Iraan, eri jumalate valitsusala

 (1)
Iraan oskab korraga olla nii muinasjuturaamatute kui süngete romaanide kaanetüdruk, olenevalt siis sellest, kas lugu hakkab teie aas hargnema mööda Yazdi või mõne muu Iraani linna tänavaid jalutades või olete süvenenud mõnda välispoliitika väljaandesse.
Iraan oskab korraga olla nii muinasjuturaamatute kui süngete romaanide kaanetüdruk, olenevalt siis sellest, kas lugu hakkab teie aas hargnema mööda Yazdi või mõne muu Iraani linna tänavaid jalutades või olete süvenenud mõnda välispoliitika väljaandesse.Foto: Silvia Pärmann

Yazd on üks maailma vanimaid linnu, „jumalate territoorium”, kus on alati peetud kultuslikke tseremooniaid. Ka praegu kummardavad ühed Meka, teised valguse poole, kirjutab Silvia Pärmann LP-s.

Tagakiusamine, väljarändamine, islamisse astumine – need kõik on kunagise Iraani domineeriva religiooni viinud umbes 45 000 järgijani, kellest suurem osa elab Yazdis, keset Iraani asuvas kõrbelinnas. Tule kummardamine pole ainus, mis maailma ühe vanima ja samal ajal salapärasema religiooni – zoroastrismi – järgijaid Iraanis muslimitest eristab.

Zarathuštra õpetuse järgi jaguneb universum kaheks – valguse ja headuse maailmaks ning pimeduse ja kurjuse jõududeks. Ja ole sa zoroastrist või mitte, ramadaaniaegses Iraanis käib valguse ja pimeduse maailmade vahel suurem võitlus kui kuskil mujal. Valguses paastumise üle saab ikka võidu pimeduses algav külluslikku õhtusööki ümbritsev melu, et siis hommikul võiks kõik jälle otsast alata. Zoroastristide maailmas päikesetõus ja loojang sellist murdepunkti küll ei tohiks tähistada, ent kui 18. juuni hommikul nende kõige pühamasse paika Chak Chaki jõuan, on kõik siiski sama vaikne kui muslimimaailmas palaval pealelõunal.

Chak Chak on koht, kuhu legendi järgi valjus riigi viimase zoroastristist kuninga Yazdgerd III tütar aastal 652, otsides pelgupaika araabia vallutajate eest, kes tõid Iraani aladele islami. Foto: Silvia Pärmann
Chak Chaki väikeses templis põleb elav tuli -Iraanis on tuletempleid, kus leeki on hoitud elavana väidetavalt isegi mitutuhat aastat. Foto: Silvia Pärmann
Seotud lood:

Ainus vaikust lõhkuv heli on kaljukoopasse peidetud pisikese templi seintelt ja laest plastkaussidesse tilkuv vesi. Palverändurite varjualused haigutavad mahajäetult ja ainult lugematud lõpuni põlenud küünlad pisikeses templis annavad märku, et tühi kõrb ei olnud veel mõne aja eest tühi.

Zoroastristiks niisama lihtsalt ei saa

Iga aasta juunis kogunevad maailma zoroastristid, Iraanis kunagi valitsenud religiooni järgijad, sellesse pühapaika. Chak Chaki sõidetakse juunis kõikjalt maailmast – Indiast, USA-st, Inglismaalt. Ent kui kristlased ja muslimid teevad misjonitööd innukalt ka 2016. aastal ja pingutavad vahendeid valimata – mõelge sekundiks Islamiriigile – oma koguduste suurendamise ja tõe levitamise nimel, on zoroastristiks peaaegu võimatu saada, kui sa selleks sündinud pole. YouTube’ist leiab siiski videoid, milles Iraani noored muslimid, kes oma vanemate ja vanavanemate hulgast zoroastriste on leidnud, teevad läbi usuvahetustseremoonia. (Kes zoroastrismi hingelähedaseks peab, saab siiski võimaluse Indias, kus on võimalik kogukonna juurde elama kolida ning õppida, õppida, õppida ja lõpuks ka zoroastristiks saada).

Rahvusvahelised sanktsioonid ja investeeringute vähesus on Iraanist hoidnud eemal küll ka mitmed vajalikud asjad - ent paraku mitte näiteks Coca Colat - aga mitmete heade, maitsvate ja säilitusainete vabade traditsioonide säilimisele on need kindlasti ka Foto: Silvia Pärmann
Yazdi tänavatel jalutades ei tule just tihti meelde, et see jalutuskäik toimub mööda legendaarset Kurjuse Telge. Kindlasti on kusagil ka need inimesed, kes olenemata usutunnistusest on otsustanud mingil põhjusel kurjusesse langeda - nende kohtamine pole a Foto: Silvia Pärmann

Chak Chak, muul ajal kõigile huvilistele avatud, on nendel viiel päeval juunis teiste jaoks lukus. See pole muidugi ka koht, kuhu keegi kogemata eksiks. Praegu tunnise autosõidu kaugusel Yazdist, kunagi päevateekonna kaugusel asustusest, on see muust maailmast niikuinii piisavalt eraldatud.

Vein, laulud ja katmata peaga naised, ehk isegi tulel küpsev sealiha (kui keegi välismaalt tulev palverändur on suutnud midagi sellist riiki salaja sisse tuua) on see, mida maailmale näidata ei taheta. Vaatepilt on kahtlemata ebatavaline Iraanis, kus keelatud on nii alkohol kui ka naistel avalikus kohas katmata peaga viibimine. Laulmine siiski keelatud ei ole – ehkki seda võib väikseks imeks pidada, sest avalikult tantsimine on naistele tabu.

Aga vähemalt viiel päeval aastas vilistab zoroastristide kogukond sellele keelule, tehes läbi palverännu eraldatud pühakohta, mille ilu rikuvad mõnekümne aasta eest rajatud (kahtlemata praktilised) palveränduritele mõeldud varjualused ning hiljuti valminud asfalttee, mis palverändu füüsiliselt kuigi suuri väljakutseid esitavaks just ei muuda – ja tähistab nii, nagu vaja.

Chak Chak on koht, kuhu legendi järgi varjus 652. aastal riigi viimase zoroastrialasest kuninga Yazdgerd III tütar, otsides pelgupaika araabia vallutajate eest, kes Iraani aladele islami tõid. Erinevalt kohast endast, on vähemalt legend ilus nagu muinasjutt.

Iraani kliima õigustab mootorratta omamist ja sellega poseerimist igas vanuses, nii enne kui ka pärast keskkea kriisi. Foto: Silvia Pärmann
Tõeline zoroastrist on tänapäeva Iraanis haruldus, keda tänavapildis millegi järgi ära tunda pole võimalik, aga keda siiski on üsna lihtne kohata tuletemplite hoovides. Foto: Silvia Pärmann

Ja otsekui preemiaks päikesetõusul ärkamise ja mäkke ronimise eest leian eest viimased palverändurid, kes trepil selfie’sid teevad (ja seejärel valge Mercedesega lahkuvad). Tore kohtumine, millest saan teada ainult seda, et tänavapildis on zoroastriste võimatu teistest eristada. Iraani riietumisnormid kehtivad ühtviisi kõigile. See, muuseas, on nii olnud pärast seda, kui šahh, kes inimeste garderoobivalikut niimoodi ei dikteerinud, 1979. aastal kukutati. Ent vahel on see valguse ja varju piir hämar ning võimalus muslimeid ja muud usku inimesi šahhi ajal välimuse põhjal eristada toimis tegelikult vähemuste kahjuks. Nii et viimast šahhi mäletatakse väga erinevalt.

Püsimajääjad ja võitlejad

Nagu Prantsuse kuningas Louis XIV või Korea Rahvademokraatliku Vabariigi valitseja Kim Jong-il, oli Mohammad Reza Pahlavi oma rahva „päike”. Ta unistas teha Iraanist suurriigi, hüpata keskajast tuumaajastusse. Kurioossel kombel tegi praegune režiim vähemalt ühe seltskonna elu mõnes mõttes lihtsamaks.

Kui Yazdi labürintlik vanalinn on läbi uuritud nii mööda kitsaid tänavaid kui ka katusemaastikku mööda ekseldes, viib tee lõpuks ikkagi mošeedest mööda mõnda tuletemplisse. Mõnda aega selles kõrbelinnas viibimise järel pole enam üllatav, et kangekaelselt usuvahetusest keeldunuid on kõige rohkem jäänud just Yazdi. Linn asub keset liivakõrbe ning kõige kiuste püsima jäämine ja oma elu eest võitlemine on neil inimestel ilmselt geenides.

Yazdis on mitu tegutsevat tuletemplit – zoroastristid ei kummarda otseselt tuld, tuli templis on neile sama, mis kristlastele rist. Piletiraha makstes võib igaüks templis ringi vaadata, ainult päris tule juurde uskmatuid ei lubata.

Mošees naiste poolel olles, kus käib pidevalt itsitamine, enda, üksteise ja oma laste pildistamine, sõbrannadega internetis lobisemine ning vahepeal tõepoolest ka palvetamine, tekib alati kahtlus, et imaamil ega kõigil neil islamit käsitlevate raamatute a Foto: Silvia Pärmann

Zoroastristide kombed, näiteks aastavahetusel üle lõkke hüppamine, mis vägagi meie jaanipäeva meenutab – pole ime, et üks Helsingi imaam kritiseeris möödunud aastal teravalt Soome jaanipäeva tähistamist, mis olevat puhas patt ja otsetee põrgusse – ei ole silmatorkavalt eriskummalised, kui välja arvata nende matmiskombed, millele viimane šahh siiski 1970. aastatel keelu pani. Maailm on näinud igasuguseid veidraid matmisrituaale ja zoroastristide komme ehitada oma lahkunutele hiiglaslikud vaikuse tornid – tavaliselt keset tühjust, ehkki nüüd on suurenevad linnad nendeni liikunud ja muutnud vaikuse tornid sürreaalseks vaatepildiks keset kohalikke Lasnamägesid – on korraga üks kaunimaid ja õudsemaid.

Ka Yazdi äärelinna korruselamute vahel kõrguvad kaks pilvelõhkujat, mis on pärit betoonarhitektuurieelsest perioodist ja kuhu nüüd kohalikud armastavad koguneda päikeseloojanguid vaatama.

Vaikuse tornid on hiiglaslikud koonusekujulised ehitised, mille tipus olevale platvormile viisid zoroastristid oma surnud, et raisakotkad saaksid liha nende luudelt nokkida. Nad usuvad, et surnu ei tohiks oma maiste jäänustega maad saastata. Linnad laienesid ja tornidele järjest lähemale nihkuvad elumajad hirmutasid raisakotkad eemale. Päris hirmutav oli ka tornidesse viidud lagunevate surnukehade hais. Moodsal ajal peavad Iraani zoroastristid oma kadunukesed matma kalmistule, mis on kohe tornide külje all. Nad näevad päris palju vaeva korralike kirstude tegemisega, et maapinda laguneva inimkeha eest kaitsta.

Ma ei suuda uskuda, et zoroastristid üleliia kurvastaks muslimite sellise sekkumise üle oma kommetesse. Torni tippu ronimine on suvises kuumuses katsumus. Ja erinevalt täiskasvanu surnukehast, mille kohal suutäie ootusest ärevil raisakotkad erutunult tiirutavad, on ka kogukam fotokott ikkagi väga kerge ja mugav kandam. 

Traditsiooniliselt ei matnud zoroastristid oma surnuid selle sõna tavapärases tähenduses. Veel 50 aastat tagasi viidi surnukehad inimkäte loodud vaikuse tornidesse ja jäeti raisakotkastele nokkida. Foto: Silvia Pärmann