Indoneesia – maailma suurim saareriik
Kokku 210 miljonit elanikku, see teeb Indoneesiast suuruselt neljanda riigi maailmas, järgnedes Hiinale, Indiale ja Ameerika Ühendriikidele.
Meie maandume kõigepealt Java saarele, see on ainult üks 17500 Indoneesia saarest, kuid samas üks neljast suurest Indoneesia saarest, need on Borneo, oma kujult orhideeõit meenutav Sulawesi ja Sumatra saar. 1000 elanikuga ruutkilomeetril on Java saare asustustihedus maailma üks suurimaid. Java on täna Indoneesia poliitiline ja majanduslik keskus, kus on leida aga ka hulgaliselt ajaloolisi paiku ning ligitõmbavaid turismikeskusi.
Juba lennukis uurisid kohalikest elanikest lennunaabrid, kas on ka kavas minna Bandungi, mille kliima 700 meetri kõrgusel on väga meeldiv. Mitte ilmaasjata ei kutsutud seda varem ka Kagu-Aasia Pariisiks. Seal armastasid koloniaalajal oma puhkust veeta hollandlased.
Täna on Bandung kohalike jaoks tähtis tekstiilitööstuse poolest, Factory Outlets on see, mis teeb Bandungi peale meeldiva kliima ligitõmbavaks ning ka kohalikud tunnistasid, et üheks eesmärgiks ongi sisseostude tegemine. Sest just sealt on pärit mitmed maailmakuulsad tekstiilibrandidega varustatud rõivad, millede väikeste vigadega toodang läheb müüki loomulikult soodsate hindadega.
Ja kui Bandungi sõita, siis võib kindel olla, et üht või teist lennukinaabrit võib kohata ostutänaval Shopping Mall Paris van Java.
Moodne ja dünaamiline Jakarta koos keelepaabeliga
Java saarel asub tänane väga moodne Indoneesia pealinn Jakarta. Koos linnadega nagu Bogor, Tangerang ja Bekasi on see 20 miljoni elanikuga konglomeraat Indoneesia suurim linn ning maailmas üks suurematest. Sageli öeldakse, et see on linn, kus ei taheta olla rohkem kui just peab – hiiglaslike mõõtmetega üleujutused, lärm, õhureostus ja pidev liikluskaos on põhjusteks. Rohelust on vähe, levivad kuritegevus ja slummid. Samas on Jakarta aga linnana kohutavalt põnev. Sest Jakarta on sulam kogu saarestiku kultuuridest. Seal elavad inimesed Malai, Araabia, India, Madalmaade ja Hiina päritolust. Tööotsingutele tulles toovad nad kaasa oma söögikultuuri, muusika, elustiili.
Indoneesia arhipelaagis räägitakse ka 150 kuni 250 erinevat keelt ja dialekti. Need jagatakse entiliste gruppide järgi. Olulisemad regionaalsed ja kohalikud keeled on batak, sundaneesia, java, sasak, tetum dayak, minahasa, toraja, halmahera ning mõningad Paapua keeled, et ära nimetada osa neist. Nendele keelegruppidele lisanduvad mitmed dialektid. Indoneesia keeleks peetakse alates saareriigi iseseisvumisajast ametlikult sisseviidud keelt nimega bahasa indonesia, mille struktuur on sarnane malai keelele, millele annavad aga värvi mitmed kohalikud dialektid. Kuigi bahasa indonesiast on saanud üldine ja kõikidele mõistetav keel, mängivad kohalikud keeled tänaseni samaväärset rolli edasi. Seetõttu on enamus Indoneesia elanikkonnast vähemalt kakskeelne, ning kindlasti lisandub kas parema või halvema praktilise oskusega ka inglise keel.
Ma ei ole kohanud dünaamilisemat linna kui seda on Jakarta. Igal pool on ehitustööd, seal kus veel eile oli Kampung traditsioonilise turuga, võib homme juba kerkida Shopping-Centre, koos kuni 40korruselise elamublokiga katusel. Tänavaid laiendatakse. Vahetevahel tundub lausa, et iga nädal saab kuskil valmis uus pilvelõhkuja.
Üheks linna tunnusmärgiks on ka vaesuse ja rikkuse teineteise kõrval eksisteerimine. Luksuskorteritega kõrghooned seisavad otse kampungide kõrval, need on ühekordsed lihtsad elamurajoonid ning sageli puudub neil juurdepääs põhiinfrastruktuurile.
Kellel on küllalt peenraha ja kellele meeldib linlik eluviis, tunneb end Jakartas hästi: head kinod, moodsad baarid ja diskoteegid, sisseostutänavad, mis ületavad nii mõõtmetelt kui pakkumiselt kõik selle, mis Euroopas näha – Jakartas on see tavaline.
Ka transpordiga püütakse Jakartas hakkama saada, elanike ja autode arvude juures ei ole see lihtne. Näiteks on sisse viidud süsteem, kus eriti tipptundidel, võivad sõita ainult autod, kus istub vähemalt kaks inimest, et toetada ühiseid sõite.
Bakso, nasi goreng ja rambutan – Ameerika presidendi mälestused Jakartast
Meie sõidamegi läbi kesklinna ja siis pöörame ühte kõrvaltänavasse, seal on algkool, kus õppis paar aastat ka Barack Obama. Tema õpinguid meenutab ausammas kooliõuel, mis sümboliseerib noort Barack Obamat, meenutades aega, kui ta Jakartas õppis.
Aga enne kui skulptuur kooli ette jõudis, seisis see kolm kuud koolilähedases pargis. Nimelt avas 2009. aasta detsembris Jakarta linnapea ausamba, rõhutades oma avakõnes, et ausammas julgustagu Indoneesia lapsi ellu viima oma unistusi. Sellest hoolimata tekkis skulptuurile suur vastuseis – tervelt 57000 inimest soovis anti obamablog.comis ausamba eemaldamist, tuues põhjenduseks, et Indoneesia ei austa küllaldaselt oma endagi kangelasi ning Barack Obama ei ole Indoneesia jaoks midagi korda saatnud.
Nii viidigi kuju kolm kuud pärast avamist kooli ette. Ja seal seisab see tänagi, meenutades möödujaile, et tulevik kuulub neile, kes usuvad oma unistustesse – nii on ausamba jalamile kirjutatud.
Muide, kui Barack Obama käest küsitakse, millest ta Indoneesiale mõeldes enim puudust tunneb, vastab ta tavaliselt, et lihapallisupist bakso, praetud riisist tehtud toidust nasi goreng ja puuviljast nimega rambutan.
Täna ehivad Barack Obama kui presidendi pildid tema kunagist klassi. Seinal oli temast mitmeid pilte, nii puslena kokku pandud kui joonistustena.
Ruumis on ka tahvel, millelt võib usundite poolest rikkale Indoneesiale omaselt leida praeguste õpilaste religioonikuuluvused, palju on budiste, kristlasi ja moslemeid.
Tahvlilt selgus, et enamus klassist on siiski moslemid. Sealsamas kõrval oli ka punase paberiga dekoreeritud pilt kuu parimast õpilasest.
Kuigi kaugetel kuuekümnendatel ei sattunud väikese Barry pilt punase paberiga dekoreeritult parima õpilase kohale, on tema ausambal täna kirjas: „He grew up to be the 44th president of the United States and Nobel Peace Prize winner Barack Obama.“ (Temast sai USA 44. president ja Nobeli preemia laureaat.)
Gamelan – oluline osa Indoneesia elust
Indoneesia populaarseim muusika on Gamelan, mida hääldatakse kolmesilbiliselt Gah-Meh-Lahn. Põhiolemuselt löökriistadega tehtav muusika. Muuseas sattus ka helilooja Claude Debussy gamelani muusikast suurde vaimustusse, kui ta 1889 aastal Pariisi maailmanäitusel bali gamelani kuulis, sest need helid on oma korduvas metallilisuses vägagi hüpnotiseerivad.
Gamelani muusikat kuuleb igal saarel. Ning orkestrid on väga suured. Üks muljetavaldamatest on orkester, mis mängib päevasel ajal sultani palees Kratonis, linnas Yogyakarta, mis kunagi oli ka Indoneesia pealinn. Seal istuvad suure lava peal, mille kohal kõrgub indoneesia stiilis katus, mehed ja naised. Mehed, kandes peas traditsioonilisi Java peakatteid, panevad kõlama erinevad pillid, mis oma koosluses moodustavad kauni löökriistade maastiku. Ning naised, süsimustad juuksed sätitud traditsioonilisse soengusse, hoiavad käes laululehti ning laulavad teatud osadel kaasa.
Kui vaadata täisorkestrit, siis kuulub sinna vähemalt 40 erinevat pilli. Neid tuleb näiteks lüüa puuhaamrikesega või spetsiaalsete löögipulgakestega, et panna kõlama heli. Nende juurde kuuluvad ksülofonid, eri suuruses gongid, erinevad trummid, ka puhutavad pillid, näiteks bambusest flööt, ning kindlasti ka näiteks kandle moodi pill või lauto.
Gamelani juurde kuuluvad rohkelt vibratsiooni tekitavad pillid nagu kellad, trummid, simbalid ja gongid.
Gamelani kasutatakse nii Java saarel kui Bali saarel. Erinevus on ainult selles, et Java saarel kasutame me seda muusikat kogu draama juurde, mida nimetame Ramayana balletiks, kus tantsijad jutustavad tantsides Ramayana loo. Nii on see Javal. Balil tantsivad tantsijad bali tantse ja jutustavad sama Ramayana loo, aga nemad kasutavad muusikat, mille juures kasutatakse kecak-ütme. See on Ramayana jaoks Bali saarel väga tüüpiline. See muusika tähendab seda, et kokku tuleb palju inimesi, kes teevad koos ühte ja sedasama heli, aga erinevas rütmis, tekib suur lärm. Aga tegelikult nad teavad toone, milles neid helisid tuleb välja öelda: Selle heli tõttu, mis nad teevad, kutsutakse seda kecak tantsuks. Aga tegelikult on see sama Ramayana, mida tantsitakse ka Javal.
Nii eriline kui on Gamelani muusika, on ka Indoneesia loodus. Indoneesia saarel Komodo elab hiigelsisalik Komododraakon (Varanus komodoensis), kes võib kasvada kuni 3 meetri pikkuseks ja kaaluda 70 kilo ning on sellega suurim elav sisalik maailmas. Indoneesias avastas 200 aastat tagai briti botaanik ja taimekoguja Joseph Arnold, reisides koos Sir Thomas Rafflesiga, kunagise Singapuri kuberneriga, selle taimeriigi suurima õie. Nii on sellele taimele antud mõlema reisimehe nimed: Rafflesia arnoldii. Imetlema on seda õit mõistlik minna loodusesse või botaanikaaeda, sest õie läbimõõt on meeter ja see võib kaaluda kuni 11 kilogrammi. Ka selle aroom ei sobi just elutoa kaunistamiseks, Rafflesia hüüdnimi raipelill selgitab seda. Selle hiiglase kõrval kuuluvad Indoneesiale ka väikseimad orhideed ning Sumatra saare metsades on mõlemad olemas. Sumatra saare mägised metsad on viimased paigad, kus elab sumatra tiiger ja india elevant. Borneo saare metsades püütakse veel säilitada orangutane, kuigi metsade maharaiumise ja õlipuude ning akaatsiate istanduste tõttu on maastik oluliselt muutunud. Veel on Indoneesias aga säilinud Paapua ürgmetsad ning vana traditsiooni järgi rajatakse ja kasutatakse riisiterrasse.
Üks Indoneesia tarkusetera ütleb: lilled on looduse ilusad sõnad, millega ta annab mõista, kui väga ta meid armastab. Kõik, kes satuvad nägema ja nautima Indoneesia ilu, jäävad sisimas lootma, et ka inimene ei unusta, kui väga ta tegelikult loodust armastab.
Nõuandeid Indoneesia reisideks
Kuna Indoneesias elab palju erinevaid rahvastikurühmi, siis on seal ka palju rahvuspühi. Seetõttu tuleks reisides sellele tähelepanu pöörata.
Esmajärjekorras näiteks Ramadan ja Nyepi Day, mis on Vaikuse päev ehk Bali Uusaasta. Sellel päeval ehitakse terve saar ning veendakse kurje vaime, et nad saarelt lahkuksid. Seetõttu ei tohi sellel päeval teha lärmi ega tuld, seega ei tehta ka süüa. Rahvusvaheline lennujaam Denpasar on suletud. Reisijad ei tohi sellel päeval ka hotellidest lahkuda, seega ei toimu mingeid ekskursioone ega transfeere.
Indoneesia Vabariigi aastapäeva tähistatakse 17. augustil ning meenutatakse iseseisvuse väljakuulutamist aastal 1945. Sukarnost sai esimene Indoneesia Vabariigi president. Sellel päeval mängib erilist rolli ka Rahvuslik ausammas Monas. See sõna on akronüümiks ehk lühendiks sõnale Monument Nasional, milles asub ka muuseum. Monas on 132 meetrit kõrge ning leek selle tipus on 35 kg kullaga kaetud.
(Reisimaailm 3/2013)
