Üheksas päev ja küsimused, millele ei vastata

Seminari-osa ametlik viimane päev. Viimane kord JBSC majja ja seminariruumi. Kuuleme taas, kuidas internet on toonud muudatusi meedia toimimisse. Uus meedia tähendab nüüd seda, et kui varem saadeti uudist kajastama reporter ja operaator, siis nüüd on lisaks uue meedia toimetaja, kes peab väga lühikese ajaga tootma lühitekste, fotosid, livestreamima. „Being fast“ ei tähenda enam seda, mis kunagi.

Oi, kuidas mulle meeldivad küsimuste voorud. Me kõik ju teame, et teatud tüüpi küsimustele ei vastata, aga huvitav on jälgida seda, kuidas nad ei vasta. Näiteks üht küsimust ei hakanud tõlk eile isegi vahendama: „I think it will be too complicated subject to explain today.“ Täna uurib horvaat, kas on tundlikke teemasid, milel puhul ametivõimud on keeldunud vastuseid andmast. JBSC tüüp hakkab esimese hooga lihtsalt naerma ja siis keerutab teema kuhugi täiesti teise kohta.

Saame kätte seminaril osalemist tõestavad sertifikaadid ja vabadus! Läheme horvaadi ja rumeenlannaga Jimingi budistlikku templisse. Tempel on ilus, ühtlasi üks Nanjingi vanimaid. Teeme meile antud viirukitega püüdlikult järele, mida teisi ees tegemas näeme. Hiljem oleme lääne ahvikesed ühe toreda hiinlanna selfisticki tarbeks.

Xuanwu järve ja saared vaatasime ka uuesti üle. Kaks vanaprouat laulavad ühe härra dirigendikäe all karaoket, see avaldab vähemasti samavõrd muljet, kui bonsai park. Siis tuli väsimus peale ja jalad lõid pilli. Natuke eksisime ära ka, ent kaks kohalikku naist vedasid meid sisuliselt kättpidi kohale, kui hotelli uksekaarti näidanud olime. Hirmus tore neist.

JEERUM, kuidas ma tahaksin üht harjumuspärast toidukorda. Magustoitu söögikorra lõpuks. Ja et kümme pluss roa hulgas, mis ühiste söögikordade ajal hiina lauale kantakse ei oleks vähemalt kordki asju nagu „siin on liha, aga me unustasime selle küljest pea eemaldada“, „panime nõudepesuvette peekonitükid, rohkem midagi ei ole, nii et me nimetame seda peekonisupiks“, „mingi asi, mille olemust lauas istuvad hiinlased ka ei suuda tuvastada“ jne.

Kümnes päev ja sõit paradiisilinna

Nanjingi Konfutsiuse tempel, mis meil kavas kirjas on, osutub lähivaatlusel pigem hiiglaslikuks kaubandusalaks. Meid pannakse sisuliselt sinna maha ja öeldakse, et ostelge nüüd poolteist tundi. See näib üldse ka giidide kohustuslik kava olevat. Mis need turistid niisama ikka on, turgutagu parem kohalikku majandust! Iseenesest praktiline.

Saan vahepeal teatava üllatusega teada, et üks meie teejuhtidest, väga hea inglise keele hääldusega noormees, näib olevat siin kohatud inglise keelt rääkivatest hiinlastest umbes täpselt ainus, kes tegelikult ei ole kunagi väljaspool Hiinat õppinud. Ega käinud. Küll aga oli ülikoolis inglise keel tema peamine eriala. Räägib meile natuke siinse keele ajaloost ehk sellest, kuidas kunagi oli Nanjingi dialekt Hiinas kõige levinum, mandariini keel (mida räägib ehk 800 miljonit inimest või nii) on aga Pekingi dialektist arenenud.

Istume bussi ja nii 3-4 tundi hiljem (see tundub viimatiste 5-6 tundi kestnud sõitude kõrval pisike otsake) oleme Suzhous, linnas, mida meil üleüldse algses kavas kirjas ei olnud. See nimi jääb rumeenlastele jube hästi meelde, sest sama kõlaga olla nende keeles „võta suhu“. Eks teadjamad võivad kinnitada või ümber lükata.

Meie hotell on puhas, tuba suur, kõik olemas. Midagi isikupärast toas ei ole, kui välja arvata iga natukese aja tagant salapärasel kombel ukse alt sisselükatavad flaierid, mis reklaamivad prostituute. Näitsikud piltidel on igatahes suureks fotošopatud silmade, pisikese piha ja võimsate rindadega. Muide, kui jutuks tuli happy endiga massaaž, siis selgus, et kui naine seda mehele teeb, siis võrdsustuvat prostitutsiooniga, aga kui mees mehele teeb, siis see on okei. Ja pidada olema täitsa levinud.

Shanghais paiknev Tuuli annab teada, et teoreetiliselt peaks töötama nüüd mõnd aega ka Facebooki chat, sest Pekingis on suur konverents tulemas, mille puhul interneti kasutus ajutiselt vabamaks lastakse. Sageli sõltuvad need ajutised piirangutest vabastamised ka piirkonnast.

Jätkub…