai Galata sild üle Kuldsarve lahe Istanbuli põhjakaldal asuvasse Beyoğlu linnaossa. Piirkond on olnud sajandeid sisserändajate elupaigaks – siin elasid juudid, genualased (tänaseid itaallasi kutsuti kuni Itaalia ühendamiseni 1861 just täpse päritolumaakonna järgi), araablasi, kreeklasi ja armeenlasi ning see kirev rahvaste paabel annab piirkonnas tooni tänini.

Galata sild. FOTOD: RIINA LUIK JA REISIMAAILMA ARHIIV

Beyoğlu sümboliks on kahtlemata Galata torn (Galata Kulesi), mis juba kaugelt silma hakkab ja mis ongi oma 63 meetriga üks Istanbuli kõrgemaid torne. 14. sajandil genualaste poolt kaitse- ja vahitorniks ehitatud Christea Turris ehk Kristuse torn on olnud hiljem ka tuletõrje vahitorn ja vangla, nüüd aga asub selle allkorrusel väike muuseum ja saab osta suveniire, kaks viimast korrust on aga peamine põhjus, miks siia tulla tasub – seal asub väga hea restoran ja vaateplatvorm, millelt avaneb 360-kraadine lummav linnapanoraam.

Eriti õhtul võtab see imeline vaade lausa hinge kinni ning kui üle Kuldsarve lahe kostavad veel ka viimasele õhtupalvusele kutsuvad muezzinide (türgi k müezzin) laulvad retsitatiivid, on see tõeliselt vaimustav elamus.

Torniga on seotud ka „lendava türklase“ legend – nimelt konstrueeris 17. sajandil mees nimega Hezarfen Ahmet Celebi enesele „linnutiivad“ ja hüppas Galata tornist alla, lennates väidetavalt Bosporuse väina teisele kaldale Üsküdari, kuhu on 6 (!) kilomeetrit.

Galata torni vahetu ümbrus on täis imetoredaid käsitöö- ja kunstipoode, kus valitseb tunduvalt rahulikum kauplemismeeleolu kui lärmakal Grand Bazaaril. Romantilisust lisab ka punane kahevaguniline vana puutramm, mis sõidab piki jalakäijate tänavat kuni Taksimi väljakuni.

Ǐstiklălil keeb alates pärastlõunast niisugune melu ja voogab selline rahvahulk, et kes siin poodelda või üldse rahulikult ringi käia tahab, tehku seda hommikutundidel, sest muidu ei jõua te end ära kiruda – rahvamass lihtsalt viib teid endaga kaasa kuhu tahab. Aga kel aega laialt käes, selle jaoks on Ǐstiklăl ideaalne paik – väikesi mõnusaid kohvikuid ja restorane jagub nii peatänaval kui selle lugematutel kitsastel kõrvaltänavatel külluses.

Ǐstiklăl viib otsejoones Beyoğlu tuksleva südame ehk ajaloolise Taksimi väljakuni, mille nimi tuleneb siin 18. sajandil asunud veejaotusreservuaarist. Kuid kui korraks tagasi Kuldsarve lahe teise le kaldale tagasi „hüpata“, soovitan ära käia Sultanahmedi väljaku ääres asuvas Basilica Cistren´is ehk sügaval maa all asuvas Istanbuli suurimas veereservuaaris.

See keiser Constantinus I ajal 340 A.D ehitatud 9800 m2 (!) pindalaga ja kaunilt valgustatud hiigelrajatis on äärmiselt muljetavaldav ja võimas ning ega seda asjata maa-aluseks paleeks ei kutsuta.

Constatinus oli muide ka see, kes nimetas linna Ida-Rooma keisririigi pealinnaks ja muutis selle endise nime Byzantion Constantinuse linnaks ehk Constantinopoliseks. Kuna linn oli nii kaunis, rikas ja oluline, oli kasutusel ka teine nimi – Uus Rooma (Nova Rome).

Kuid tagasi Ǐstiklăli! Otsige siit üles suur roheline raudvärav, mille taga pargisügavuses asub kuulus Mevlevi loož, kus igal kuu viimasel pühapäeval saab näha sema´t ehk dervišide keerlemisrituaali.

Istanbuli paremad restoranid pakuvad ka muul ajal võimalust dervišide tantsust osa saada (jälgige lihtsalt tänaval olevaid stende ja neid aitavad märgata ka sisseviskajad, kes valjuhäälselt restorani ees õhtustele etendustele pileteid pakuvad), kuid Mevlevi loožis toimuv on neist kõigist kindlasti autentseim. Semarituaaliga mitte tuttavatele on ehk hea teada, mida see endast kujutab. Kui seletada väga lühidalt, siis koosneb sema viiest osast: kolm esimest on palved, tervitused ja muusikaline osa, järgneb keerlemine – sema tipphetk, mille läbi saavutatakse vaimne ärkamine jumalikule armastusele. Rituaali lõpus loetakse koraani ja rahupalve kõikidele hingedele. Semas on palju sümboleid, rituaalsust ja kõige õigem oleks eelnevalt selle kohta üht-teist lugeda, et keskenduda vaadates juba detailide ja meisterlikkuse jälgimisele. Üks tore koht on siinkandis veel ja see peaks eriti soojendama antiigisõprade südameid, see on Çukurcuma mööbli- ja antiigikaupmeeste kvartal. See on võrratu paik, ja siin tõesti on, mida osta ja kasvõi silmadega nautida! Minge sinna lihtsalt kui elavasse muuseumisse!

Ilust ja kunstist rääkides ei saa muidugi üle ega ümber Istanbuli kaasaegse kunsti muuseumist (Tophane trammipeatus), mis samuti siinkandis asub. Endises sadama laohoones asuv muuseum on üks huvitavama ekspositsiooniga moodsa kunsti muuseume Euroopas, kuhu igal neljapäeval pääseb tasuta.

Olgu siinjuures lisatud, et Istanbuli muuseumites asuvad kunsti-, käsitöö- ja raamatupoed on ekstraklass ning ausalt öeldes olen mina just sealt ostnud oma kõige väärtuslikumad ja maitsekamad kingitused ja parimad CDd. Eriline paik taoliste ostude tegemiseks on lisaks rikkalikule ja põnevale ekspositsioonile (ja seda muidugi esmajoones!) Türgi ja islami kunsti muuseum (asub otse Hipodroomi ja Sinise mošee kõrval).

Vaade kuulsasse Firca keraamikakoja näidistesaali. FOTOD: RIINA LUIK JA REISIMAAILMA ARHIIV

Taksimi väljakult napi kilomeetri kaugusel Harbiyes asub Ottomani impeeriumi aegne sõjaakadeemia, kus tänasel päeval on koha leidnud maailma suurim sõjamuuseum ning kus igal pärastlõunal kl 15 (va E, T) annab kontserte maailma vanim professionaalne sõjaväeorkester (türgi k mehter). Ottomanid olid esimesed, kes võtsid muusikud armee palgale ning kel oli lisaks sõdurite meeleolu ja moraali ülalhoidmisel kohustus pärast järjekordset vallutust mängida mööda tänavaid kõndides võidumarssi.

Orkester on olnud otseseks või kaudseks eeskujuks kõigile hilisematele sõjaväeorkestritele maailmas ning inspireerinud paljusid kuulsaid heliloojaid nagu Haydn, Beethoven, Bizet ja Mozart, kes on pühendanud oma teoseid kas otse sõjaväeorkestritele või koguni Türgile.

Muuseumis on väljas kogu Ottomani impeeriumi muljetavaldav sõjaajalugu ning näha saab nii sultani võitlusmõõka, sõjalaeva, uhkeid sõjatelke ja isegi raudketti, millega käis lukku Kuldsarve laht.

Laevaga Istanbulis

Sageli peetakse kaardile täpselt pilku heitmata Euroopa ja Aasiat eraldavaks veelahkmeks Kuldsarve lahte (türgi k Haliç, mis tähendab lihtsalt „lahte“), mis tegelikult eraldab „uut“ ja „vana“
Istanbuli. Romantilise kõlaga nimel pole otsest pistmist ei kulla ega sarvega. Küll aga on sel romantikute jaoks piisav põhjendus, sest sarvekujulise lahe vesi hakkab täiskuuvalguses (tänapäeval enamasti linna elektritulede säras) tõesti kuldselt helkima.

Kuid siiski – siinsamas lahe kaldal on asunud sajandeid Istanbuli ärisüda, see on olnud suurim kulla ja vääriskivide ning üleüldse kauplemise ja kaubalaevade randumise koht sajandeid. Ning justkui selle ajaloolise kinnitusena asub selle lõunakaldal tänini Türgi Kaubanduskoja imposantne hoone, rääkimata kuulsast Egiptuse vürtsiturust, Postimajast ja elegantsest raudteejaama hoonest, kuhu saabusid 19.–20. sajandi kõige seiklusrikkamaks, romantilisemaks ja luksulikumaks peetud rongiliini Pariis-Istanbul ehk Oriendi Ekspressi reisijad.

Esimene reis Istanbuli toimus aastal 1889 ning viimane sai teoks 1977. Kuigi linnas oli 19. sajandi algul hulgaliselt hobukaarikuid, lasid eriti peened külalised end üle Galata silla teisel pool lahte asuvasse legendaarsesse Pera Palace hotelli viia kandetoolidel.

Seda, milline üks sameti ja siidiga vooderdatud ning kaunite lillemaalingutega tool välja näeb, saab näha 1892. avatud hotelli fuajees. See oli muuseas esimene hoone Istanbulis, kus oli lift (mis töötab tänini), kanalisatsioon, soe vesi ja telefon. Siin on elanud Pierre Loti, Ernest Hemingway, kuningas Edward VIII, Austria-Ungari keiser Franz Joseph, kirjanik Agatha Christie ning toas nr 101 (avatud muuseumitoana) ka Mustafa Kemal Atatürk – kaasaegse Türgi riigi rajaja.

Peaaegu kogu hotelli mööbel, Murano klaasist lühtrid ja isegi lauahõbe pärineb selle avamise ajast. Andes portjeele väikese tasu, teeb ta teile meeleldi hotellis ekskursiooni. Lubage endale siin tassike türgi kohvi või klaasike teed (maksku see siis, mis maksab) ja tundke end selle luksusliku hotelli külalisena kasvõi loetud minutiteks.

Otse Galata silla juures asub üks linna suurimaid sadamaid Eminönü, kust algavad kõik Kuldsarve lahel tiirutavad kruiisid ja linna kaugemaid osi veebussiga ühendavad liinid. Sillal näete kümneid kalamehi, silla all aga asub ridamisi ehedaid lihtsamat sorti mereannirestorane, mida tasub julgelt külastada, eriti kui te ei jõua minna Kumkapis asuvasse kalarestoranide kvartalisse, kus muidugi ka hinnad märksa kõrgemad. Siiski soovitan südamest ka teekond Kumkapi ette võtta, sest maitseelamus on tõesti garanteeritud.

Kui valite lõbusõidu Kuldsarve lahel, siis ärge piirduge pelgalt meresõiduga, vaid minge julgelt vahesadamates maha ja avastage Istanbuli südalinnast kaugemal asuvaid huvitavaid paiku. Näiteks asub Balatis pealtnäha tavaline, kuigi väga kaunis pühakoda – Püha Stephanuse kirik.

Vaade Eyüp Sultani mošee palvesaali. FOTOD: RIINA LUIK JA REISIMAAILMA ARHIIV

See on ebatavaline mitmes mõttes: selle kiriku konstruktsioon pole mitte kivist, vaid puhtast malmivalust ja malmist on ka selle sisegaleriid ja sambad. Kui teil õnnestuks ükskõik mida selles kirikus metallesemega kasvõi õrnalt koksata, kõmiseks kogu kirik nagu kõu. Teiseks on see Istanbuli toodud 100 pargasega mööda Doonaud Viinist.

Teine huvitav koht, kus tasub jalgu sirutada, on Eyüp, kus asub Ebu Eyyüb-ül Ensarile pühendatud mošee, mille ehitas 1459. aastal sultan Mehmet Vallutaja. Siia maetud Eüyp ise polnud „lihtsalt mingi mees“, vaid võidukas sõjas araablaste vastu langenud võitluslipu kandja, prohvet Muhamedile tema pagendusaastail peavarju pakkunud lähim sõber.

Eüypi peetakse Ottomanide võitmatuse ja südikuse sümboliks ning seepärast toimusid just selles mošees alates Mehmet Vallutaja ajast kõikide sultanite ametisse pühitsemise ehk mõõgavöö sidumise tseremooniad.

Siia on maetud paljud troonita jäänud printsid ja grandid ning siin asub ka Türgi kõige kuulsam ja väärikam rahula. Öeldakse nii, et aadlikud olid valmis müüma oma viimse vara, kui vaid saaks siia nö kuulsuste künkale maetud. Vaid veerandtunnise astumise järel jõuate mäe tippu, kust avaneb fantastiline vaade Istanbulile. Üles rühkimise eest ootab teid aga vääriline tasu – selle paiga ilu raamatusse raiunud Prantsuse meresõitja ja kirjaniku Pierre Loti nime kandev imearmas kohvik.

Kuid laevateed viivad Istanbulis ka mujale – ärgem unustagem Bosporust! Beşiktaşi sadamast, mis asub Kabataşi trammiliini lõpp-peatuses (liin läbib kõik olulised vanalinna piirkonnad, pilet maksab 0.75 TL ja seda saab osta igas trammipeatuses asuvatest automaatidest).

Siit väljub lugematul hulgal Bosporuse väinas kurseerivatest lõbusõidulaevadest, praamid ja veebussid, millega käib linna Aasia poolt – Üsküdari ja Kadiköy linnaosadest iga päev Istanbuli Euroopa-ossa tööle ja kooli tuhandeid inimesi. Et saada täit selgust, millisest sadamast ja kuhu saab, on igati mõistlik soetada mõni asjalikum reisijuht või teha ära väike kodutöö, uurides lähemalt kas www.turkeytravelplanner.com või kohalikku laevaliiklust hõlmavat www.ido.com.tr. Seda tasub teha igal juhul, sest sealt saab ka nõu ja selgitusi, kuidas endale soetada nö tark ehk elektrooniline pilet (Akbil), mis annab eriti neile, kes tahavad Istanbulis palju ringi liikuda ja näha, tohutult eeliseid ja rahalist kokkuhoidu.

Kahest siinsest suuremast sadamast – Beşiktaşi ja Karaköyst lähevad teele ka luksulikud restoranilaevad, vanad romantilised aurulaevad ja moodsad kiirlaevad, mis pendeldavad regulaarselt üheksa Marmara meres asuva romantilise väikesaare vahel, mida tuntakse Printsi-saartena (türgi k Prens adalar). Istanbullased räägivad neist lihtsalt kui adalarist (türgi k ada saar, mitm. adalar).

Printsi-saared on saanud oma nime selle järgi, et siia saadeti jalust ära sultani haaremis sündinud arvukad troonipärimisjärjekorras ootavad printsid ja tüütuks või ohtlikuks muutunud pereliikmed. Kuna haaremi naiste vahel oli pidev rivaalitsemine nii sultani tähelepanu kui ka oma poegade troonile upitamise pärast, siis ei olnud ükski vahend teel võimu juurde üleliigne, nagu arvata võite.

Siia saadeti eksiili ka surnud (või tapetud) sultanite lesed ja teised lähisugulased, sest omal käel nad saartelt tulema ei pääsenud. Soosingus olevad printsessid ja haaremi naistevägi koos ümmardajate ja eunuhhidega saadeti tavaliselt suveks arvukatesse Bosporuse kallastel asuvatesse kaunitesse suvelossidesse. Eriti luksulik oli sultani enda suveloss Beylerbeyi, mis nüüd on avatud muuseumina. Jõuka linna-aadli kaunid heledates toonides, õhuliste puitpitside ja arvukate rõdudega puitvillad (yalid) palistavad samuti Bosporuse kaldapealseid ja torkavad juba kaugelt oma elegantsiga silma.

Kel Istanbulis vähegi aega on, peaks kindlasti merereisi ette võtma – elamuslikud (kuigi täiesti omal moel) on nii õhtusöök ja temaatiline Türgi õhtu koos keelt alla viivate roogadega kui ka väljasõit saarestikku. Seda enam, et laevapilet on väga odav: näiteks maksab edasi-tagasi sõit tunniajase meresõidu kaugusel asuvale suurimale saarele Büyükadale (Suur saar) vaid 10 TL. Saarel on muidugi hinnad kõrged nagu saartel ikka, kuid kes keelab teil oma pruukosti kaasa võtmast, nagu seda teevad ka kohalikud.

Türgi kirjanik Akşit Göktürk on Printsi-saarte kohta tabavalt öelnud: “Tänapäeva maailmas, kus elu on nagu üks suur rottide võidujooks, vaibub siin äkitselt kogu maailma rutt, aeg seiskub ning sa saad lõpuks ometi sõõmu värsket õhku.“

Kindlasti ei mõtle kirjanikuhärra siiski pindalalt suurimat (5,4 km2) ja kõige enim asustatud Büyükadat, mis on küll kaunis oma imeliste 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud viktoriaanlike puitvilladega, kuid mis lausa rappub turistihordide all. Istanbuli intellektuaalne eliit ongi oma elu- ja suvituspaigaks valinud saaristu kõige väiksemad saared: Kinaliada, Burgazada ja Heybeliada, mida seal asuvate arvukate kirjanike ja poeetide (loome)kodude järgi nimetatakse hellitavalt ka „kirjanike saarteks“. Heybeliada on läbi aegade olnud tuntud türgi kirjanike elupaigaks ning siin elanud vanavanemate juures möödusid ka Nobeli preemia saanud kirjaniku Orhan Pamuki lapsepõlvesuved.

Pamuk on öelnud, et see saar on mänginud tema elus ja loomingus olulist rolli ning on tänini tema pelgupaik kärarikkas maailmas. Kes vähegi türgi kirjandusega tuttav, sellele tulevad saarte nimed ja kauni looduse ilu kirjeldused kindlasti tuttavad ette.

Maitske mõnusaid küpsekastaneid (Kestane Kebabi). FOTOD: RIINA LUIK JA REISIMAAILMA ARHIIV

Kui olete juba kord mere ääres ja eriti kui ilm on palav, tekib tõenäoliselt soov ujuma minna. Mina isiklikult tasuta ujumiskõlbulikku randa ei leidnud, küll aga on saarel mitmed korralikud ja puhtad tasulised rannad. Päevapilet koos lamamistooli ja päikesevarjuga maksab 25–30 TL. Väiksematel saartel võib pääs mereranda olla vabam ja mõne vaikse abaja leidmine ei pruugi olla probleem, kuid üldiselt on rannaalad eraomandis.

Tulles tagasi Büyükada juurde, siis on see omapärane saar ka selle poolest, et siin on ametlikult tarvitusel vaid kaks liiklusvahendit: hobukaarik ja jalgratas (jättes välja kiirabi ja politseiauto). Hobukaarikut kasutakse nii turistide saarel ringsõidutamiseks (pikk saare ringsõit maksab 60 TL ja väiksem ring 50 TL) kui ka puht praktilistel eesmärkidel: näiteks kohvritega sadamast hotelli sõitmisel. Kuigi kaarikuid on palju, pole nad pooltki nii ohtlikud kui rattamehed, kes täiesti peadpööritava kiirusega mööda tänavaid kihutavad.

Türgi saunas

Üks Istanbuli (ja üldse Türgi) nö tippelamusi on muidugi türgi sauna – hamami – külastamine. Nii nagu meil, eestlastel, pole ka türklaste jaoks saun pelgalt pesemisasutus, vaid midagi palju enamat – see on sotsiaalse läbikäimise ja religioossete rituaalide osaks olnud juba pikki sajandeid.

Avalike saunade buum tekkis Rooma impeeriumi ajal ja see oli ka periood, mil ehitati massiliselt korraliku veevärgiga erasaunu. Korralike kümblusruumidega saunad kuulusid ühtviisi enesestmõistetavalt nii jõukate linnakodanike eluruumide kui sultanipalee juurde ning avalikkuse käsutuses olnud hamami kuulus kohustusliku hoonena iga mošee juurde.

On andmeid, et saunade hiilgeajal oli Istanbulis ainuüksi avalikke saunu 237.

Hamame köeti ja pesuvett soojendati põranda alla ehitatud hüpokaust-süsteemiga, mis oli sarnane Rooma termidele.

Kui satute tõeliselt heasse hamamisse, antakse teile ümber ruuduline puuvillane rätik (peşternal) ja jalga kõrged puukotad (nalin).

Oma pesijat-küürijat (kui olete selle eest eelnevalt kassas maksnud) ootavad kõik pesta soovijad suurel kuumal kivialusel (göbek tašil) lesides, asetades küürimiskinda oma seljale. Selle järgi teab pesija (tellak), et olete ootejärjekorras. On ka hamame (näit Süleymaniye), kus ka naisi pesevad mees-tellakid, kuid sellisel puhul on mõned reeglid: neisse pääsevad ainult kas perekonnad või paarid (mees ja naine) ning seljas peab olema spetsiaalne saunapesu: püksid, rinnahoidja ja rätik.

Minu kogemus pärineb Istanbuli kõige vanemast Çemberlitas hamamist (1584), mis asub samanimelise väljaku ääres, Grand Bazaari vahetus läheduses.

Selle väga ehedal kujul säilinud hamami ehitas kuulus õukonnaarhitekt ja insener Mimar Sinan, kellest jäi maha suurejooneline ja enam kui kolmesadat eri hoonet hõlmav loominguline pärand. Nö pesupilet pole odav (60 TL) ja tõttöelda sain suurema elamuse Thbilisi väävlisaunas, kuid teadmine, et oled end lasknud pesta Istanbuli vanimas hamamis, on ka midagi väärt. Paremateks hamamideks peetakse Süleymaniye, Çinili, Sultanahmedi, Gedikpaşa, Kadirga ja Kasimpaşa hamame. Eks siin kehtigi üks põhimõte: maitsed ja elamused on erinevad ning võrdlusmoment tekib ainult erinevate kogemuste läbi. Türgi kohv – maitseelamus ja traditsioon Asi, mille järele ma juba esimest korda Istanbulist koju naastes otsekohe igatsema hakkasin, ja mida ma teist korda Istanbuli saabudes kohe nautima tõttasin, oli türgi kohv.

Raske öelda, miks see väike „tökatine vedelik“, mida on ju vaid sõrmkübara jagu ja mille viimase lonksuga ikka ka sahmakas suhkruga segatud kohvipuru suhu satub, mind nõnda hullutab, aga tõsi see on. Ainult heas hotellis saate ehtsat türgi kohvi juba hommikusöögi juurde tellida, kuigi ausalt öeldes võidakse teie soovi peale kulme kergitada – nimelt pole traditsioonilisel viisil türgi kohv türklaste endi harjumuste kohaselt mitte hommikune, vaid keskpäevane jook.

Ka türgikeelne sõna kahvalti, mis tähendab hommikusööki, on sõna-sõnalises tõlkes „enne kohvi“.

Teadolevalt avati esimesed kohvipoed Istanbulis aastatel 1554–55 Aleppost ja Damaskusest pärit kohvikaupmeeste poolt.

Kohviga on türklaste jaoks seotud veel üks oluline seik: nimelt kuulub kohvi valmistamine ja joomine kohustusliku elemendina traditsioonilise kosimisprotseduuri juurde. Kui peig läheb pruudi vanematelt tütart kaasaks paluma, on pruudi kohus valmistada ja serveerida külalistele kohvi. Peiu kohvile on kombeks lisada suhkru asemel soola, et vaadata, kuidas ta reageerib: on ta heatahtlik ja joob kohvi nurinata lõpuni, või tõstab kisa. Pruudi oskus head kohvi valmistada (kuidas see käib, sellest edaspidi) määrab tema staatuse eriti ämma silmis.

Kui juba pruutide-peigude juurde jutt veeres, siis pruuti käib tulevane ämm ja peiu naispere sõna otseses mõttes üle vaatamas hamamis – tema ilu, kehaline täiuslikkus ja juuksed (naise ilu üks olulisemaid mõõdupuid, takse seal neiu kümblemise ajal põhjalikult üle.

Mõned head restoranid Istanbulis

Kuigi Istanbulis on sadu väga häid ja toredaid restorane ning ehedaid söögikohti, võib mõni hea soovitus siiski ära kuluda.

Paljudel restoranidel, kohvikutel ja hotellidel on suurepärased katuseterrassid, mille olemasolu uhkusega ka tänaval olevatel stendidel kirjas on (jälgige neid või küsige). Sealt avanevad Istanbulile võrratud vaated nii öösel kui päeval.

Gözleme ehk imeõhukeste täidetavate pannkookide küpsetaja Hani restoranis. FOTOD: RIINA LUIK JA REISIMAAILMA ARHIIV

Eriline koht mereandide sõpradele on muidugi Kumkapi mereannirestoranide kvartal, kus värske kala, krevetid, kaheksajalad ja austrid tuuakse kokkadele otse üle tee asuvalt kalaturult.

Nagu Itaaliaski on türgi köögiga tutvumiseks kõige mõistlikum tellida algul meze´t ehk valik erinevaid suupisteid. Sageli sellega piirdutaksegi, sest toit on maitsev ja rikkalik.

Restoran Köşebaşi Nişantaşi on kõige kuulsam kebabi ehk liharestoranide kett ning antud restoran on saanud korduvalt nii kodu- kui välismaiseid auhindu ja kannab auga Istanbuli parima kebabi-restorani nime. (www.kosebasi.com.tr)

Restoran Kiva. Asub kuulsas Galata tornis, Beyoğlus. Rikkalik tantsu- ja muusikaprogramm, võrratu linnapanoraam (eriti õhtul) Kuldsarve lahele ja Bosporusele. (www.galatakivahan.com)

Restoran ja baar Lacivert. Asub Istanbuli Aasia poolel, kuhu saab nii üle Bosporuse viiva silla auto/taksoga või Rumelihisanist Euroopa poolelt restoranile kuuluva paadiga. Väga romantiline vaade (eriti öises tuledesäras linnale), tipptasemel köök. (www.lacivertrestaurant.com/eng)

Restoran Han. Suurepärane interjöör, sisehoovil terrass, vesipiibud ja väga hea kohalik köök. (www.thehanrestaurant.com)

Restoran Okyanus. Üks arvukatest Kumkapis asuvatest mereannirestoranidest, kus maitseelamused on alati tagatud. (www.kumkapirestaurants.com)

Restoran Hanedan. Katuseterrassiga kalarestoran otse Vürtsituru kõrval, ilusa vaatega Kuldsarve lahele ja Beyoğlule. (www.hanedanresturant.com)

Restoran Alemdar. Asub Hanist üle tänava. Siin tantsivad K, R, L ja P õhtuti kuulsa Mevlevi looži sufitantsijad ja mängivad muusikud. (www.alemdarrestaurant.com)

Kindlasti proovige järele õhtusöök mõnel Bosporusel kurseerival luksulikul restoranilaeval. Pileti ostnud külalised viiakse firma bussiga otse Kabatasi kail asuvasse sadamasse ja tuuakse hiljem hotelli tagasi. (www.istanbuldinnercruises.com)

Abiks menüü mõistmisel ja õigete kohalike hõrgutiste ülesleidmisel:

kepab – röstitud, küpsetatud või grillitud liha, millele selle täpne valmistamise viis annab viite: döner kebap (keerlevas vardas küpsetatud lambaliha), şiş kebap (šašlõkk kana- või lambalihast), adana kebap (tervena vardas küpsetatud lamba liha) jne. Variatsioone on lõputult.
köfte – lihapallid
börek – mõnus eelroog, mis täidab hästi kõhtu. Õhuke taignapõhjast „laevuke“ on kaetud juustu, liha, lahtilöödud munade või aedviljadega.
lahmacun – ümmargune õhuke taignapõhi on kaetud vürtsika liha, sibulate, juustu, lahtilöödud muna või seentega (lisatakse vastavalt sööja soovile).
simit – kõikjal tänavatel müüdavad soolakringlid, mis on kaetud seesamiseemnetega.
yoğurt – on türgi päritolu sõna ning tähendab kohalikus köögis kas maitsestamata või kergelt küüslaugu, mündi ja kurgiga maitsestatud kastet (cacik), mida pakutakse kastmena paljude toitude juurde.
dolma – marineeritud viinamarjalehtedesse (või ka kapsalehtedesse) keeratud suvikõrvits, paprika või baklažaan), mida hautatakse oliivõlis. Türgi versioonis ei ole selles liha.
gözleme – imeõhukesed täidetud pannkoogid. Tõeliselt heas restoranis valmistavad neid akna all istuvad naised.
humus – kikerhernestest, seesamiseemnetest, küüslaugust, oliivõlist ja sidrunimahlast valmistatud pasta, mida on mõnus valgele leivale määrida või muidu toidu kõrval kasutada.
baklava – nimetus tuleneb mitte selle koostisest (imeõhukestest taignakihtidest, mis on vaheldumisi mandlipasta ja siirupis leotatud pistaatsia- või metsapähkli puruga) vaid selle rombikujulisest lahtilõikamise tehnikast).
halva – siirupis leotatud ja puruks uhmerdatud seesamiseemnete tahke mass.
lokum – kutsutakse ka "nauding“ ja „türgi mesi“. Mesi oligi algselt üks põhiline koostisosa. Nimi tuleneb araabia keelest, tähendades suutäit, väikest palakest. Lokumi pakutakse ja müüakse arvukates maitse-, värvi- ja lisandite variatsioonides väikesteks suupärasteks tükkideks lõigatuna.
maraş dondurmasi – kuulus türgi jäätis, mida jäätisemeistrid segavad ja pööritavad elegantselt segamiskeppide otsas otse tänaval. Valmistatakse piimast, suhkrust, looduslikult kasvava orhidee kuivatatud mugulate pulbrist (tugev maitse- ja lõhnaaine) ja araabia kummipuu (türgi k salep) mahlast saadud vaigust, mis on tugevatoimeline looduslik paksendi. On väga eriline oma venivplastilise koostise ja maitse poolest.

Veidi türgi kohvist ja teest

Maitsvat türgi kohvi (Türk kahvesi) valmistatakse ülipeeneks jahvatatud kohvipulbrist, mis lisatakse koos suhkruga külmale veele (vahel lisatakse ka jahvatatud kardemoni), segatakse intensiivselt vispliga, kuni suhkur lahustub ja pulber veega ühtlaselt seguneb ja lõpuks põhja vajub. Lastakse kolm korda järjest keema tõusta (vett ei lasta keema minna!), iga kord tulelt ära võttes ja hetkeks tõmmata lastes.

Kui kohvile on peale tulnud ilus ühtlane vaht, lastakse seda minuti jagu tõmmata, kuni kohvipaks põhja vajub ja serveeritakse. Kohvi ei kurnata ega serveerita kunagi koos lusikaga, küll pakutakse kõrvale väike maius.

Tavaline vahekord kohvi valmistamisel on 90 ml vett/1-2 tl kohvipulbri kohta. Eriti hea saab kohv siis, kui ise oad enne valmistamist röstite ja peeneks jahvatate. Türgi kohvi valmistamiseks sobivad maitseomaduste poolest kõige paremini Jeemenist ja Etioopiast pärit kohvisordid. Tavaliselt küsitakse kliendilt, millise magususe astmega kohvi ta soovib. Kas: ilma (sade), vähese (az şekerli), keskmise (orta) või rohke suhkruga (şekerli).

Türgi tee (çay) on eriline eelkõige kahe asja poolest: seda serveeritakse väikestes elegantsetes tulbikujulistes klaasides ja see on hommikusöögi juurde kuuluv jook.

Erinevalt kohvist lisab teele igaüks ise oma äranägemise järgi suhkrut. Kodustes tingimustes või suuremale seltskonnale pakutakse teed kahes ülestikku asuvas kannus: alumises ja suuremas on kuum vesi, ülemises väiksemas teetõmmis, mida igaüks oma soovi järgi parajaks teeks tembib. Eriti elegantne on vasest või hõbekandikul serveeritav tee, mille võrratult kaunite klaaside juurde kuulub alati ka väike kaanega kaetud maiusetopsike lokumiga.

Türklased ise armastavad väga musta teed (ilma ühegi lisandita) kuid külalistele pakutakse tihti õunateed.

Teed juuakse Türgis palju ka eri söögikordade vahel ning see kuulub heade äritavade juurde.

Türgi veinid – proovimist väärt!

Türgi on üks vanimaid viinamarjakasvatuspiirkondi ja veinimaid maailmas – ajaloolised tõendid kinnitavad, et Anatoolias valmistati veini juba 4500 aastat tagasi, pronksiajal. Kuigi Türgi on maailmas viinamarjade kasvatamise toodangult neljandal kohal, kulub veini tootmiseks vaid umbes 2% toodangust. 2009. aastal oli veini kogutoodang Türgis ümmarguselt 21 mln liitrit. Samal ajal on Türgi suur värskete ja kuivatatud viinamarjade/rosinate eksportija.

Esimene kommertsveinitööstus avati riigis 1925. aastal Mustafa Kemal Atatürki, Türgi esimese presidendi poolt. Suuremaid veinipiirkondi on Türgis viis: Marmara (siin toodetakse Egeuse, Pamukkale, Kesk-Anatoolia ja Ida-Türgi. Kõige vanem ja auväärsem on 1929. aastal Anatoolias asutatud Kavaklidere veinimaja, mille veinide kvaliteeti võib tõesti kinnisilmi usaldada. (Kel sügavam huvi, vaadaku: www.kavaklidere.com

Autor tänab reisi toetamise eest Türgi Riikliku Turismiameti Helsingi bürood.

(Reisimaailm 5/2011)